pühapäev, 29. mai 2011

Lootusetult lootes

Elus sa võid midagi veel võita, kui sa oled kellestki halvem. Sa oled paremuselt teine, oled peaaegu parim.
Jalgpallis on 2. koht ainult kaotamine.
Tahan tagasi 2008.a ManU võitu.
Eurospordi pilt
Ootan.
Edwin van der Sar jääb üheks mu lemmikmängijaks.

laupäev, 21. mai 2011

Lühike kommentaar

Postitus sai algul kirjutatud Sandra kommentaariks, aga kuna see sai järsku mahukamaks, kui kommentaar võiks olla, tuleb see eraldi postitusena.


Kui ma läksin gümnaasiumisse, siis ma ootasin, et midagi muutub. Midagi muutus, aga ma ei ütleks, et paremaks alati.

Võrdluse ideest on saanud võrdsustamine koolis. Vanuseline selekteerimine on kõige lihtsam ning sellega minnaksegi. Koolikatsete vastu oli ju isegi argument, et targemaid ja võimekamaid lapsi on vaja klassi, et teisi motiveerida ning panna püüdlema. Minu meelest viib see alla tugevamate(ma ei oska õiget mõistet leida) motivatsiooni ning ega teisedki pinguta, kui näevad, et mida iganes nad teevad, parimad nad ei ole.

Tunniplaani ühtlus on teine õudne asi. Miks ma vajan süvendatud kunstiajalugu, mis võtab ära suure osa minu vabast ajast, paneb mind tohutu pinge alla ning tekitab käekrambid, kui 20min jooksul üle 3 lk teksti on vaja kirjutada. Mulle meeldib kunstiajalugu teada, aga mitte kogu ajalugu pähe õppida. Üldine maailmapilt läheb liiga sügavaks ning kuna ka teised õpetajad tahavad hoida laialdast pilti, siis ei olegi rohkem valikuid kui teada kõike või olla lootusetu juhtum.

Ja asjad mis on huvitavad, tekitavad küsimusi, panevad mõtlema, on põnevad - ükskõik, mis ala siis - muutuvad igavaks, kui variante on ainult üks: õpik on õige, õpetaja teab tõde, küsimusi ei esitata. Matemaatika õpetaja ei osanud selgitada, imaginaararvude seost eluga või nende olemust muud moodi kui õpiku sõna-sõnalise ettekandena.

Spikerdamise ja üksi töö tegemisega on natuke keerulisem, sest praeguse süsteemi juurde nad kuuluvad, üks olles keelatud, teine kohustuslik. Tuleviku suund see kindlasti ei ole, aga seni, kuni inimest hinnatakse tema mälu järgi, nii jääb.

Haridussüsteemi ideaalsusest võib vaid unistada. Tegelikult ma ei teagi, mis oleks õige süsteem, aga pärast 11 aastat võin kindlasti öelda, et praegune süsteem seda ei ole. Liiga palju kohustuslikke ained, õpetaja kultust, karmi tuupimist(jah, see on osa koolist) ning tegelikult ka ajaraiskamist. Me ei või valida, milliseid aineid me tahame rohkem õppida ehk ei või pöörata tunni ajal tähelepanu muule materjalile, kuigi sellega ei segata kedagi - õpetaja enesehinnang langeb. Proovides seletada Surmatunniplaan(väga rasked või väga mahukad ained samal ajal), saime vastuseks, et tunnis ei tohi õppida. Seda tervitati meeletult, kuid selgus, et nii see ei olnud mõeldud.

Terve elu peame tegema valikuid, suuremaid ja väiksemaid, aga pidevalt. Kõigega ei jõua tegeleda, aga kool ei luba valida, ei luba arendada ennast suunas, mida soovid. Jääbki valik, et puududa, kaotada üldse motivatsioon, rõhuda sellele, et ma saan niikuinii rikkaks ja õnnelikuks, sest haridust ei ole kellelgi vaja. Sellisel kujul varsti ei olegi, aga riigieksamite reformimine ei muutu mitte loomingulisemaks, vaid just õige vastuse leidmiseks.

Õpime elu jaoks, aga elu olla ei tohi.
Õpi hinnetele, sest seda sult oodatakse.

Jah, ma õpin ka hinnetele ja see takistab mul enda jaoks õppimist. Ja sõpradega suhtlemist, ja perega olemist, ja suve nautimist. Aga ma olen süsteemis, ma ei saa seda murda, sest keegi ei kuula ja põhjusega - kuni ma ei tea, mis on õige, ei ole mõtet lahmida uuendustest. Ja et teada, mida tulevikus vaja on, tuleb oodata. Oodata ja loota.

See on osake minu arvamusest haridussüsteemi kohta, mis ei hõlma üldse kõiki aspekte, vastupidi, väga väheseid, aga need on piisavalt halvasti korraldatud juba, et edasi hetkel ei jõua.

Ole lahke;)

pühapäev, 8. mai 2011

Üle Lompide

Milleks võtta rahulikult, kui saab kiiresti 15.-17.04
Reede õhtul oleks vaja ju midagi teha, seega tuleb tekitada endale kutse sünnipäevale, kutse ilusti saadud, kostüüm valitud(elagu maffia, kes unustab oma relva peole). Ööseks ilusti koju tagasi. Laupäeva hommikul lingvistikaolümpiaad. Lingvistika ei ole minu kõige tugevam ala, aga see on kõige toredam, kuhu ma lõppvoorudest sain sel aastal. Raske oli, mulle ei meeldi, kui ma pihta ei saa asjale, milles tegelikult on ilus ja korralik loogika olemas, aga 26.koht on enam kui 10 kohaga kohaparandus võrreldes eelvooru tulemustega. Kohe pärast olümpiaadi autosse, suund Viljandisse. Natuke ekslemist ning kuivatustornisarnane objekt ehk tähetorn leitud. Keskööl tagasi, aga sellele eelnes väga põhjalik reaalkooli 'mõnitamine' ehk sõbralik arutelu.
Magama ei olnud mõtet minna, sest kell 3 oli juba äratus. Ei läinudki, meenutasin ununenud asju. Bussijaamas oodates selgus siiski et buss, mida me ootasime, ei käigi pühapäeviti. Bussijaamas ootas veel selliseid inimesi, lisaks saime peale 3 hääletajat.
Hommikud on külmad, Helsingis oli natuke soojem, aga võib-olla aitas ka tunnike und laevaköögi ees. 

Paperplanes 17.04
Bussike -> laev -> buss -> lennuk -> NEW YORK
Turvakontroll on imelik, nad ei taha sinuga suhelda, aga on pahased, kui sa ei tule ise selle peale, et oma tossud, mis ei sisalda metalli, tuleb ära võtta, ja sall ei tohi olla kaelas.
Lennukite vahel väga aega ei olnud, seega 15min ootamist ja järgmisesse lennukisse. Kui üleookeanilistel lendudel antakse vähemalt midagi süüa ja juua, ees on ekraan ning kõigil on tekid, padjad, kõrvaklapid - siselendudel sellist toredust ei ole. 6h, aga süüa ei ole, ekraani ei ole, korra anti vist teed.

If you are landing to San Francisco 17.04
Väljas oli juba pime, seega linna näha ei saanud. Lennukist rongile, et saada kätta auto, mis lubaks sõita San Josesse. Öösel kohal, jutuajamine venis pikale, aga see oli ilmselt tervislik, sest ajavahega harjumine võttis seega alla ühe öö.

Bye, bye, Hollywood hills forever! 18.04-19.04
Kiirtee lõunasse, peagi suurima poe juures, mida mina olen näinud. Seal kulus üllatavalt palju tunde, aga tulemusi on ka. In'n'out burger, mis ei olnud suurepärane, aga midagi viga sellel ka ei olnud. Sõit, sõit, sõit. Los Angeles on üsna kaugel, aga õhtul pärast seda, kui ma olin lihtsalt autos vahepeal hetkeks või kauemaks 'ära kukkunud', jõudsime kohale. Leidsime ööbimiseks hiina motelli, mille kõrval oli tühi bassein. Walk of Fame on öösiti inimtühi, päeval on seal ümbruses ka rahvast. Natuke ringirändamist, Shrekiga sõbrapilti otsustasime leida turvamata wifi, käia vaatamas Hollywoodi silti ning siis võtta suund Vegasele. Vahemaad on siin pikad. Päriselt. Aga öösel on ainuõige jõuda Las Vegasesse. Muud valikut ei olegi - see on lummav linn. Tuled, sära, hotellid, inimesed, kasiinod, klubid, uhked autod. Midagi tõeliselt köitvat on selles. Õhtu möödus unises toonis ning leidsime endale kõrbetähe motelli.

Arizona 20.04
Hommikul Õuna poodi ning kuigi seal oli järjekord, siis midagi saime kätte ning suundusime Suure Kanjoni poole. Suund oli õige, aga kindlat teed me ei teadnud. Sõitsime ning tee ääres oli järsku mingi suur reklaam, aga kuna meie sihtpunkt näitas edasi, siis sõitsime edasi. Paarikümne miili pärast pidasime tanklas kinni, et teed küsida. Üks õige koht oli tõesti olnud selle sildi juures, järgmine koht, kust vaadata oli 3h autosõidu kaugusel. Otsustasime tagasi minna, sest valges on toredam uudistada asju. Tee oli asfaldist, kuni mingi hetkeni, kus algas korralik käänuline katteta tee. Lõpuks jõudsime tõelisesse turistilõksu, kus oli infokeskus, lennuväli, suveniiripood. Ainus võimalus minna vaatama kanjonit, oli osta tuuripilet. Sa ei saa valida, et ma jalutan, ostan ainult pileti Skywalkile või ei osta sedagi. Sa pead ostma bussipileti, kuna kõndimine on punktide vahel keelatud(!). Lubatud on sihtkohas kõndida, aga mitte mööda teed, et jõuda järgmisesse kohta.
Kanjon on hämmastav- see on sügav, suur, triibuline, punane, rahvarohke. Ronisime mingite kaljude otsa, et paremini näha, kõndisime kanjoni kohal ning ei toetanud liiga palju turismiäri ehk ei ostnud 30dollarilist pilti.
Õhtul jõudsime tagasi Las Vegasesse - taas pimedas, see lubas hoomata linna suurust, sest tulede kuma on kaugele näha ning kogu linn on väga tasane, seega on natuke kõrgemalt juba palju näha.
Riided vahetatud, suundusime kesklinna, leidsime parkimismaja  ning jalutasime läbi ühe hotelli, et pääseda tänavale. Muidugi jalutasime läbi kasiino. Tänavad on põnevad. Kõigest ei räägita, aga erinevatesse kohtadesse sisseastudes võib näha kõike, ka tänaval ei ole inimesed niisama vaid esinevad. Eiffeli torni olen ma ka nüüd üsna lähedalt näinud ning selle allgi käinud. Las Vegase Eiffeli torni all.
Tagasiteel läksime taas ühte kasiinosse, et teha oma rahakott lahti mängukuradile. Tegimegi - kaotasime ka. Põnev oli ikkagi, sest mingiks ajaks õnnestus mul summa 1,5kordseks saada, aga kahekordseni ei jõudnud (siis oleks välja võtnud äkki).

Walking on a dream 21.04
Päikseline päev, mil lahkuda Las Vegasest ja minna vaatama Surmaorgu ning õhtuks jõuda mägedesse.  Surmaorus oli üle 30 kraadi sooja, peagi jõudsime alale kus oli paar kraadi sooja. Surmaorg oli tühi ja kogu see kõrb jättis palju põnevama mulje kui karjamaad. Mulle sobib tühjus, inimesed võivad ju olla vahel, aga ruumi peab olema. Kõrbes on ruumi, kuigi seal on palav. Õhtuks läksime Michelle'i juurde, kes elas aastal 2004 meie juures mõnda aega vahetusüliõpilasena. On olemas selline asi nagu külastaja pass, et pääseda ligi militaarelamurajoonidele ehk aladele, kus elavad lähedal asuvas sõjaväebaasis olevad sõdurid ja nende pered. Saime aastase külastuspassi. Seal oli eriti külm väljas, sest tuul puhus, päikest enam ei olnud ning riideid me ju ei vahetanud. 2 väga energilist koera ning 2 sõbralikku inimest. Juttu sai aetud ning teed joodud.


Ain't it funny anyway 22.04
Isegi mitte just kõige kiiremad autod, aga pikad vahemaad ning õhtuks tagasi San Josesse, tee peal vaatasime ära kuulsa Tahoe järve, mis lähemalt ja matkal ilmselt jätab veel võimsama mulje kui lihtsalt vaadates.


San Jose 22.04-23.04
Ookean! Ja suured puud. Me käisime Santa Cruzis Mustangiga, mis peaks iseenesest juba olema piisav, isegi kui mitte minna ookeani juurde. Tagaiste on masendavalt madal, aga valikut ei olnud. Ookean ootas. Teel käisime läbi veinikeldrist, kus ka mulle anti maitsta, punased veinid võivad olla väga head, aga valgetest ei meeldinud mulle seal ükski. Käisime ka suuri ja vanu puid vaatamas, võtsin seemneid kaasa, kasvatan endale ka 2000 aastaga suure puu. 
Santa Cruzis olid kajakad, merilõvid ja ameerika raudtee. Mina käisin sõitmas. Tegu peaks olema vanima ameerika raudteega aastast 1924, kui ma just midagi sassi ei aja.
Lisaks suutsin ma SanJoses ära eksida parki, mis asus majast üle tee, mind peaaegu eskorditi välja, minu "päästmisega" tegeles vähemalt 5 inimest, aga ma ei olnud vähemalt üksi - 2 karjakoera olid alati valmis jalutuskäiku jätkama. Enne seda ma istusin üksi aias ning päevitasin isegi natuke, sest nii ilus ilm oli.


San Francisco 24.04-30.04
Muir woods
Golden Gate bridge
Chinatown
Järsud tänavad
Exploratorium
Linnaosad
Twin Peaks
Kuninglik pulm öösel kell 3, enne seda süüa mäkieine, sest muud ei viitsinud otsima minna.
Tagasitulekul seista 2,5h järjekorras ja siis eraldi kutse peale alles check-in saada.
Aga lõpuks tulid lennud, päris head filmid ning vähe und. Meelelahutusarvuti jooksis kokku, näitas palju erroreid, osaliselt programmi ning seda, et töötab Linuxi pealt.


Parim kohanimi USAs: ZZYZX (ise ei käinud, aga silti nägin)


pühapäev, 1. mai 2011

Ümberjutustus oma seinalt

Kuna pikem lugu on pooleli, siis on soojendus, mida enamus on lugenud, aga siiski on neid, kes ei ole.

@San Jose, California. LA is waiting for me!
April 18
17 people like this.

@Las Vegas, Nevada. Almost penniless and now going to Grand Canyon.
April 20
4 people like this.

I got lost in the park so park rangers almost escorted me out. Only I can do such things.
April 24
2 people like this.

@San Francisco, California. Ferrari shop is just around the corner.
April 26
4 people like this.

I'm coming home, I'm coming home, tell the world I'm coming...
April 30
5 people like this.

3 countries, 3 airports, 2 days, under 2 hours sleeping time, 1 ferry, 1 free ice-cream - I am at home.
May 1
5 people like this.