esmaspäev, 26. november 2012

Nädal 10 ehk Füüsikuid peab armastama

Tehniliselt võttes on juba nädal 11 ja esmaspäevast juttu tuleb ka sisse, aga mis siis ikka.
Eelmisel nädalal koolis midagi väga erilist ei juhtunud, kaks viimast pisemat tööd enne eksameid veel ning uut materjali veel küllaga. Hetkel on eksamiteni natuke üle nädala ja me alles alustame mõne teemaga, mis on kindlasti ka eksamil. Kordamisküsimusi tehes on muidugi kergelt paanikatunne, kui tuleb sisse teema, mida pole üheski tunnis käsitletud. Tundub, et aega on veel küllaga.
Mõni aeg tagasi hankisin ma endale ka lõpuks e-lugeri. Kõige lihtsama Kindle'i, aga tundub, et raamatute lugemiseks sobib päris hästi. Mõned miinused on ka: slaavi tähestikku raamatute nimekirjas ei tunne ning sõnaraamatuid lisaks inglise-inglise omadele on keeruline leida.
Nüüd tuleb tuhlata raamatute seas (failidena küll, mitte suurte kuhjadega) ning leida kõik head raamatud, mida on vaja pidevalt kaasas kanda. Hetkel on peal umbes 270, seega kohe need ilmselt läbi ei saa, aga mõned peagi isegi saavad. Lugeda on tore.
Laupäeval käisime RSNO (Royal Scottish National Orchestra) kontserdil. Ei midagi ülisäravat, aga kena kontsert ning meeldiv vaheldus kindlasti. Huvitav oli see, et riidehoid maksis 50 penni inimese kohta ning väga vähesed inimesed andsid oma riided ära. Meie olime ühed neist. Kummaline oli vaadata üsna pidulikult riietatud inimesi, kellel on mantel süles või toolileenil. Oli ka neid, kes umbes 2 tunni vältel üleriideid ära ei võtnudki.
Ilm on sügisesem ja kõrvadel hakkas külm, seega nüüd on mul palmikutega tutimüts, et kõrvu soojas hoida. 
Täna oli viimane füüsika praks sel semestril. Füüsikud on lihtsalt nii toredad: meile anti plastmänguasjad (vanusele 6+), et me ehitaks ameerika mäed. 6liikmelised võistkonnad ning meil oli kõige parem idee, teostus tiim ja kõike muud, aga demonstreerimisel asi enam ei töötanud. Kuul langes kõige pealt üsna kõrgelt mööda rada, tegi sõlme, lendas õhtku, maandus lehtrisse, juhiti rajale, langes veel korra, tegi kaks tiiru madalamele, lükkas raskema kuuli alla kääride peale, mis pani tööle veekeetja. Projekti nimeks sai "Tea anyone?".
Pärast seda oli hoolitsetud, et keegi ei jääks kurvastama: common roomis oli tasuta õlu ja vein, seega sai praksi ajas tund veedetud koolis veini juues ja juttu ajades. Selliseid prakse on kahjuks väga harva.
Nüüd on vaja veel 2 nädalat vastu pidada ning siis saab rohkem puhata ja mängida.
Lisatud hiljem: oluline infokild jäi mainimata, et ma suudan teha üliõhukesi ülepannipannkooke, mis on mõnusalt pehmed ja ei nõua vähemalt meie panni puhul isegi üldse rasvainet!
Lisatud veel hiljem: tänases keemias jagas õppejõud kõigile 3D prillid ja me vaatasime erinevaid struktuure ruumiliselt. 

reede, 16. november 2012

Nädal 9 ehk Meelakkumisest

"Emme, kuidas saadakse sõpru?"
"See on väga lihtne, lähed kellegi juurde ja ütled: "Saame sõpradeks!""
"Kuidas ma lähen niisama?"
"Aga ära mine niisama, ma annana sulle kooki kaasa. Kook aitab alati."


("Leiutajateküla Lotte" Albert ja tema ema)


Võib-olla peaks koogitaktikat proovima? Kas on üldse lootust, et see töötaks? Ma oskan inimestega suhelda, aga ma ei oska nendega sõbraks saada. Ma ei julge jaburaid ideid pakkuda, pakkuda, et teeks midagi, uurida, mida keegi loeb, arvab, usub, unistab, kunagi teinud on. Vaikselt natuke, võib-olla, midagi.
Ühetegi "see on täpselt minu inimene" momenti ei ole olnud. Ülikool tegelikult ei toeta ülimalt suhtlust õppeajal: loengutes ei saa rääkida (või minimaalselt), tundide vahel on kuni 10 minutit, praktikumides ollakse ka enamasti pidevalt samade inimestega. Ma tean, et kõigiga võib rääkida, aga ma ei tahagi kõigiga; ma tean, et ilma rääkimata ei leia ka kõige toredamaid inimesi üles, ent see ei muuda asja lihtsamaks.
Küllap hetkel on nii, et mul on, kellega rääkida koolitööst, ilmast, üldistest tegevustest ja riikidevahelistest erinevustest.

Sõpradeta on raske, muidugi on nad olemas, aga vahemaad loevad. Vahemaad on suured, maad ja mered on vahel. Ja mitte muinasjutulised 7 maad ja merd. Muinasjutud on kusagil kaugel. Kusagil mujal, seal, kus on kindlasti parem.

Ma arvasin, et koduigatsus läheb ajaga leebemaks. Tegelikult ei lähe. Vastupidi, alguses oli kõik uus ja huvitav ja teistsugune, ei olnud aega liiga nukraks muutuda. Iga koduse sünnipäeva või muu tähtpäevaga läheb asi natuke hullemaks. Jälle üks asi, millest ilma jääda. Perega suhtlemise ajal ei ole kurb, siis on nad ju peaaegu olemas, aga väsinult õhtul mõttesse vajumine võib lõppeda väga lihtsalt pisaratega. Ma arvasin, et ma nutan väga harva, põhjusega: ma nutsingi väga harva. Enam ma sellist väidet ei julge esitada, sest see ei ole tõsi. Enamasti on võimalik leida toredad mõtted, mis aitavad kurbuse vastu, kuid niipea, kui liiga täpselt kedagi meenutama hakata või mõelda, millega ta tegeleb, tuleb suurem igatsus jälle peale ning selle kontrollimine on väga raske ja väsitav.

Pilte, mis kapi ja seina peal, suudan vaadata naeratusega, rõõmsatele mäletustele igatsus liiga tegema ei pääse. Mingil moel on need mälestused turvalisemad.

Ma nüüd luban endal esimest korda hakata mõtlema, mida ma tahan Kodus (eristamine, siin on ka kodu ikkagi) teha. Varem ma keelasin kõik sellised mõtted, sest nii oli lihtsam. Enam ei keela, nüüd tundub vaheaeg reaalse ja kättesaadavana, kuu on küll pikk aeg, ent kuna nädalad lähevad ruttu, küllap läheb kuu ka.

Pealegi, mina saan alati hakkama.

P.S. Vanemad-vanavanemad, pole mingit põhjust muretsemiseks!
P.P.S. Siinne ostetud mesi maitseb veidralt ning meega tee maitseb lausa halvasti. Nii et meelakkumine ei olegi tore tegevus.

laupäev, 10. november 2012

Nädal 8 ehk Kõik, mida väikesed tüdrukud vajavad

"Comfort the little girl. Give her lollipops, give her dolls, give her physics, give her all you can think of." (C. S. Lewis)

Elu kulgeb tavapäraselt, mõned uudiselaadsed tooted:
Ma oskan siinsest leivalaadsest tootest teha üsnagi leivasupimaitselise magustoidu.
Ma sain teada detsembrikuise eksamiplaani: 2 eksamit, keemia ja matemaatika, muidugi on need samal päeval! Mul on ainult 2 eksamit ja mul õnnestus saada selline ajaline paigutus, et nende vahel on 1,5h.
Vahel on asjaolud ebasoodsad.
Samas ma loodan, et ma saan siis oma vaba nädalaga Šotimaal vaheajaks ettenähtud ülesanded ära teha.

 "The problem was, what makes the planets go around? In those days, on of the theories proposed was that the planets went around because behind them were invisible angels, beating their wings and driving the planets forward. You will see that this theory is now modified! It turns out that in order to keep the plantes going around, the invisible angels must fly in a different diretion and they have no wings. Otherwise, it is a somewhat similar theory!" (R. P. Feynman)

pühapäev, 4. november 2012

Nädal 7 ehk Pealinn

Koolinädala tore üllatus oli ülilühike keemiapraks, kõigest 1h ja 20/20, mis varem polnud saavutatavaks osutunud. Füüsika praktikumis lasti magnetite ja pöörlevate ketastega mängida. Füüsikas hakkasime laineoptikat käsitlema, uue valdkonnaga on ka uus lektor ning ta on minu lektoritest esimene, kellel on korralik mõnus šoti aktsent.
Õppejõud on oma tööle väga pühendunud. Kui ma 3. korda kirjutasin, et praktikumimaterjale kätte saada, siis kui eelmisel korral sain ma need 00.30, siis seekord 05.30. Ja kell 9 oli meil temaga loeng. Ta ei tundunud väga puhanud: näitepildumised muutusid ohtlikuks ning meetreid tähistati s'iga.
Halloween jäi meie poolt tähistamata, aga selle aja ümbruses võis näha väga veidralt riietatud inimesi ning õhtul kuulda kahtlast kisa.
Reedel oli tähtis päev. Pärast kooli otsida natuke jõudu ning siis minna taas suurde poodi. Peaaegu kaks tundi läks kokku. Poest tagasi tulles tuli mulle vastu mu algebra lektor, naeratas ja ütles tere. Tundub, et päris tundmatu nägu loengus ma ei ole.
Siis algas tähtis osa: koogi tegemine. Ja mitte tavalise, vaid mitmekihilise. Poes oli väga raske leida mõistlikke koostisaineid, aga kuna ma valisin ka retsepti väga... omapärase, siis pole imestada, kui tulemus oli ka eripärane.
Eesmärgiks oli teha kihiline moosikihi ja mitme kreemikihiga kook. Midagi sellist tuligi, aga mõned teadmised edaspidiseks:
- majoneesipõhjaga koogil on eripärane majoneesi maitse juures
- cottage cheese on kodujuust, kohupiima pole õnnestunud tuvastada
- vahukoort saab vispliga ka edukalt teha
Majoneesipõhi pidi asendama biskviiti, sest mina ei julgenud võtta ette munade vispeldamist kõvaks vahuks, aga tundub, et tuleb otsida hea taktika või parem biskviidiaseaine. Kook oli küll söödav ja paksu kreemikihi ja moosi ning kattega täitsa maitsev.
Kooki oli vaja kindla põhjusega. Põhjus oli laupäevane retk pealinna ning võimalus tähistada peagi saabuvat sünnipäeva.
Laupäeva hommik oli unine, hommikusöök voodis ning siis metrooga bussijaama ning tunni ja veerandi pärast olimegi pealinnas. Edinburghi eeslinnad ei tundunud Glasgow omadest väga erinevad, siis kesklinna osa oli imeilus ning ühtlaselt ilus, lisaks veel loss ja künkad. Ilmaga oli meil ka vedanud. Jalutasime natuke ringi, vaatasime Edinburghi ülikooli hooneid (meil on ilusamad ilusamad ja koledamad koledamad), siis läksime Šotimaa Rahvusmuuseumi vaatama. Uudistasime ka raamatukogu ees, mis tundub sellise keskmise kõrgusega hoonena, aga lähemale minnes selgub, et see läheb vähemalt neli korrust veel alla, enne kui järgmise tasandi maapind tuleb. Mitmetasandiline linn.
Edinburghi ülikooli ühiselamud on väga mõnusad, üldse mitte tornelamud või eestilikud kortermajad, šotilikud kortermajad hoopis. Palju kooki, juttu, istumist ja pirukategu, kuni selgus, et aeg on õppinud lendama ja künka vallutamiseks valges tuleb minema hakata. Ühe pikendava lõikamisega jõudsimegi Arthur's Seati jalami juurde. Edasi oli üles mööda trepisarnast kivirada. Üsna järsult ronis, aga üles me saime. Üsna täpselt päikeseloojangu ajaks. Saime näha merd, kaugemaid künkaid, suurt linna, lähemaid künkaid, tiiki ning seda kõike päikeseloojanguvalgusega.
Alla roninud, käisime luiki vaatamas ning kiire pimenemise tõttu juba täiesti pimedas saime jalutada ümber künka tagasi sooja tee ja piruka juurde. Pealinna kokakunst väärib väga kiitmist, sest nii singi-juustu pirukas kui ka hilisem õunakeeks maitsesid imehästi.
Sealsel ülikoolil on hooned mitmes kohas ning uuem piirkond asub linnaservale lähemal ning ka seal tegime me tiiru. Sealne füüsikute hoone on näiteks nimetatud James Clerk Maxwelli järgi, meie oma on Lord Kelvini järgi.
Ja õhtul saadeti meid kenasti bussi peale ning öine kiirtee, kus vastassuunavööndis oli toimunud mingi õnnetus, sest seal oli väga palju vilkuritega autosid, ning üsna pea tuttav bussijaam.
Täna sai kaua magada, hommikuputru mustsõstramoosiga süüa, ülesandeid lahendada ning pimedas natuke jalutamas käia. Ja nii saabki nädal ruttu mööda. Nagu calculuse lektor küsib igal kolmapäeval (tema nädala esimene loeng meiega), kuidas nädalavahetus möödus. Kolmapäeva viimaseks loenguks on 2/3 nädala koolitunde enamasti möödas...
Edinburghi kindlus