neljapäev, 20. veebruar 2014

Lauluaeg

Mulle meeldib koolis käia. Algkoolis.


Ja mitmel natuke maaväliselt:


teisipäev, 11. veebruar 2014

Laval ja muidu kondamas

Ma elasin eelmise nädala üle. Ma suutsin ennast kuidagi väga ruttu ära väsitada, esmaspäevase pika päeva 3-tunnise praksiga elasin üle, ent teisipäeva pärastlõunases loengus jäin magama. Õnneks ma olen nii osav, et keegi, mina ise kaasaarvatud, ei pannud seda tähele. Pärast materjale üle vaadates avastasin kuidagi palju uut informatsiooni lihtsalt.

Teisipäeva hommikul olin 2.5 tundi algkoolis veetnud, erinevaid nurki õppinud ning aidanud liita ja lahutada ning kinnitanud, et ühekraadine mõõteviga malliga ei tee vastust valeks.

Kolmapäev oli esimene tähtis päev. Hommikul vara kooli, loengud, praks, natuke tassimist esinemiskohas ning siis sööma, riideid vahetama, meiki tegema (st leia inimene, kes sulle asjad näkku määrib), soeng, sädelus jne. Ainus mure oli selles, et kogu tsirkuse ettevalmistus sai valmis natuke pärast seitset, lavale minekuni oli veel umbes 3 tundi. Seega pildid, proovid, baarikülastajate lõbustamine ebatavalise välimusega, ootamine ja igavlemine. Kolmapäeval läks kõik hästi. Kunagi jagatakse ilmselt ka videot, kahjuks ma hetkel ei tea, kas kolmapäevast või neljapäevast. Neljapäeval nii hästi enam ei läinud.

Ma ei suutnud keelduda, kui mind neljapäeval kooli tagasi kutsuti, seega kell 9 olin jälle platsis, õpetasin eraldi klassist väljas inglise keelt (uh, kes nende häälduspärase täheõpetuse välja mõtles, miks ma seda kunagi varem näinud ei ole!), aitasin täita töölehti judaismi kohta ning grupeerida erinevaid objekte viiesteks rühmadeks. Siinsed tugisüsteemid on üsna tugevad, ent ma imestan siiralt, kuidas õpetajad tavaliselt hakkama saavad! Sest klassis on vähemalt paar sellist õpilast, kes tegelikult vajaks 100% tähelepanu, et midagi tehtud saaks ja aru ka. Ning seda paratamatult ei jagu. Ma igatahes tunnen, et mind hinnatakse ja see muudab midagi, et ma seal olen.

Mind hoiti nii kõvasti kinni, et ma magasin oma bussi maha ning pidin lippama umbes kilomeetri eemale peatusesse. Kooli jõudsin siiski õigeks ajaks. Ühe loengu elasin üle, pausi ajal otsustasin, et ma ei taha taas magama jääda loengusse, kasulikum on kodus magada. Mõeldud-tehtud. Taas varakult esinemispaika, kuid seekord oli natuke parem, kuna 1.5h sai vaadatud teiste esinemisi. Halvema poole pealt suutsin ma oma põlvele liiga teha, seega mitmed asjad ei olnud enam üldse nii toredad. Teist korda sama kava teha ei ole üldse nii lahe, kahjuks läksid mõned asjad rohkem sassi ning mõnda ma ei julgenud põlve tõttu õige entusiasmiga teha.

Oma ülisätendava ja kleebitud kividega näo eest sain ma neljapäeval koju minnes ka päeva komplimendi: "Miss, do you have any change, oh, I like those gems!"

Reede üleelamise tegi lootustandvamaks tõsiasi, et pärastlõuna oli vaba.
Laupäeva hommikul vara-vara, umbes viie paiku siis, pidi taas kargu alla ajama ning bussijaama ronima, et seal Manchesteri loksuda. Nelja ja natuke enama tunni pärast jõudsime väga tuuliselt külma linna. Kaubanduskeskus on neil suur, seda ma eelistaks Glasgow'le, sest neil harvadel juhtudel, kui mul on midagi vaja, siis ma eelistan ühest poest teise jõuda kuivalt ning mitte päris tuulest viidult, mis ostutänavate juures on paratamatu vaatepilt. Peale sünnipäevakaartide ostukeskusest ma küll midagi ei hankinud.

Tegelik põhjus, miks üldse Manchesteri minek oli, peitus ühes kunstikohvikus, kuhu koguneti vaba tarkvara arutama. Maailmaasju arutasin ma mingi aja ka, siis leidsin, et aeg on maailma avastada ning läksin üksi linna vaatama. Siht oli muuseumisse minna, sinna ma ka jõudsin. Nutitelefon on tore asi, kuna see näitab sulle kaarti, kui sa oled suutnud valida kõrvaltänavad, mitte viitadega peatänavad. Muuseum (MOSI) mulle väga muljet ei avaldanud miskipärast, muuseumi poes oli küll toreidaid asju, aga mõned mitte nii toreda hinnasildiga. Tagasi suutsin orienteeruda ilma kaardita, aga tuul ja vihm olid otsustanud, et mugav ei saa see teekond olema. Mu käekott (kus lisaks kõigele muule eluks vajalikule oli ka nt  pool liitrit vett) tahtis minema lennata. Kogemata sattusin ma ka hiinalinna juurde. Reklaamid olid stiilis: "5 naela - söö, 7 naela - söö hästi". Natuke kohvikut ja kudumist, siis pisut veel ringi vaatamist ning bussi ootamist. Tagasi mitu-mitu tundi, ent buss jõudis graafikust mitukümmend minutit varem, mis oli väga tore. Kokkuvõttes on Manchester täitsa linn, jalgpall on elu, mõned kohad on ilusad, mõned toredad, mõned veidrad ja mõned koledad. Linn nagu linn ikka.

Kuigi mul on veel pool tundi esmaspäeva, tundub, et nädal võiks hakata lõpu poole jõudma. Pikalt kooli ja programmeerimist (mul on töötav Cs kirjutatud naturaalarvude kalkulaator!), postkontoris käimist ning toidupoodi (kus muidugi 2 asja, mille pärast tundus, et kindlasti ikka peaks läbi käima, ununesid ära).

Eestist kolmapäeval saadetud kiri oli mul laupäeval käes. Mina panin täna väikese paki Eesti poole teele. Panused?

laupäev, 1. veebruar 2014

Kus on, sinna tuleb juurde

Kui algul tundus, et aega on mõnusalt, mõnel hommikul võib isegi kaua magada, siis tegelikkus on hetkel sellest erinev. Teist nädalat ei jõudnud ma kuduma, sest ma olen lihtsalt nii väsinud õhtul, et ma jõuan koju, kui ma peaks juba ära hakkama minema. Kui harjumuspäraselt oli trenniaeg üks tund nädalas, siis viimased nädalad on see pigem 4-5 või vajadusel enama tunni peale nihkunud. Ma ärkasin hommikul pool kuus üles ja ei suutnud enam magama jääda, sest laul ja liigutused olid nii peas kinni. Õnneks on nädal veel sellist elu ja siis on äkki taas natuke aega hinge tõmmata.
Kui oma koolist ei piisa, tuleb teiste koolidesse ka minna. Nüüdsest olen algkoolis vabatahtlikult õpetaja abi. Teisipäeval selgub täpsemalt, kuidas konkreetne õpetaja mind rakendada soovib, aga kahel hommikul on nüüd 9 kooli minek.

Ma olen uhke väikeste asjade üle, mille ma olen ära suutnud teha. Olgu see siis faili liigutamine käsurealt või peaalaspidi harjutus, mis tundus võimatuna.

Ja ilm on nagu alati, +5 ja sajab, vahel ei saja ja vahel ei ole +5, aga peaaegu.
Ja WHSmithi klienditeenindus on vähemalt kena ning saadab reedel postitatud vigase lugeri asemel esmaspäeval uue välja. Loodetavast jõuab see kenasti Eestini välja, seekord töötavana.
Ja tegelikult ma tahan kirjutada, aga välja kukub nagu alati.
Ja mul õnnestus kogemata programmerimise loengus jätta mulje, et mult võib abi tulla küsima. Et asja hullemaks teha, oli mul ka nimeline pusa sel hetkel seljas.
Ja pannkookide küpsetamine on küll tapvalt igav ja aeganõudev, aga tegelikult need on isegi söödavad.

Nüüd tuleb veel ülejäänud sada asja ära teha, mida edasi lükata kuhugi pole.

Ma olen õnnelik. Väsinud ka, aga ikkagi.