kolmapäev, 16. detsember 2009

Kas sa oled eestlane? Kui vastad peaaegu kõigile jaatavalt oled:)

1. You use the word ‘normal’ if something is ok.
2. When visiting friends abroad you bring along a box of Kalev chocolate.
3. You attended a song festival at least once either as a performer or as a spectator.
4. You know that going to the sauna is 80% about networking and 20% about washing
5. You are nationalistic about Skype (it is actually an Estonian company)
6. ‘Kohuke’ belongs to your menu
7. You declare your taxes on the internet like all modern people
8. You actually believed for a while that Latvians had 6 toes per foot when you heard that as a child
9. You are convinced that Estonia is very strategically located
10. You spent at least one midsummer in Saaremaa, Hiiumaa or one of the smaller islands
11. You can quote films like “Viimne reliikvia” and “Siin me oleme”
12. You spit three times around your left shoulder for good luck
13. Words like “veoauto”, “täieõiguslik” or “jää-äär” sound perfectly pronouncable to you
14. You like bold statements, such as this one… ;-)
15. There can never be too much sarcasm
16. You can at times drink hot tea to hot food
17. You are disappointed that Jaan Kross never got the Nobel prize in literature
18. It would not be surprising for English-speakers to find your name naughty (Peep, Tiit, Andres [sounds like undress]) or hippy (Rein, Rain)
19. You have been to Finland
20. You say ‘Noh’ (sounds like NO) even when you speak English, just to confuse people
21. You know the lyrics to “Mutionu” and “Rongisõit”
22. You would never mistaken Kreisiraadio for a radio station
23. You would agree that wife-carrying is a real sport (at least as long as Estonians are winning)
24. Your best friend’s girlfriend is your English teacher’s daughter and they live next door to your grandparents, who were colleagues with your advisor, who is friends with your…
25. You think that any beverage below 20% is non-alcoholic
26. You check the thermometer before going out
27. You look in both directions before crossing the road, even if it’s a one-way street
28. You grin very mysteriously when people ask about your national food
29. Even if you find the music by Veljo Tormis and Arvo Pärt not exactly easy-listening, you think they are great messengers for the country
30. You put ketchup inside your pasta (french-cooked gourmet faire la fine manger pasta) in order to not to get the ketchup-bowl dirty
31. You cheated on your wife/husband at least ten times but you still think you’re in a good marriage.
32. When someone asks you “where is Estonia?” you quickly reply that it’s located in Northern Europe close to Finland…
33. Your grandmother’s “purse” is an old plastic bag that has been reused several times
34. Sour cream tastes good with everything
35. A foreigner speaks to you in broken horrible Estonian and you go on and on about how wonderful their Estonian is compared to “the Russians’”
36. You have ever worn or seen anyone wear “karupüksid”
37. You have heard the phrase “Estonians are slow” at least once
38. Kui sa saad aru, mis siia kirjutatud on
39. You find yourself continually ignoring the gender in other languages
40. You say ‘kurat’ as at least every second word
41. You consider running to the shop at 19.50 on Friday evening to buy some booze, a sport
42. You are a true Estonian when you come from Tallinn, because if you are from Tallinn you think Tallinn IS Estonia and that’s true of course that Tallinn is Estonia
43. When someone says “Estonians are so beautiful” you answer almost without emotions “I know”
44. You have tried to explain people that “kauboi” is actually a word in Estonian
45. You don’t think that terviSEKS is a funny word
46. You don’t find the Estonian equivalent to the expressions “twelve months”, “1002″ and “12 buses” remotely funny or rude
47. Even though you never met Toots, Teele and Kiir you know exact what they are like
48. You grin when someone you know says that they bought a BMW
49. You know how to end the sentence “Kui Arno isaga koolimajja jõudis…”
50. Verivorst tastes great (at least once a year at Christmas time)
51. You want truth and justice (tõde ja õigus) to rule the world
52. You think that the combination blue-black-white is cheerful
53. You know that love for 3 oranges is not a weird sex thing and the phrase “x 6 me” makes absolutely sense
54. For you it is totally normal to eat food gone sour (hapukurk, hapukoor)
55. A language should have at least 14 cases
56. You know the moves to the song “Põdra maja”
57. You consider “Õllepruulija” an unofficial national anthem
58. Everyone in your family has pictures from funerals
59. You are so proud of every Estonian that you correct foreigners who say that the population is 1 million, not 1.3 million as it actually is
60. You know the moves to ‘kaerajaan’
61. “Ühesõnaga” means that a really long explanation is coming
62. A mention of a town with a population of a million or more causes you to panic slightly
63. The phrase “go south, get some sun” can feasibly mean Latvia or Lithuania. The phrase “go north” is semantically null
64. It’s been years since you’ve seen your paper passport and paper bus pass
65. And weeks since you’ve seen cash money.
66. And you barely remember that there are other forms of payment except electronic ones.
67. When you come to a city that has a subway, you are prepared to spend a day just riding it.
68. You presume that all other countries also have ubiquitous Internet access.
69. Four-digit bus route numbers cause your brain to shut down.
70. You feel that the University of Tartu is among the top 5 best/largest/oldest universities in the world, and if you’ve graduated from it, all paths in life are open for you.
71. Swimming in +18C water is a perfectly normal summer activity for you.
72. Although when summer does come around, you tend to be working that day.
73. You will die before finding out if anyone actually does buy all those black&white hand-knit sweaters in the Old Town.
74. You can name from memory all the really big musical acts that have performed in Estonia.
75. Walking down Viru street, you can accurately name all the cruise ships in Tallinn harbour on that day.
76. You know the names of all three black people living in Estonia.
77. You remember the 1-kroon bill and the 5-sent coin.
78. A person that speaks three languages isn’t the slightest bit impressive.
79. Your biological clock senses with perfect accuracy the 15 minutes since you’ve parked your car in the center of town.
80. You have already been to Olde Hansa.
81. You know what the EURIBOR rate is right now.
82. If it takes more than 10 minutes to drive somewhere within the city, you are mildly annoyed because it is too far.
83. You are beginning to have a glimmer of hope for ever learning how to correctly pronounce Jüriöö Ülestõus.
84. Your doctor prescribes a visit to a tanning salon.
85. You take it as inevitable that you will need to go abroad for some things: clothes, footwear, books, theme parks…
86. First-graders with mobile phones no longer surprise you.
87. People who type slowly and carefully using only their index fingers are subconsciously considered to be foreigners.
88. The most difficult subjects you learned at school were Estonian history, Estonian geography and Estonian literature. And Russian.
89. You can speak with pride of Estonia’s highest mountain.
90. Buildings taller than 20 floors are sightseeing items where you bring visitors.
91. You are beginning to find Eino Baskin’s jokes funny.
92. On June 23rd, you feel the irresistible urge to drink beer and eat barbeque meat.
93. When you hear “Kristina”, you think of Shmigun, not Aguilera.
94. Every year you believe, deep in your heart, that Estonia will once again win the Eurovision Song Contest.
95. Potato to you is the same as rice to a Japanese.
96. You consider summer to consist of three weeks of bad skiing weather.
97. You can’t imagine your life without “Kalev” and “Vana Tallinn”, :) especially while having a deep look at the Tall Hermann and Oleviste sitting in the cafe inside the Old Town…
98. You’re proud that Ernst Hemingway wrote that you can find at least one Estonian in every harbour in the world.
99. Ten months of the year it is too dark to be up and two months it is too light to go to bed.
100. You believe that Kalev will return because Kreutzwald wrote so.
101. You find nothing special about singing a super-state to collapse.
102. You look down on people who ask if Estonia along with the rest of Eastern Europe is civilized by now / if Estonia belongs to the EU.
103. You know what or where “Valli baar” is but you would not try “Millimallikas” they serve twice, unless someone else pays for it.
104. You wait for a green light at a pedestrian crossing even when there is no traffic to be seen.
105. You are obsessed with your mobile phone’s ringtones and you can’t wait to get a new mobile.
106. You have an account on rate.ee or used to have one until you realised there is also myspace, facebook and orkut which are way better.
107. a Southern European friend of yours is excited that it’s miraculously snowing in their country and they tell you about it with enthusiasm but it doesn’t move you at all.. at least not emotionally.
108. You know what “spikerdama” means and have good memories of it.
109. You don’t understand the physics or chemistry your textbooks and teachers try to teach you because it’s too complicated.
110. You are too lazy to walk.. so instead you take the tram, the bus or the trolley-bus and if you do that without a ticket you know why people call you a bunny.
111. You know what a “läbu” is.
112. You know that the word “aita” and “Tarapiita” possibly comes from the word “Taara, avita” and you know who Taara is.
113. You are crazy about tanning at Pärnu Beach.
114. You eat too many dairy products.
115. You have lived in flats more than houses.
116. You are proud that an Estonian day still continues even with metres of fat snow covering the streets because other countries like the US would call it a “snowday” which basically means they have no work or school.
117. You also know that if there is going to be another Ice Age the Estonian people will more likely survive better than the South or Western Europeans
118. And you like the global warming but you can’t imagine a Christmas without snow.
119. You’d love to get your 12th grade exam results texted to you.
120. You have joined the “pohhuist” club or know people who are members of it.
121. You have porridge for breakfast.
122. You have had borsch or selyanka soup in your school.
123. You eat everything with sidrunipipar.
124. You notice summer has come because “Reporter” changes name to “Suvereporter”
125. You consider saying “Thank you” for someone’s light for a cigarette rude.
126. You consider constantly smiling and friendly people high on drugs or just annoying.
127. Seeing baltic people abroad (anywhere except the Baltics and Poland) you feel great blood kinship.
128. You don’t even expect a victory from the Estonian football team, but you still follow the game with great emotions.
129. You aren’t surprised over news like “someone (age 18-25) rolled over with a BMW”, “someone (age 18-25) was speeding (speed +30-… over the limit) with a BMW” anymore.
130. You can relate to the lyrics of “Depressiivsed Eesti väikelinnad”.
131. You eat pea soup and a bun with whipped cream on Vastlapäev every year.
132. You prefer Pirita and Pärnu beach to Miami and Hollywood club (Tallinn) to Pacha (Ibiza).
133. You feel butterflies in your belly when you hear Tõnis Mägi’s song “Koit”.
134. You know that between two legs there is Rataskaevu street.

Punased on minu pigem jaatused:)

teisipäev, 15. detsember 2009


See oli niii nõmedalt keeruline. Ma saan ülesannetega hakkama, aga ainult teooria osa on mulle liiga segane. Eluline ja teoreetiline füüsika ei saa eksisteerida koos. Samuti ei saa koos oldud teoreetiline väitefüüsika ja teoreetilised olukorrad. Mina ei saa nendega siis hakkama. Aga see on minu viga, et ma ei oska. Äkki kunagi saan targaks.
Uue perioodi tunniplaan on nüüd üleval. Senini kõige hullem periood tulekul. Ajalugu, kunstiajalugu, füüsika + kolm võõrkeelt ning matemaatika. See on lihtsalt nii tappev. Peab õppima hakkama, sest erinevalt geograafiast või keemiast ei saa kunstiajaloos asju loogiliselt tuletada. Homme hommikul esimesena 2 tundi Beierit. Unistuste kooliaaeg.
Väljas on külm. Aga ei ole külmem kui eile. Sama on umbes. Eile oli õues ilus, aga kaua olla ei saanud - seistes hakkas väga ruttu külm. Täna lähen mingile tänuüritusele kallikampaania asjus. Tagantjärgi - see ei olnud väga eestlaslik ning oli mulle väga raske, aga see aitas saada mul nii palju uusi sõpru ning muutis kallistamise minu jaoks loomulikumaks. Ma ei võõrasta seda enam ja kui paar päeva ei ole mitte ühtegi kallistust, tekib vahel isegi puudus kallistusest.
Ma loodan, et pidev külmatunne ja peavalu ei ole mingid haiguse sümptomid.

esmaspäev, 14. detsember 2009


Lõpuks ometi on käes külmad ilmad. Kuigi nagu ma just avastasin, et radiaator ei keera automaatselt väljas muutuva temperatuuri tõttu sooja juurde. Keerasin ise. Ja alles eile oli veel ilm, et ma käisin poes T-särgi väel ja mul ei hakanud selle aja jooksul külm. Ning õhtul jalutamas oli 2 pusa särgi peal ainult tuulega jahe.
Geograafia läks sassi. Aga füüsika tuleb hullem. Seega vähem õppimist ja rohkem elu. Ma täna juba rakendasin seda mitte minnes esimesse tundi. Unustada, et kool ka on. Gümnaasiumis. Ikka juhtub.
Täna sain tekli kätte. Joannaga jalutasime teklid peas läbi linna ja siis hakkas minu kõrvadel nii külm, et talvemüts tundus praktilisem.
Kui täna oli -14, siis homseks lubatakse rohkem. Kui temperatuur alngeb, siis see ikka kukub korralikult.

reede, 11. detsember 2009

Miski jääb lõpuni puudu

kuskil kellade kõlade murdudes
läbi lumede sulgpehme saju
läbi unede tumeneb kurbuse
hämar teadvusetagune taju

miski puudu jääb puudu jääb alati
vaateakendel portselanpoosid
kelle kurbus küll kelladeks valati
kelle külmusest jäätusid roosid

roosid lumiste akende ruutudes
läbi õhtute sulgpehme saju
miski puudu jääb teineteist puutudes
läbi teadvusetaguse taju

Kirjandus läbi

Ja ma sain 5 kokku. Kuigi ma kasutan suulisel arvestusel imelikke väljendeid mitte korrektset eesti keelt. Sellele pean ma rohkem tähelepanu pöörama.
Kuigi ma sain kõige nõmedamad teemad, mis saada oli võimalik - kreeka luule ja Ovidius "Neli ajajärku" - õnnestus mul kõik ära rääkida ning tuua isegi üks võrdlus. Eesti ja kuldaeg..Hmm..Veidike võimatu, aga ma arvasin, et igal rahval on lood kunagisest õnnest.
Ja sadaski natuke lund. Vähe, aga palju valgem on. Hämmastav, kui kell 10 koolist vabaks saada ning näha valget aega. Päike paistis täna korraks. Nii palju on lihtsaid asju, mis teevad õnnelikuks. Eile õhtul ma olin õnnelik, kui ma korraks õue läksin ning vihma sadas. Täna paistis korra päike. See on nii positiivne, et kuigi on ühiskonna nõudmised noortele ja tohuti pinge, on siiski võimalik rõõmustada lihtsate asjade ja nähtuste üle.
Lihtsuses peitub võlu.
Järgmine arvestus on geograafia. Aga ma suutsin ennast homseks mingile mälumängule lubada. Osav. Ilus jka tark peaks ka olema - saaks täiskomplekti kokku.
Ma tahan et oleks juba pime ja vaheaeg. Ma armastan pimedust. See on tõelisem kui valgus. Pimedus ei peta. Valgus on ajutine. Minu elus ei ole valgust, mida ma tahaksin näha. Seega ma olen rõõmus, et on talv, mitte suvi. Ja kuna tunneli lõpus kustutati ka valgus ära siis ei teki soovi siit põgeneda.

neljapäev, 10. detsember 2009

Arvestuste nädal

Kõik armastavad arvestuste nädalat. Kas siis kui see läbi on või kui uisutada saab. Ja tegelikult ei peagi ju armastama, aga see tuleb üle elada.
Esimesed arvestused läksid kuidagi valutumalt või mul on oskus unustada halvad mälestused. Igaljuhul seni on olnud mul matemaatika, mis iseenesest ei saanud hullusti minna, aga oleks võinud olla parem ning muusika, kust ma sain ära. Ainsana. Nagu kerge soov hüpeldes liikuda tekkis. Ja nüüd olen ma õppinud kirjandust. Ikka korralikult ja põhjalikult ja natuke rohkem ja 28A6 konspektilehte täis kirjutanud. Mida veel? Lugenud sõna sõna haaval läbi "Trimalchio pidusöögi" ning selle ingliskeelse sama pika sisukokkuvõtte-analüüsi. Ma hakkan vist aru saama, miks ei jäeta õppimist viimasele õhtule. Õigemini ei tohiks jätta. Aga kuna siin see on siis seda ma õpin. Pea on umbes küll juba kõigest antiiksest.
Aga lund sajab. Ideeliselt vähemalt laterna all on näha midagi. Ma ei suuda isegi enam pikki lausedi kokku panna. Konspektis on ka nii palju segaseid sõnu ja lauseid mida parandada..
Kui kirjandus läbi, on nädalavahetus. Ja siis geograafia ja füüsika. Ma tegin füüsika TVs nii nõmedad vead. Ja mul on kalduvus asju valeks parandada. Elame üle äkki. Vähemalt ma sain asjadest aru. Mõnikord.
Mul on täna kõik üleõppimise tunnused olemas. Seega ma hakkan seda kompenseerima hilisema alaõppimisega.
Ma loodan, et homne arvestus on ilus kena ja mõistlik.

esmaspäev, 23. november 2009

Laulude sõnu

I'm coming up only to hold you under
I'm coming up only to show you wrong
And to know you is hard and we wonder
To know you all wrong, we were
I took a walk outside to think about my life and what it means
I heard a voice I made a choice I'll be everything I could be
Death said "Ready, you might go, you never know how.."
Upsetting I know, I'm here to let you down
Something's waiting for you around the corner it's true..
Death said "You might go, you never know who..."
I wasted time, I faced my crime, I went too long not caring
The oxygen I'm taking in, I'm taking seriously
Imagine if we never lied
Imagine if we never tried
To be something we're not

We forgot how it feels
To be tight
To be close
To be real
And I miss you
And I wish you were here
I stopped breathing
When you said you don't care anymore
So is it goodbye?
Is it time to set you free?
Is it time to let it fly?
Is it time to let it bleed
You're gonna find someone new
I really hope you do
'Cause I love you
And the sun will come on thru,
It's gonna shine for you
'Cause I adore you

Aeg ei ole konstantne

Kuidagi saaks ilmselt aja liikumise kiirust muuta, aga kui hetkel läheb aeg liiga ruttu, kas siis hakkaks see venima? Võrdeline aeg on relatiivne. Inimese poolt tajutavalt vähemalt. Aga tegelikult ei muuda see hetkel midagi.
Neljapäeval oli kooliolümpiaad füüsikas. Miks ma igal pool läbi kukun? Kas ma tõesti ei oska midagi? Või on asi milleski muus? Aga kuna see on tõenäosusteooria ja juhuste rakendumine, ei saa ma ju kurta. Ma ise ei keera asja enda kasuks.
Reedel ma kooli ei läinud. Lõunakeskuse juurdeehitise vaatasin üle. Ja isegi leidsin endale kleidi, millega peaaegu vist kõlbaks ballile minna. See ei ole kohe kindlasti ballikleit, aga mina ei ole süüdi, et sellist ballikleiti, mida mina oleks nõus selga panema, müügil ei ole. Kui peaaegu põlvini kleit on etiketiga ümardatult kooskõlas, siis ma riietuse pärast rohkem pead ei vaeva, sest see on minu nõrgem külg...Kuigi..Võrreldes millega. Võrreldes tantsimisega ilmselt mitte, sest see on ka minu nõrk külg. Aga eks siis tuleb õppida.
Õhtul läksime sünnipäevale. Bemmiga ja mina roolis. Ma kahtlustasin algul, et sellel autol ei olegi tulesid, sest valgustatus oli nii kohutav. Kui teised nägid paarikümne meetri suusrust valguslaiku, siis mina vaevu paari meetrist. Lihtsalt tuled ei valgustanud. Kaugtuledega oli aga kõik ok. Ja siis veel ööakadeemiale. Seda küll vaid 3 tunniks, aga minu valik ja oleks saanud ka hullemini valida.
Laupäeval oli geograafia, mille tulemust ma ei tea, aga tean, et see oli üsna nõrk. Elame üle. Ma tean riike, lippe ja pealinnu vähemalt mõistlikult. H20 sünnipäeva tähistamine oli korralikult ette võetud. Bussis inimesed laulma, bussipeatuses suur plakat, kinnisilmi retk raekoja platsi ning seal tooliga ülestõstmised. Õhtul kahe koeraga noortekeskusesse sattuda, psühholoogi ja reisile sinuga mängida. Koeraga Grepis käia.
Pühapäev möödus põhiliselt Tallinn-Tartu teel või Tallinnas. Tallinn on suur ja kõle. See ei ole üldse samasugune kui Tartu. Kuigi neil seal on meri. See võiks siin ka olla. Ma käisin Koplis panga servalt merd vaatamas pimedas. Mere vaatamine on nii turvaline ja rahulik kuidagi. Juubel, mille pärast me käisime üldse oli ka üsna tore. Kuigi millegi alt läbironimine oli kummaline. Samas seletada vanasõnu ilma sõnadeta..Minu eriala. Seda on nii palju saanud harjutada ning ma sain seletada:D Ning minust saadi väga kiiresti aru. Ja komme ka pärast äraarvamist suud mitte lahti teha on ka külge jäänud. Ainult hüplemisega väljendatud emotsioonid ongi need head emotsioonid.
Mingi poole ühe paiku koju ning siis natuke õppimist ja magama. Hetkel me peaks õppima muusika tööks, aga kuna ma olen suutnud oma töövihiku kuhugi ära kaotada, siis ma vaatsin konspekti üle, aga eks koolis saab õppida. Ma loodan, et see on koolis. Võiks olla. Peaks olema. Ja kui ei ole, on väääääga suur jama. Seega, et ennast mitte närvi ajada eeldan ma hetkel, et see on kusagil koolis. Ma ju ei laenanud seda kellelegi või mis?

kolmapäev, 18. november 2009


Hur kan jag tro du är rätt när jag kan inte kontrollera?
Ilmselt ei saagi uskuda, aga ma võian proovida mõelda. Mulle meeldivad inimesed, kes teavad maailmast palju asju. See oli nagu vanasti, kui pidi teadma kõike ise. Minu jaoks on oluline, et üldteadmised oleksid laiad, sest see teeb suhtluse ja teemaarenduse palju lihtsamaks.
Avslutar världen i tvåtusentolv?
Nej..Jag tror inte det.
Aga ma sain täna palju huvitavat teada Egiptusest, püramiididest, astronoomiast, hüperruumist.
Isegi kui maailm lõppeks ega mina ennast häirida ei laseks. Las ta siis lõppeb.

teisipäev, 17. november 2009

Jag är ingen prinsessa

Kui jalad lähevad iga kord pärast tantsimist villi
Kui muusikas on tulekul kontrolltöö
Kui kirjanduses on vaja teha võrdlus
Kui kõik võistlused on läbikukkumised
Kui 24h peävas on liiga vähe
Kui inimesed ei ole üheti mõistetavad
Kui ma loodan liiga palju
Kui ma ei saa sellega hakkama
Kui ma olen rampväsinud
Kui ma nii tahan näha sõpru
Kui parimad päevad on kas möödas või kaugel ees
Peab millegi najal ennast ikkagi püsti hoidma. Sest pikali on valus kukkuda.
Ma pean sellega hakkama saama, mis hetkel toimub, sest kui asi on nii hull, et enam hullemaks minna ei saa, läheb ta ikkagi hullemaks.
Seega ainult...Lõuad pidada ja edasi teenida.

Hur kan det vara fel när det framstår så rätt för mig?
Hur kan jag uppföra mig när jag kan inte ha vad jag vill mycket?

esmaspäev, 16. november 2009


Millest sõltub ikkagi see, millesse ma usun, mida ma tunnetan ning missugused on minu väärtushinnangud? Ma tunnetan asju nagu kõik teised. Need samad meeled, võib-olla natuke vähem tähelepanelikult, võib-olla just tähelepanelikumalt. Aga millesse ma usun. Ma ei usu otseselt millessegi, mida peaks usu nime alla panema. Ma ei usu jumalasse, aga ma ei usu ju otseselt ka selle puudumisele, järelikult ma loen ennest ateistiks selle mööndusega, et kui ma oma maailmas avastan midagi uut ja olulist, mida ma seni ei ole arvestanud, ei teki mul suuri vastuolusid otsustamisega. Minu väärtushinnangud on kujunenud nende tegurite mõjul, mis mind on 16 aastat siin maailmas mõjutanud, sest eelmistesse ja järgnevatesse eludesse ma ju ka ei usu. Seega on kõik kinni minu enda peas. Ma kuulsin täna üht huvitavat loengut, mis rääkis pikalt ka sellest, missugune on õige maailmavaade. Ja et selleni jõuda tuleb lugeda, aga mitte seda, mida stampharidus ette annab vaid muid asju. Ma olen skeptiline selle suhtes, et me ei peaks lugema seda, mis on hetkel haridusprogrammis. Sest maailma avardamise mõttes on oluline lugeda erinevaid teoseid. Ning ma ei saa võtta kellegi poolt õigeks määratud maailmavaadet ikkagi tõena enne, kui ma olen ise sinna jõudnud. Järelikult ei ole kasu sellest, kui mulle ka räägitakse, mis õige maailmavaade on. Ja kuna minul puuduvad hetkel veel paljud väga olulised pilditükid ei ole mu maailmavaade veel sajaprotsendiliselt kinnitunud. Ja ateist on noorena minu meelest kõige õigem või õigemini eksimisvabam tee, sest kuna mul puuduvad tõestusmaterjalid, ei kaldu ma kuhugi ning siis on lihtsam elada selle loogika järgi, et jumalat ei ole. Inimese saatus on ka keeruline küsimus, mida on uuritud põhjalikult ning leitud nii ja teisiti. Mina arvan, et ei saa olla olemas saatust, mis ütleb täpselt, mis toimuma hakkab. Ikkagi on kõik järeldused ja tagajärjed. Kui ma otsin oma maailmavaadet, siis on mul vähemalt kerge määratleda, mida ma teada soovin. Ja see, kas unistuste kirja panemine aitab neid toimima on tõesti kinni meie alateadvuses. Aga see ei tähenda, et kirjutamine oleks ainus viis midagi toimuma panna. Mõtteenergia on midagi minu jaoks hetkel füüsiliselt seletamatut, kuid seda on võimalik uskuda ja tunnetada isegi mingil määral. Lihtsalt maailm on nii mitmekihiline ja -nurgeline, et ühtset vaadet igalt poolt on raske kujundada. Ja süsteemid, mis toimivad inimestepõhiselt, on ju vajalikud. Nagu diktaatorlik riigikord vajab, et inimesed täidaks käsku, vajab ka sõjavägi kuulekust. Kaitsesüsteem toimib inimese enda hüvanguks, aga seal ei saa valitseda demokraatia sarnaselt praeguse vaba ühiskonnaga. Ja tegelikult ongi kriisiolukorras vaja ka käske. Mitte et ma tahaks alahinnata inimeste mõtlemisoskust, kuid käsutäitmisoskus on minu meelest siiski vaja omandada ning seda kasutada oma mõistusega küll koos, kuid on kohti ja olukordi, kus liigne mõtlemine viib hävinguni.

Jag är bäst jag i världen eller hur?

pühapäev, 15. november 2009

Håll käfter!

Nädal kooli jälle möödas. Kool on sõltuvalt nädalast lihtne või tohutult väsitav. Kuna see nädal oli lihtne, tuleb järgmine tappev - homme on keemiaolümpiaad ja mälumäng, neljapäeval füüsikaolümpiaad ja tõlkevõistlus (kui ma ikka julgen sinna minna) ning laupäeval on geograafia piirkonnavoor. Ja tegelikult oleks reedel mu klassi ööakadeemia ka veel. Mõni nädal lihtsalt on kirjeldatav ühe sõnaga - overbooked. Aga äkki ma saan hakkama? Kui ma saaks füüsikaolümpiaadil ülivõimsa tulemuse, saaks ma arvestusest ära. Aga seda ei või isegi unistada, sest ma ei saa teatud osadega läbi. Aga kui nüüd järgmine nädal ka üle elada, võiks lihtsamaks minna.
Tantsukursused on masendavad ja ball on vähem kui 3 nädala pärast. Ja ma lähen, sest ma nii tahan näha balli. Ma ei ole kunagi ühelgi käinud. Aga tantsimises on ilmselged arengud, aga need jäävad ikkagi alla igasugust arvestust. Ja täna ma avastasin, et kuna mul on üldse 2 kleiti siis oi- kumbki ei sobi ballile ehk kust leida endale kleit...
Ja viinaga immutatud(loe: uputatud) kooki ma ei armasta.
Ning kaelalahast oskan ma paigaldada.
Ja rahulikkus on tohutult kasulik.

Jag älskar inte dig medan jag älskar dig igår men jag hattar att jag älskar dig så mycket.

esmaspäev, 9. november 2009


Ma käisin täna marti jooksmas. Päriselt ka. Mina, Helen, Sander ja Indrek. Me olime "suured" mardid, aga me saime palju kommi:D 3 kotitäit kokku. Swedbank andis teed ja pastakaid, Londoni hotell andis kausitäie komme, ühes peres võisime kartuleid võtta. Esimesest kohast anti kaks pudelit õlut ning kiirnuudlid. Armas. Aga kooke ja rullbiskviite on tore saada. Ning see ei ole oluline, et ma ei tea laulude sõnu ning et meie keskmine pikkus oli 179 kanti. Põhiline oli see, et inimestel oli ikkagi hea meel marte näha, kuigi need tundusid ilmselt üsna harjumatud kaheksa-aastaste seas. Aga ikkagi. Nüüd saab komme mugida ja õuna närida.

pühapäev, 8. november 2009

Matemaatika, keemia ja elu

Reedene päev algas paljutõotavalt. Hommikul veerand üheksa bussiga Haanja poole ning alates kella 10 kokku 3 erinevat loengut ja ülesandeid. Hmm..Ma õppisin uue kaardimängu ära. Aga LUMI oli maas. Seega kui mina, Lotta ja Angela hakkasime ära minema ming pidime jalutama umbes pool tundi Kurgjärvelt Haanjasse oli see nagu talvemuinasjutt. Lumine mets, künkad, hakkab hämarduma. Õhtul kella poole seitsme paiku jõudsime bussiga Tartusse. Ma läksin näiteringi ning sain isegi ühes etüüdis osaleda. Näitering oli koos keskmise rühmaga ning arusaadav miks. Mina jõudsin poole pealt ja olin oma vanuserühma 3. Kui näitekas läbi, sai õues lumesõda tehtud. Vääga mõnus ja kuigi oli märg ja külm ka vahepeal (ilmselgelt on kaelusest hea lund sisse toppida). Mingi aeg hanikisime kilekotid ja Kassitoomele kelgutama. See oli lõbus. Rongi ja eraldi ja selili lihtsalt ja veeredes ja teisi kaasa tõmamtes ja alla libisedes ja lumememme tehes ja sellega allasõitu pildistades. Läbiligunenutena käisime Grepis soojenemas.

Laupäeval oli keemia lahtine võistlus. See oli kerge läbikukkumine, sest ma ei õppinud selleks ja ilmselgelt ei olnud ka reedel mahti midagi üle vaadata. Aga pärast seda sai maale sõidetud. Issi pidas sünnipäeva. Mõnus oli metsas jalutada ja nautke ära eksida, aga jalaälgede järgi oli tagasitee leidmine üsna võimalik.

Täna vedasin ma üht vennakest lasteaiakaaslase sünnipeävale ning pärast seda läksin linna. Natuke jalutamist ja jutuajamist (mõtteline tagurpidisalto:D) ning Lilles käimist. Hiljem läksin ma Intsuga Suudlevatesse tudengitesse sööma. Mnjah söömisest oli asi vahepeal kaugel. PS Ma ei anna sulle seda kirjutatud sõnumit veel andeks! Ma pean tagasi tegema.

neljapäev, 5. november 2009

Kokkuvõte sügisest

Ja ma ei ole kirjutanud midagi.
Väga lohakas minust. Aga juhtunud on niii palju asju lihtsalt, et elu elada ja seda üles märkida on vahel võimatu samaaegselt teha. Aga ma pean endale vähemalt kirja panema, mis on toimunud kogu esimese veerandi, vaheaaja ja muu aja sees.


* heategevuskontsert + tutvumine Intsuga
* ujumine ja öine Tartu
* muumiõhtu ja koraan
* Linnadžungel + sibul
* marjonettnukk & okassiga
* esimene koolipäev
* tarkusepäev + enese linnas välja elamine
* Lille maja ja L
* Kuum Tass ja kook
* näitering
* Soo, Rem ja muud tutvused
* kaarsild
* kokteilid ja ingver
* a little bit & kvargid + anti&mitte
* Kuum Tass ja sool ja pipar
* prantsuse keel ja ülikool
* uisutamine
* esimene arvestustenädal
* noorteTV
* Raadil käik + koopad
* lehesõjad
* näiteringi etenduse ahistav astronoom
* head hinded (6x 5, 1x 4+, 1x 5+)
* Balti tee treening.. ma sain punkte!!!
* ballieelsed tantsukursused
* saun + alias + Eesti mälumäng
* "Olemise talumatu kergus"
* maal kuuri ehitus
* usalduse purunemine
* oluline kiri - juhuslikkus, sõprus & sõnad

Ma ei armasta sind mitte üksnes seepärast,
kes sa oled,
vaid seepärast,
kes mina sinu seltsis olen.
Ma ei armasta sind mitte üksnes seepärast,
kuhu sa oled jõudnud,
vaid ka seepärast,
kuhu mina sinuga jõudnud olen.
Ma armastan sind seepärast,
et sa oled teinud rohkem kui mistahes õpetus,
et mind paremaks muuta,
ja sa oled teinud rohkem
kui mistahes saatus,
et mind õnnelikuks muuta.
Sa oled teinud seda ainsagi puudutuseta,
ainsagi sõnata, ainsagi viipeta.
Sa oled teinud seda, olles sina ise.
Võib-olla sõbraks olemine just seda tähendabki.

* üllatuspidu
* kiri
* noolemängud!

Ja homme on matemaatikalaager. Elagu mata. Mulle meeldivad teatud ülesanded. Kõige lihtsamad on rea jätkamised numbritega. Need lihtsalt on alati õiged. Peaaegu õiged vähemalt. Muidu on katastroof. Nagu pea ei töötaks õigesti. Aga ma loodan keemias andekam olla. Olen ma jee... Aga kui ei proovi ei saa midagi. Eks ma proovin, katsetan ja äkki olen ka mina milleski andekas. Vaevalt muidugi, aga ma vaimustun vähemalt kergesti ning siis saan korraga väga palju uusi asju teada. Mulle tundub nii vähemalt.
Aga positiivse arengu poole pealt on kindlasti rootsi keel. Mulle nii meeldib, et keelt on 5 tundi nädalas. Siis tekib tunne, et midagi jääb külge ka.

reede, 28. august 2009


Ma ei oska seda reisi sõnadesse panna nii et tuleb meenutus pildi ja videomaterjalikujul.

pühapäev, 19. juuli 2009

teaduslaager ehk If I were a ...

Teaduslaager oli kõige lahedam laager üldse, mis olla saab (ainult koolitoidud häirisid:P) Seltskond, koht, ilm ja paljud muud asjad muutsid selle nädala selle suve üheks parimaks, mis seni olnud.

Esmaspäeval jalutasin ma oma kompsudega hommikul vihmas püssihooneni ning siis mingi hetk pakiti mind Ingli, Aiakese ja Caroga autosse ning teekond Kloogarannale hakkas pihta. Autorong oli mingi 5-6 autot. Kaubaauto läks varem, kuid jõudis mitu-mitu tundi hiljem kohale. Tohutu lauavedu ja asjade jaotus. Lapsed saabusid samuti esmaspäeval laagrisse. Mina ujuma veel ei läinud.

Teisipäeval hakkas pihta töö - muuda 5 tundi kahekümnele 10-14aastasele lapsele huvitavaks ja teadmisiandvaks. Kuidagi sai hakkama. Vesi oli harjumatu ning vette minekuks kulus aega, kuid kui juba vees, siis välja minna ei tahtnudki.

Kolmapäeval oldi juba sisse elatud ning paugutamised ja muud tegevused käisid täie hooga. Ujumaminek oli hea idee, kuid vist oli see kolmapäev kui ma hakkasin mitte vabatahtlikult "liivapelmeeniks". Neljapäev ei meenu millegi erilise poolest.
Reede oli päev, mil ujuma ja randa jalutama minek päädis märgade ujumisriiete ja märja t-särgi ja seelikuga. Ma arvasin väga siiralt, et .tv ei jõua mind lihtsalt rannalt sülle võtta ja vette viia. Ma eksisin. Veesõda meres märgade pealisriietega oli üsna väsitav, aga lõbus. Õhtul oli kaardimäng ning muud seltskondlikud tegevused.

Laupäeval olid lahedad lapsed töötoas. Ma sain u tund aega seletada evolutsiooni, laamade liikumist, universumit, inimese tulevikku, robotite võimalusi ja palju muud. Eelmise päeva mälestus rannast ning kohutavalt soojast (mingi 21 kraadi) veest tõmbasid jälle mind sinna. Algus oli ilus. Vesi oli soe ja ujuda ja pritsida mõnus. Ma õppisin ära kuidas vee all saltot teha, sest kukerpall ei tule mull välja, aga kui käed põhjas, on palju lihtsam tegutseda. Ka riietega sai ujumas käidud, kuid siis ilmusid mingi aeg välja Ingel ja M. Järjekordne valearvestus minu poolt, kui ma arvasin, et märjad riided on piisav, et mitte meelitada kedagi end kiusama. Aga selgus, et neil oli plaan, mille nad teoks tegid. Minust võeti kahelt poolt kinni ning tõmmati täie hooga liiva sisse. Märgades riietes üleni liivane ei ole kõige meeldivam olla. Isegi pärast duši all ei tulnud liiv peast ära (mul on siiani võimalik kuklajuustest liiva koguda). Ilmselt liiva sisse kukkudes suutsin ma oma ühele sõrmele veidi liiga teha ning õhtul lasin ma selle kinni siduda, et ma ei vehiks temaga, sest siis hakkas see uuesti valutama. Viimane õhtu oli lõkkeõhtu. Lõke oli suur ning põnevaim selle juures oli lähedalasuva männi küpsemise jälgimine. Mõned lapsed olid paanikas, et see läheb põlema. Teised leidsid, et olekski lahe, aga õnneks midagi ohtlikku ei juhtunud.

Tänane päev oli poolik ehk lapsed ei ehitanud midagi (muide, lapsed ei oska siduda sõlme, ega kasutada tange, et painutada traadi otsi natuke üles), olid paugud, jäätis ning katsed. Kui töötuba läbi sai läks õuel veesõjaks juhendajate endi vahel. Mina olin üks suurimatest kannatajatest, aga mul õnnestus valada märjaks ka K. Ma sain kõva peapesu Caro ja O käest kemikaalide läheduses vee loopimise eest. Lõuna oli siis rahulikum ning pärast lõunat kui mina kõhtusin pingil ning püüdsin end kuivatada valati mulle Ingli õhutusel uus vesi (ma olin riided ära vahetanud enne). Enam ma riideid ei vahetanud vaid kuivasin nii sama. Vahepeal lasti ära ka kaameraga rakett, mis lendas madala kaarega üle inimeste liiva sisse.
Pärastlõunal sain ma .tv-ga tagasi Tartusse.
Nädal aega ilusat ilma, soe meri ning lahedad inimesed (kuigi väga veearmastajad).

Kui ma oleks ...
...poiss oleks ma suutnud tagasi teha vee- ja liivasõjas.
...tervisejooksja, kes jooksis paukgaasi pommi poole ei jookseks ma enam seal rannas.

neljapäev, 9. juuli 2009

50% juhiload

Mul on alates teisipäevast load:D Nende saavutamiseks kulus küll väga kaua kuid nüüd on nad vähemalt olemas. Mis mulle nende juures ei meeldi on see, et nad on samas formaadis mis tasuta sõiduõiguski (mille ma selle formaadi tõttu ära kaotasin). Aga jah juhiload on kuni 23.02.11 olemas nüüd vähemalt. Küll siis saab muretseda jälle:P

Pühapäeva seisuga kilometraaž ligi 700km roolis.

pühapäev, 5. juuli 2009

mõnusaimad hetked

Kallistamine, titepäev, lõpetamine, tüdrukuteõhtu, Merlini&Andres pulmad.

reede, 8. mai 2009

Vanad luuletused

Täna tuba koristades leidsin ma oma kunagise märkmiku, kuhu ma umbes 3 aastat tagasi olin kirjutanud hetkemeeleolu väljendavaid luuletusi. Hetkel tunduvad need naljakad teismelise maailmavalu väljendavad riimivabad luuletused, kuid ilmselt luuletus oli kõige loogilisem eneseväljendusvahend tollel ajal.


Kas meil oleks tore, kui maailm oleks hea?
Kas meil oleks lõbus, kui maailm oleks ontlik?
Kas kõik oleks korras, kui siin poleks sõdu?
Kas kõik oleks õige, kui siin poleks mürke?
Maailm oleks igav, kui kõik oleks head.
Maailma pahad, kas need löödaks maha?
Maailma sõdurid jääksid kõik töötuks.
Maailm oleks kena, kuid inimesed ei pöörduks.

Kui kõik

Kui kõik oleks ilusad,
kui kõik oles head,
kui kõik oleks lahked,
ja kõik oleks tarkpead.
Kui kõik oleks ilus,
kui kõik oleks rõõmus,
kui kõik oleks puhas
ja liigagi korras.
Kas oleks siis meil vahet,
kes ilusad, targad või lahked?
Kas me vaataks kõike,
mis ilus, puhas ja korras?
Kui kõik õpiks ühtlaselt hästi,
kui kõik oskaks laulda,
kui laps oskaks juhtida palka,
poleks kooli meil üldse vaja.

Aastatest 2005-2006

reede, 1. mai 2009



Minu villirekord on nüüd mõlemal jalal kokku viies kohas villid, millest 2 olid kunagi paar päeva tagasi verised. Aga eilseid või tänaöiseid ville ma küll ei kahetse. Minu süü pole, et mul normaalseid kingi lihtsalt ei ole. Ja siis ma panin eile Lasva peole oma kõige uuemad kingad, millel ikka konts (7cm) ka all on. See oli lahe. Ma pelgasin, et ma olen ikka väga ebanormaalselt pikk, aga kõik sõltub sellest, kelle kõrval sa parasjagu seisad ning hoopis siis, kui ma kontsad viimaseks tantsuks ära võtsin, tundus kuidagi väga lühike tunne:). Minu tantsuoskus ei ole minu tugevaim külg, aga kui juhitakse ja ei pea tantsima 100% õigeid samme, siis on tantsimine väga lahe. Polka on vist ruudu rumba järel üks lihtsamaid, millele võiks pihta saada ning vähemalt ma proovisin. Ilmselt mõnikord tulid sammud kogemata peaaegu õiged. Igal juhul vaatamata sellele, et vasakule jalale toetamine on hetkel tunduvalt raskendatud, lähen ma mõnikord kindlasti uuesti. Palju põnevam viis tantsusamme õppida, kui püüda neid kusagil lihtsalt pähe tuupida. Ma loodan, et kunagi oskan ka mina hästi tantsida.

laupäev, 25. aprill 2009

reede, 24. aprill 2009


Tänane päev on palav. Hetkel termomeetri järgi 14,4 kraadi, aga tänu päiksele on väga soe. Natuke isegi liiga soe. Selle aasta esimene päevitamine sai ka ära tehtud ning üllatuseks ei hakanud mitte jahe vaid hoopis palav ning selle tõttu tuli sisse kolida. Mul teist päeva ei toimi MSN, mis on väga häiriv, sest see on põhiline suhtluskanal arvutis. Aga ma loodan, et saab see probleem ka millalgi lahendatud.
Issi tuleb varsti USAst tagasi ja ma peaks selleks ajaks saama kokku mingi hunniku detaile. Ma võtsin end täna kokku ja läksin garaaži vaatama, kuid ebakindluse tõttu ei suutnud ma meenutada kõiki juppe ning mul on tunne, et ma unustasin midagi ära. Selle tunde tõttu ma neid kokku ei pannud.
Eile oli koolis aeroobikapäev - pea kogu kool tegi vahetunni aeroobikat ja pärast kurtsid, et klassid on liiga palavad, kuigi ei köeta.
Õues oli täna ka T-särgi ja õhukese puuvillase vestiga palav, eile 2 särgiga ka.
Väitlusega on jama. Põhikooli meistrivõistlused on järgmisel nädalal, kuid võistkonnas ei ole 3. liiget. Ja keegi ei ole nõus olema ka. Kurb oleks küll, kui minemata jääb.
Kolmapäeval osales üsna suur osa klassist PISA testis. Midagi nii igavat ma pole ammu pidanud tegema. Kui sul on 55 lk tekste ja küsimusi ning nende järgi määratakse sinu huvi loodusainete vastu, siis mina siiralt kahtlen selle testi piisavuses millegi muu, kui lugemisoskuse kindlaksmääramisel.
Eilsest on üleval nii Treffi kui Härmasse saanute nimekirjad. Mina sain mõlemasse, kuid valisin Treffneri. Kuigi paljud ei saanud, siis oli mitmeid ka neid, kes said sisse, kuid otsustasid Härma kasuks, seega on loodusharus näiteks ainult Ralf Treffneris ning humanitaaris vist ainult Uku. Reaali läheb mu klassist rohkem, kuid tegelikult siiski vaid üksikud. Eriti, kuna mitmed lähevad aastaks välismaale veel õppima.
1. mail on Teeme ära mõttetalgud ning ma tahaks sinna minna, kuid ma pole kindel, kas ma üksi tahan. Järgmise nädala kurb osa on see, et kogu nädala tundidest jääb ära vaid 5/36 ehk alla seitsmendiku.

reede, 6. veebruar 2009


Matemaatikaolümpiaad ei edenenud hästi, ning tulemuseks ka 8. koht ning äärmiselt nigel punktisumma, kuid süüdistada saab nii ennast kui haigust.
Vaevalt tund pärast olümpiaadi startisime Tartust viiekesi Tallinna suunas. Enne oli ülesanne leida üles Steve, keda keegi otsijatest varem näinud ei olnud. Aga oli leitav.
Tallinnasse jõudmine möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta.
Tallinnas käisime söömas ja siis sadamast leidsime ühe sinna saabunud reisiseltsilise juurde. 2 viimast puudujat saabusid juba liikuvasse bussi, kuna nad saabusid paar minutit hiljem, kui nad olid lubanud. Aga laeva sai mindud juba kaheksakesi siis.
Laevas oli üsna tore, kuigi ma jõudsin 2 kajutisse ja show baari ainult:D Aga sellest piisas mulle küll. Laeva showprogramm oli peaaegu vaadatav. Muidugi naistantsijaid oli rohkem, aga vähemalt oli ka neid.
Välkommen till Sverige.
Algas pika sõidu päev. Tundus, et kõigil eesti numbrimärgiga autodel, mis laevast väljusid olid suusaboksid peal ja nad suundusid Åre poole. Aga teel olles hajusid nad ruttu. Pika sõidu kohta oli üsna lõbus ning söögikohas olid õnnelikumad need, kes tegid head valikud:) Rootsi teed on väga erinevad siinsetest kohalikest teedest. Kõige kummalisem oli minu jaoks teepiire sõiduvööndite vahel. Aga tundus turvalisem küll. Õhtul enne kella 8 kohaliku aja järgi jõudsime kohale. Asukoht oli muidu hea, ainult trepp oli väike miinus, aga see ei olnud väga kõrge ning mina ega Madli ega Aive palju asju üles ei pidanud tassima ka.
Esimene hommik Åres algas äratusega ning küüslauguleibadega. Ma olin vist ainus, kes kogu reisi jooksul kordagi toorest küüslauku ei söönud:D Pärast hommikusööki, mis sisaldas näiteks üllatuskooki (kook, kuhu on pandud väikeseid üllatusi nagu mandariinitükid, küüslauk, kurk jms, ja pärast kurgitüki leidmist oma koogitükist kadus mul miskipärast edasine söögiisu) oli aeg ennast riidesse panna ning mäele minna. Esimese laskumise läbisime mina ja Madli turvaliselt(kuigi tegelikult ilmselt oli see viis tolle mäe puhul ohtlikum) suusad käes saabastel. Kinnise tõstukikabiini sees oli hea üles sõita. Kuid probleemid tekkisid mäelt ära saamisega. Mägi ei tundunud väga järsk, kuid pidurdamine ja pööramine olid problemaatilised. Eriti pööramine, sest laugetel nõlvadel oli võimalik sõita sahka ning sellega ka pidama saada. Kuid pärast kukkumisi(eriti valusaid pöidlale maandumisi) ning metsa(lihtsalt sügavale kuuse alla lumme) sõitmist oli küll tunne, et see on võimatu ning ma ei taha. Kuid see läks üle, kui nõlvad olid lauged ja kõik pidurdamised ei lõppenud täispikkuses lumes. Aga suuskade funktsioon, et nad tulevad ära jalast, kui maanduda ohtlikult, on väga kasulik ning minu suusad kasutasid seda päris mitu korda. Aivel õnnestus maanduda nii, et pilt lahkus tema juurest mõneks ajaks ning temast suurt lauatajat pärast seda ei olnud. Kaamera jäädvustas seda kukkumist sõitja enese käest. Lõpus on näha ilusat taevast ja muud mitte midagi.
Ankurtõstukiga jõudsin ma peaaegu sõbraks saada. Seni olin sõber, kuni ma koos Madliga sealt maha sadasin, ning tõstuk mul ülahuule veriseks virutas. Väike matk sügavas lumes puude vahel viis meid rajale, mis oli "ainult" punane, kuid me lootsime jõuda sinisele, mis on tunduvalt leebem. Mägi ei tundunudki nii hull, kui seda eemalt ülevalt vaadata. Aga sõites kadus minul lihtsalt ühel hetkel maa jalge alt ning ma maandusin ja lohisesin alla. Siis sain ma üle kogu kere lumiseks ning suusatuju kadus natukeseks ajaks ära. Aga et pääseda majani pidi minema rada mööda, mis oli üsna keeruline ja järsk (otse alla ei saanud tulla). Seni ei olnud kukkumised hullud, kuni tee hargnes. Madli teadis teed, aga mina mitte, aga mina olin eespool. Ma otsustasin keerata vasakule, kuid kuna keeramisega olid lood nagu nad olid, ei tulnud sellest suurt miskit välja ning maandumine oli üle raja serva teisel rajal. Mis tekitas soovi suusad jalast võtta ning lihtsalt alla minna, kuid see ei olnud võimalik, sest ka saapad hakkasid libisema kergelt. Enne viimast laskumist valisime me muidugi järsema raja kahest valikust (puhas teadmatus). Mina ei teadnud, kuhu tuleb minna, aga Madli näitas, et seal on oranžid lipukesed ning sealt vasakule. Lippude juures oli minul vahemaandumine, edasi kelgutasin ma poolistudes oma suuskadel alla. Kumbki meist ei mäletanud maja täpset asukohta. Ja loomulikult läksime me kõige suurema ringiga, mis võimalik, aga lõpuks jõudsime me ka majja.
Pärastlõunal oli hea magada ning süüa õhtust hiljem. Poeskäik kujunes otseteede kasutuse tõttu ohtlikumaks, kui arvestatud, kuid mina oma olematu mustriga tossudega suutsin ronida üles lumega kaetud nõlvadest kordagi kukkumata. Poest sai ostetud film "Notting Hill", millele sai rootsikeelsed subtiitrid alla panna ning siis vaadata. Ja Aigar sai poest 4 hambaharja ning ilusa roosas tuubis sinist värvi lastehambapasta. Lisaks nõudepesuharja, mis pidi olema hambaharja algvariant.
Osa seltskonnast käis ka öösuusatamist nautimas (kuigi Tanel sinika järgi, mille ta sai, tagajärgi nautis vähem kui suusatamist)
Mulle algas päev valusalt. Eelmise päeva sõitudest olid kõik kohad valusad (kuigi mina ei näinud üldse nii sinine välja kui Madli)ning hommikust süües läks süda ka pahaks. Seega mina hommikul kohe mäele ei läinud. Aga pool kaksteist leidsin ka mina, et kui minna, siis nüüd oleks viimane aeg varsti. Helistasin issile, et ma tahaks mäele minna ning sain teada, et teda viiakse haiglasse lahtise luumurruga. Ja seda, et keegi mulle vastu tuleks sain ma lõpuks oodata u 1,5h. Ja selle pika ootamise järel sõita esimest korda istmel üles, kus oli üsna külm (ilmselt kuna ma olin oodanud nii õues kui sees oli sees tunduvalt soojem tundunud). Üleval hakkasin siis koos Aigari ja Taneliga alla sõitma. Mind julgustati, kui ma seisma jäin ja ootasin neid järgi, et nad jõuavad järgi. Ja järgmine koht, kus nad mulle järgi jõudsid oli koht pärast oranži võrkaeda, millele mina otsa sõitsin, kuna keerata ma ju ei osanud. Maandumine oli valus ning pea ei talu ka nüüd maandumiskohal survet. Mäest alla pidi Aigar mind suurema osa teest vedama, sest muidu oleks ma sinna üles jäänudki. Õhtul valutas mul pea ning siis ma proovisin peaaegu kõik kaasasolevad valuvaigistid ära. Pärast 3. erinevat tabletti läks peavalu ära ka. Issi viidi Östersundi haiglasse ning talle tehti operatsioon, et lahtine luumurd taas kokku saaks. Nüüd on ta Raudmees naeltega jalas. Öösel oli sõit haiglasse, et ära tuua Aive, kes oli issiga kaasas. Enne seda käisid julgemad taas suusatamas.
Mäele minek lükkus hilisemaks kui muidu, kuid sõitmine hakkas edenema. Ka pööramine hakkas tulema ning lõuna paiku olime Madliga juba nõus sõitma radu, mida enne ei olnud. Kuigi tõstukiga sõites suutis Madli lõpus kinni jääda ja mina kui parempoolsemalt rajalt vasakule keeraja ei saanud temast mööda.
Viimase mäel veedetud päeva üks korralikemaid (kokku oli neid vaid 4) kukkumisi toimus Röde Ormil. Kui ma seda pärast videost vaatasin tundus see nii: sõidab valge kogu sik-sakki, järsku sõidab otse edasi, siis on näha valge liikuv kogu ning siis on kõik taas valge.
Viimase päeva puhul oli mul ilmselge plaan saada endale mõni suveniir. Ja kust mujalt kui raja servast neid saab. Mingi pika-pika tõstuki lõpus oli paremal pool silt: tõstukilt maha minek ning nool näitas vasakule. Mina keerasin paremale otse sildile otsa ja sain siis teada, et need sildid on torgatud vaid lumme. Ma lootsin sildilt leida tuge, et saada välja lumest, kuid silt oli nõrgem ning lõpus oli ta täiesti pikali(kahjuks jäi praktilistel sõidumugavuse kaalutlustel silt mäele).
Viimase lõigu koduni suutsin ma sõita 1 kukkumisega, mis tundus väga võimas tulemus. Kuigi õues ei olnud väga külm, hakkasid mul käed nuuskamise tõttu külmetama ning mina mäe tippu ei läinud.
Õhtul anti Madlile ülesanne teha midagi eriti maitsvat singist, mida meil oli lademes. Kuna Aigar, Aivar ning Tanel läksid taas pimedas sõitma jäime mina, Steve ja Madli süüa tegema. Madli praadis ära 2 sinki sibula ja küüslauguga. Steve keetis makarone (ja pani elektripliidi tagumise augu soojenema ning makaronivee hoopis esimesele augule) ning mina riivisin juustu. Toidu lõpptulemus oli peaaegu söödav. 50% oli sulajuust, 3/8 makaronid ning ülejäänu praesink maitseainetega. Kuna kõik asjad olid soolased, siis oli lõpp-produkt vägagi soolane:D
Telekas oli väga hea meelelahutaja. Mina nägin näiteks ära "Knight Rideri" uusversiooni mingi osa, mida ma kellelegi ei soovita, sest vana versioon oli liiga palju parem. "Simpsoneid" näidati vähemalt 6 osa päevas ning isegi "Hide and Seek" sai ära vaadatud.
Taas pika sõiduga päev, kuid eelmisel õhtul ilmnenud probleem auto küljeuksega ei olnud sugugi paranenud ning uks püsis kinni hoidmise ja leiutatud kinnituste abil. Niivõrd kuivõrd püsis muidugi. Hommikul käisime ka haiglast läbi. Teel sinna õnnestus meil põdrale teed anda. Tagasiteel Stockholmi oli kõige keerulisem leida mõnusa asend. Mina istusin juhiistme taga keskmises reas, minu kõrval Madli, Aigar oli roolis ning osa teest oli Tanel taga, Steve ees, Aivar keskel ning teise osa Tanel eesm Aivar taga ning Steve uksehoidja ametis. Minu jalad olid põhiliselt kõrvalistuja käetoel. Madli omad ka vahel käetugede ning kui me magada tahtsime, siis olid tema jalad üle minu jalgade juhiistme taha ning ise toetus Stevele. Kui Steve millalgi oma läpaka välja võttis, siis tema muusikavalikut me küll ei kuulanud, kuid mängida ning "Smallville"'i vaadata sai küll. Mingil teeosal muutus Steve elu keeruliseks minu (üllatus-üllatus) tõttu. Mina tahtsin näha filmi, mida tema ei tahtnud näidata. Ning kuigi me enamiku teest suutsime olla (loe: mina suutsin olla) rahumeelsed püüdsin ma Stockholmis Steve sinikate puudumise 'probleemi' juures aidata. Kuigi tema sõnade järgi ei saanud ta ei sinikaid ega haiget, siis hiljem laevas, kui ma talle õlale tahtsin patsutada siis minu puudutuse peale kargas ta ehmatusest üsna kõrgele, seega minu tegevusel oli vähemalt vaimselt talle mingi mõju. Aga laevas lubasin ma korralikult käituda ja enda meelest seda ma ka tegin (aitäh voltimistöö eest, Steve).
Pardakaartidega oli probleeme, kuna kuigi broneering oli muudetud olid maha võetud mind ja Madlit, mitte issit ning Aivet.
Aigar läks asja ajama ning sai kõik õigenimelised kaardid.
Aga kummaline osa oli kohtade jaotus. Kui koos on broneeringul 6 inimest, 2 N ja 4M ning 1N on alaealine, siis kuidas jagada need 6 inimest 2 neljakohalise kajuti vahel? Tallink oli jaganud mind kokku Steve, Taneli ja Aigariga ning Madli kokku Aivariga. Aga me miskipärast vahetasime kohti.
Käisime kaptenisilla ekskursioonil ning pärast sai oldud laeva WiFis. Või ideeliselt sai vähemalt. Mina sain umbes tunniga käidud 3 lehel ning lõpus võis juba rahulikult ka pilte vaadata:D Kuid senini oli kiirus olnud meeliülendavalt aeglane.
Kajutisse esimest korda tagasi minnes suutsin ma kajutid sassi ajada. Ma jätsin meelde kaks viimast numbrit, aga selgus, et samas koridoris oli veel samade viimaste numbritega kajuteid. Kui ma koputasin ning mulle uks lahti tehti, siis ma ütlesin oih ja vabandasin rootsi keeles, kuigi ma tean, et nad olid eestlased, kuna ta küsis midagi eesti keeles mult. Aga esmareaktsioon vabadusele oli rootsikeelne:P
Õhtusöögi söömisel jaotus seltskond 2 rühma - kallis söök ning 2,5h aega süüa versus odav kiirtoit. Madli ja mina valisime kiirtoidu. Pärast seda käisime üsna põhjalikult lõhnapoes ning ka tax free poes.
Õhtune showprogramm oli uus ning isegi tantsijad olid uued - ilmselt tänu uuele kuule oli tööl uus vahetus, kes tegi teisi kavu. Kuigi kavad olid paremad kui minnes oli esireast väga hästi näha ka vigu, mida tantsijad tegid. Ja õhtul julges Steve juba ka minu kõrval istuda rahulikult ilma pideva hirmuta.
Hommikusöögita asusime teele ning viisime Taneli kuhugi pärapõrgusse mingile koolitusele. Tema müts jäi igal juhul meile...Koseni hoidis ust Steve, pärast seda Tartuni mina. Ma mõtlesin praktiliselt - keskmise rea keskmiselt kohalt saab jalaga ust kinni hoida. Põhimõtteliselt toimis, kuid ringteedel ja möödasõitudel läks jalg väga pingesse. Steve lubas mul peaaegu kogu tee, mil ma ust hoidsin arvutiga mängida. Kahjuks läks üks parimaid mänge telefonikõne pärast metsa, sest kuigi mäng pandi pausi algas uuesti mäng ainult otsast peale.
Natuke enne kahte jõudsime linna ning siis jagati kõik kodudesse laiali ning pärast mõningast autotühjendust võis lugeda reisi lõppenuks.

kolmapäev, 14. jaanuar 2009

esmaspäev, 5. jaanuar 2009

uuel aastal hooga või hoota?

Öeldaks, et uuel aastal uue hooga, kuid kui hoogu ja motivatsiooni on hoopis vähem kui varem, mis siis tuleb teha? Ei leidu just palju lapsi, kes lähevad rõõmuga pärast vaheaega kooli. Võib-olla pärast suvevaheaega esimesel korral küll, aga üldiselt mitte hea meelega. Ma tean, et 9. klass on üks väga oluline klass ning eriti kevadel tuleb pingutada. Aga siis tuleb leida motivaator, mida minul hetkel ei ole. Ma ei kavatse nüüd miskit oma elus muuta, kuid aastal 2009 peab minul ka tekkima visioon, miks ma asju teen. Äkki see aitab.
Vaheaeg saab kahjuks alati liiga valel ajal läbi. Ei ole veel nautida jõudnudki koolivaba elu, kui järgmised 10 nädalat seisavad juba ees.
Kuigi täna tuli ka hea uudis - 4 vaba päeva veebruaris järjest:D Justkui hingetõmbepaus veel vaheaegade vahel. Aga mina tean inglise keeles peaaegu kõiki maailma riike (peaaegu selle pärast, et kui ma tean neid 200+, siis kõik ei ole päris iseseisvad riigid, vaid mingi riigi valdused, millel on suuremad õigused)
Aga aasta 2009 tulek oli midagi üdini positiivset- nii uhkeid rakette minul varem pole olnud:D Aitäh, issi:)