esmaspäev, 30. juuli 2012

Kinnitused

Valik on tehtud. Kindlasti ei hakka kõik ilus ja lihtne olema, ent see tundub õige. Nüüd tuleb veel pöialt hoida, et majutusega veaks. Ja nii palju asju tuleb teha ja läbi mõelda, aga põhiline raskus on läinud. Ma tean, mis saab edasi, ja ootan seda. Hirmus, kuid õnneks ma ei pea kartma (või siis ainult natukene). Äraminemine on kindlasti raske, seda pelgan küll.
Mul on suvi, vihm, päike, vesi, tähed, tegevusplaan 60 aasta pärastiseks ajaks [vihje: "Börn natturunnar"], vabadus ja põhjus suunurki kõrvuni vedada.
Ma olen õnnelik!

laupäev, 14. juuli 2012

Världen är en sorgeö?

Nej, bara... Vahel on kurb päev. Kõik tundub valesti minevat, isegi kui ei ole midagi eriti kurba, on nukker ja raske. Hetk, mil oleks vaja enda eest põgeneda, sest kohale jäämine näib lõksuna, aga enda eest ei ole kerge põgeneda.
Ja ma võin teha 5 minutiga näo, et kõik on korras, aga minuti pärast tuleb taas Kurbus kallale ning kulub palju kurvastamist ja natuke lohutamist, et üle saada. Aitäh.
Ja "Stardust" on sobilik film, et muinasjutud ilusad jälle oleks.

pühapäev, 8. juuli 2012

Livskänslan ehk elusolemisetunne

Ükskord oli ka päev, mil sai presidendil külas käidud. Enne seda olin ma tõbine, tükk aega kahtlesin, kas veab välja, aga enesetunne läks paremaks ning saigi Tomil külas käidud. Veider on muidugi see, et kõik saavad käppa anda, aga sulle on ette öeldud, mis sa rääkima pead. Ütled oma nime ja kooli. Kõik, astud edasi. Mis see annab, kui keegi mu nime on nüüd sadade teiste seas kuulnud? Ilmselt mitte midagi. Oleks võinud anda sõnade limiidi, aga loa kõike öelda. Tsensuur missugune. Aga maasikad šokolaadis olid väga head.
Jalgpalli sai kunagi vaadatud-mängitud, lihtsalt ka vaadatud. Öösel linnas natuke rännatud ning ära lubatud. Ennast väga häiritud ning veel üht inimest, aga kui rohkem ei juhtu, siis pole hullu. Popkooripeol sai käidud, polnud väga võrratu, aga ilmselt oleks ka saanud hullem olla. Pärast sai politseiga natuke juttu aetud ning nemad soovitavad vaateid imetleda igatahes Toomemäel. Mitte sillakaarel. Ja siis sai veel juttu aetud ning muusikalist etteastet kuulatud. Laul, kuigi mitte minu kuuldud esituses.
Laager. Lingvistikalaager. See on tõeline suvelaager, kus toitu on alati küllalt, järv on kohe kõrval ning paadid ja saun on vabas kasutuses. Asjalikkust jagub vahele ka muidugi, aga paadiralli, paadirööv, saun soojalt ja külmalt, mafia, sõnum, et olete saabunud Venemaale, kreeka keele lugemine, Suur Munamägi, metsmaasikad, võro kiil, päike ja vihm. Palju väga toredaid inimesi oli kohal ning isegi kui ei ole kohal, siis hommikul kell 9 ongi kaunis päikseline ilm, et juttu ajada.
Lova mig en sak. Bli aldrig gammal!
Tegutsemist, pettumust poodides (ei, ma ei soovi särki kirjaga "kiss me quickly" või "I'm the smart one"), juttu vihmas.
"Pan's Labyrinth" oli täiesti film, nukker ja masendav vahepeal, aga minu jaoks vähemalt ei olnud lõpp ilus, nii et sellega saadi hakkama, et ei tehtud liiga muinasjutulõpulist filmi. Kõik muinasjutud ei lõppe ka kenasti, aga enamasti ikka lõppevad.
Mulle tegelikult ju meeldivad õnnelikud lõpud. Juhul, kui mulle lõpud meeldivad üldse. Lõpud enamasti ei meeldi, aga muinasjutulisus meeldib. Ja sellest puudust ei ole.
Uus loom. Suur. Rohekas. Korvistmetega. Piduriteta.
"Prometheus" ehk kinoskäik. Mulle meeldis see film kokkuvõttes, kuigi ma olen avastanud, et suremised-tapmised mulle ikka väga ei istu. Mingil määral ei häiri, aga paljuks kisub. Kes me oleme? Kas sel on tähtsust? Kas me võime pettuda selles, mida me teada saame?
Öine ujumine, jalutamine või tähevaatlus. Päevane palavus. Väga suvine ilm, täna oli soe paduvihm. Müristas ka, aga äikest ei tulnud.