neljapäev, 25. veebruar 2016

Inverlochlarigi orus, 13.02.2016 ja 21.02.2016

Uued saapad on igatahes veekindlad: kogu sisse liikunud vesi püsis kenasti sees. Veeämbrisse astumise tunne igal sammul. Viimasel korral valasin mitu korda saapaid veest tühjaks, väänasin sokke, vahetasin sokke, kuivatasin sokke, tagurpidi saltosid ei visanud, aga olukorda väga parandada ka ei õnnestunud. Nii märg pole mul ammu olnud. Kihiline riietus on kuivalt väga asjalik, ent iga märg kiht, mida ära ei saa võtta, muudab päeva aina pikemaks ja külmemaks.

13. veebruaril õnnestus mul läbi lume ojja kukkuda. Ära kunagi tõtta tasasele valgele väljale. Seal all ei pruugi üldse nii tasane ega kuiv olla. Ma kukkusin lumme küll puusadeni, aga vesi oli ainult saapa sääreni. Kuivad sokid aitasid tol korral märgatavalt. 21. aga hiilis vesi nii vaikselt ligi, et ma ei kujuta ette, kust ma kogu selle vee saabastesse suutsin korjata.

Minu jaoks on soo 'tasane maa, mida künda ei saa', aga siinne soo ei ole teps mitte tasane ning lume all on täiesti soo, sest maa ei olnud ära külmunud. Üle ojade hüppamise ja ronimise ma olen üsna selgeks saanud, sest muidu seisaks ma 30 korda päevas ojakese veerel. Iga sammuga on võimalus vajuda ootamatult pisut natuke rohkem sisse. Pokud ja muud mättad aitavad, kivid ka.



Lumepiiri erinevus umbes nädalaga on orus selgelt nähtav, kuigi pildid on pisut erinevates kohtades samas orus. 

kolmapäev, 24. veebruar 2016

Konnadeta kondamised Karulas

Eesti talvevaheaeg oli külm ning üle pika aja lugude talvine. Kuidas sa räägid kudujatest sõpradele, et talved on külmad, kui koju minnes on õues +10? See kukkus ruttu ja madalale, aga inimmälu ei mäleta halba... ega külma. Kui külm on -30? Ega ma enam ei mäleta. Vist nii külm, et paigal ei püsi ning istmesoojenduseta autosse istuda ei sooviks.

Kui külm on -15C või natuke alla? Piisavalt, et olla segane ning öösel matkarajale minna. Karula rahvuspark on ilus, ent külma unustamine tähendab ka õige riietuse unustamist. Nii ma siis uskusin, et panin piisavalt riideid selga. Ammugi mitte. Alguses külmetasid käed, kinnaste vahetus muutis selle seisu pisut paremaks, ent esimese poole lõpuks oli nii külm, et termose lahtikeeramine oli liiga suurt täpsust nõudev tegevus. Teine pool oli palju soojem, sest rohkem riideid aitab alati.

Miks peaks keegi õhtul kell kuus kuhugi auto ära parkima ja kõndima hakkama? Aga kui ilus on öö! Lund ei olnud veel sadanud, ent külmaga oli kogu maa ning puud härmas, järved kaanetatud ning jää laulis. Tähed särasid metsa kohal, rahulikuim paik maailmas. Kuu tõusuga lõi kogu maa särama, lampe polnud ammugi vaja, pikad varjud muutusid lühemaks.

Eesti metsavaheteevaikust ei ole ma Šotimaalt leidnud. Miks? Siin on orgudes uluv tuul, kärestikulised vulisevad ojad ning jõed. Eesti tuulevaikne talveöö ongi tasa. Ei linde, loomi, voolavat vett ega isegi samme ei ole kuulda.