neljapäev, 13. detsember 2012

Koduootuslootuses

Homme on tähtis päev. Algab retk koju. Plaan kõlab väsitavalt, aga see on seda väärt.
Korraliku planeerijana püüdsin ma paika panna, kuidas ma jõuan Glasgow kodust Tartu koju.
22.45 kodu-metroojaam. Loodetavasti tuleb rong ka ning viib linna.
23.15 raudteejaamas, et leida rong Prestwicki.
23.30-00.13 Glasgow-Prestwick rong
00.15-6.40 on mu koduks Prestwicki lennujaam, sest rongidele ei meeldi öösiti sõita.
6.40-11.20 Prestwick-Riia lend (ei ole ülipikk lend, lihtsalt 2h ajavahe)
11.35/45/55 bussiga Riia kesklinna.
12.10/20/30 raudteejaama, osta pilet, loodetavasti joosta Rimist läbi ja midagi süüa leida.
13.10-16.32 Riia-Valga rong
16.42-18.00 Valga-Tartu rong
18.15 KODU!
Ja nii pikk saabki laupäev olema, söömist ei ole eriti ette nähtud, sest kaasaveetavad asjad on väga piiratud ning aega on seal, kus mõistlikke asju ilmselt ei leia. Õnneks on leiutatud raamatud (ja e-lugerid) ning arvuti. Loodetavasti leian ma ka tuttavaid inimesi, et natuke aega parajaks teha.
Seniks viimane päev veel endale siin tegevust või tegevusetust välja mõelda ning natuke pakkida.
Näeme varsti!

laupäev, 8. detsember 2012

Talvine hetk

Kõige talvisem päev oli esmaspäev. Pilt on esmaspäevahommikusel kooliteel tehtud (kuigi tunde siis enam ei olnud).

reede, 7. detsember 2012

Nädal 12 ehk Eksamineeritud

Tehtud!
Hommikune matemaatikaeksam üllatusi ei pakkunud, kõige suurem ehmatus oli see, kui ma arvasin, et mul on 15 minutit jäänud ja 2 ülesannet lõpetamata. Tegelikult oli 45 minutit eksami lõpuni. Kahjuks ei tohtinud viimase 30 minuti vältel ruumist väljuda ehk mind hoiti 25 minutit kinni...
Keemias ma otsustasin sellist asja vältida, mis tähendab, et ma ei kontrollinud liiga põhjalikult oma vastuseid. Samas ma tean, et ühe asja ma mõtlesin välja ning infrapuna spektroskoopia pakkusin täiesti huupi, kuna ei olnud eeldanud, et nii täpselt peab asju pähe õppima.
Keemiaeksam toimus väga ilusas saalis, kus on orel, samasugused pingid nagu kirikus (meil olid siiski lauad ja toolid eraldi), orel ning kaunid vitraažaknad. Puitnikerdused ka muidugi. Oht oli keemia asemel imetlema jääda.
Nüüd on minul vaheaeg. Saan käia veel linnas kondamas, lugeda ja õppimise pärast muretsemata olla nõus öösiti filme vaatama. Tegelikult on ka koolitööd vaja teha, ent nädal on pikk, täna ma igatahes seda tegema ei hakka.
Eile valmistusin korralikult kahe eksamiga päevaks ning küpsetasin õhtul valmis pannkoogid (tavalised ja seene-sibula täidisega), et oleks hea pausi ajal kodus süüa. Pannkooke on tore teha, võtavad küll aega, aga kui samal ajal midagi muud teha, siis ei ole liiga üksluine. Pannkooke ei saa mina enam ilma saabasteta teha, sest mul külmusid eile varbad täiesti ära, samamoodi nagu talvel kibeda külmaga, kus jäätunud varbad on tundetud ega sula ka kuuma duši all üles. Seejuures oli mul jalas kaks paari sokke, pealmised olid villased (tegelikult vist sünteetilised siiski). Ei päästunud igatahes.
Tänaseks on siin võimalik leida kvartali peale heal juhul ruutmeeter lund, aga esmaspäeva hommikul oli natuke enamat võimalik vaadata. Kahjuks ma pilti ei saa lisada otse ja ma ei tea, kuidas oleks mõistlik seda muul moel teha.
Midagi liiga põnevat vahepeal juhtunud ei olegi. Viimane nädal siin ning täna sain teada, et tüdruk, kellega ma koos teen keemia praksi, lendab sama lennuga Riiga. Vähemalt ei ole päris üksi oodata.

Natuke lisa (reede öö):
Metroojaama ees laulsid täna 8 noort inimest jõululaule. Noodist ja puha.
Matemaatikas ei tasu arvata poole ülesande peal, et aitab küll lahendamisest ning olla veendunud, et seda oligi tarvis nii teha. Ei olnud.
Spagettidel pole viga midagi, aga ma olen sel nädalal söönud iga päev spagette. Ja hetkel on neid veel pool potti alles.
Hinnatõus on nii märgatav, kui pidevalt poes käia ja põhiliselt samu asju osta: jogurti hind on tõusnud 6 penni ning õunamahla hind 7 penni.  Kõige hullem lugu on hoopis rosinatega, 15 penni. Ja seda kõike viimase kahe nädala jooksul. Jõulude ajal suurendavad kauplused nii oma käivet?
Mälu ei ole enam see, mis ta oli, ehk ma unustasin füüsikas viimase kodutöö tegemata. Sellest pole midagi hullu, sest see ei ole hindeline, nõutud on teatud protsent esitatud töid, et hinnet saada, selle ma saan ikka kätte, aga ma lihtsalt unustasin selle ära!

esmaspäev, 3. detsember 2012

Nädal 11 ehk Tuli tali

Detsember hiilis märkamatult kohale ning hommikuti nina õue pistes särab päike ja on külm. Võib-olla hakkab isegi lund sadama lähiajal. Kohalikke uskudes ei ole see väga teretulnud, sest lumi võrdub kaosega ning see on viimane asi, mida eksamite ja lennureiside ajaks soovida. Kuigi natuke lund võiks siiski siin ka tulla. Lootus vähemalt on, et vähem kui kahe nädala pärast on lumi olemas, kui mitte siin, siis kodus ikka.
Loengusaalid on külmad, üks lisapõhjus rõõmustamaks, et loengud on läbi. Keemiahoone küttesüsteem on geniaalne: kui temperatuur langeb alla nulli, lülitab see ennast välja, uuesti tööle saamiseks on vaja käia nuppu vajutamas. Viimasel ajal on igal öösel temperatuur alla nulli langenud. Ja kui keemiahoone tundus külm, siis neljapäevane matemaatika asus Boyd Orris, mis oli jäine ning selja tagant puhuti veel külma õhku peale.
Homme ei ole küll ühtegi loengut, ent mina pean minema oma keemia professorit otsima. Meile teatati meie esimese semestri praktikumi punktid ning... minu 131 punktist oli tabelisse jõudes saanud 97. Ma ei ole selliste asjade käiguga absoluutselt rahul ning seetõttu on hommikune tegevusplaan minna õigust ja õiglust otsima (tõde on mul juba käes: sinisekaaneline lab book ei saa ju valetada).
Eksamid tulevad ka kuidagi kiirelt, kuigi ma olen valmistunud ka, keemias teinud paar vana eksamit läbi ning matemaatikas ka, kuid mulle meeldib vahele jätta asjad, milles ma ei tunne ennast väga kindlalt, see vist ei ole õige lähenemine. Homme püüan tubliks hakata ja süstemaatilisema kordamise ette võtta.
E-lugeri hankimise ohtlikuks tagajärjeks on lugemine. Ma pole väga amma nii palju lugenud (nt "Härra Pauli kroonikad", "Never let me go", "A walk to remember" ja veel natuke) kui selle nädalavahetusega. Mõnes mõttes on tore, ent väga raske on veenda end raamatu juurest konspekti ja ülesannete juurde. Õnneks saavad raamatud läbi ning siis on lihtsam end kokku võtta.
Esimest korda elus ei käi mul päkapikud. Selle kurtmise peale pisteti mulle kohe küpsis pihku, et "jõuluvana saatis".
Eesti ajakirjandust on mitmel põhjusel tore jälgida: esiteks on kindlasti väga palju (absurdi)huumorit ning teiseks on vahel midagi toredat lugeda. Selle nädala tore leid oli Õpetajate Lehes Sinijärve lugu algajatest inimestest. Me kõik oleme natuke algajad inimesed, alati oleme.
Ja aknast õue piiludes tundub, et siin sajab lund (või lörtsi, pimedas on natuke raske vahet teha)!