pühapäev, 26. august 2012

Öös on asju

Vabadus on eraldatus. Maal saab olla vaba, linnas saab ka, kui tahta, aga see on palju raskem. Maal pole vahet, mis kell on, sest ma olen üksi; pole oluline, millal ma tahan jalutama minna öösel, sest liiklust peaaegu ei olegi; pole tähtis, mis mul seljas on, kuni mul endal hea on, sest esinduslikkus siin ei loe. See on teine maailm. Lihtsam ja raskem. Minule lihtsam, sest ma olen selle maailma külaline. Ma saan tulla ja minna, nagu soovin. Või nagu keegi teine soovib, kui vahel kooskõlastustega viltu veab.
Mul on maailm, kus pilvede vahelt vilksatavad tähed, linnakuma on õrnalt siiski leitav, udu tõuseb, mõne talu akendest paistab valgus, vee pealt peegeldub kuuskedetagune maja, siristamise taustal ei ole midagi peale liivasel pinnal krabisevate või märjal murul sahisevate sammude kuulda, jaaniussid siravad rohekalt, järv on üllatavalt hele, ent mets selle taustal sünkjas, algul näib kõik nii pime, et kivihunnik jalge ees võib märkamatuks jääda.
See on minu oma. Mitte minu oma omandi mõttes, aga oma - turvaline, kodune, tuttav. Pimedus ei ole häiriv, vaid on pehme ning turvaline; udu ei varja, see paitab. Mets ei ole päris minu oma. Päevavalges on, kuid pimeduses, eriti tähtedeta ööl, ei usalda ma oma suunataju, et lihtsalt lonkima minna. Üksi mitte.
Nii ma oma majakese sees
öösel päris ihuüksi passin.
Ainult küünal põleb minu ees,
kedagi mul pole peale kassi.
Kassi ja küünalt ka ei ole. Kuigi küünal võib kasulikuks osutuda, kui vilkuv lamp otsustab valesse olukorda püsivalt jääda. Aga kassi ei olnud Lotal ka.
Öö maal on teistmoodi kui linnas, kuigi märkimisväärselt vahet ei peaks olema, aga on. See on eraldatuse vabadus. Ma võin kurvastada ja naerda samal ajal, ma saan  hoida kinni minevikust, sest aega ei ole. Kõik on nii võrratu, ent kõike mul ju pole, mitte et ma tahaks kõike, lihtsalt mõned asjad ei sõltu minust, ei hakka kunagi sõltuma.
Tunnistamise etapp on läbi, leppimise osa käib. Tegelikult üks oluline leppimine toimus ära. Natuke rohkem kui nädal tagasi. Vahemaa ning ajavahega leppimine käib. 6500 kilomeetrit on tohutult maad, 7 tundi eemal on teine päev. See teeb asja kuidagi selgeks. Selle, et kõik lähevad edasi. Maailm on siiski suur.
Inimestest eraldatus on see, mida ma endale ei valinud. Ma ei näe neid, ent nad on minu jaoks lähedal. Päris üksi oleks natuke teisiti, aga öö tuleb päris üksi või nahkhiiri vaadates. Üksiolemise üksindus ei ole hirmutav. Kuniks voodi all või riidekapis koletisi ei leidu, pole midagi karta. See on teistmoodi. Teistsugusus ei ole tõesti halb, see on harjumatu. Ma saan end kerra vedada ning vaadata veel aknast pilvi või tähti ja ma olen õnnelik, sest ma tean, et minu maailm pöörleb õiget pidi.
Ma tean, et ma võin saada märjaks ning mul ei lasta külmetada, vaid antakse kuivemad riided; ma ei pea külmetama, sest keegi soojendab või annab midagi sooja ümber. Ja see annab julgust. Julgust hüpata lompidesse. Tundmatus kohas vettehüppamine siiski!

teisipäev, 7. august 2012

Ei saa me läbi Lätita

Pere autosse ning  suund Lätti. Auto sõidabki ju kakao ja jäätise pealt, kuluvad ära ka kurgid, porgandid ja nuikapsad. Läti teid remonditakse nii usinalt, et üks rida on kinni ja iga paarisaja meetri või paari kilomeetri tagant saab seista tükk aega foori taga ja oodata. Kiirus ei kerki ka just kõrgele nii. Lidos oli tohutult rahvast, ent süüa anti korralikult. Läti on ikka suur maa ning sõit on pikk, lõpuks saabub ka Kuldiga, kus me end sisse seame. Koht on imekena asukohaga Euroopa kõige laiema kose juures. Kose all saab ujumas käia, kose peal jalutada, kivide vastu jalgu ära lüüa. Linnas tiir jalutatud, maitsvat marjajäätist süües nägin, kuidas tagarattal mööda sõitev noormees paariteist meetri pärast pikali kukkus. Õnneks ajas ta end kohe uuest püsti, seega midagi hullu ei olnud. Kasse on Kuldigas palju. Õhtul sai poes käidud, kus müüja ühe šokolaadi kohta ütles, et ärge seda võtke, see on väga halb. Me siis ei võtnud, kuigi ainus selle väärtus olekski seisnenud pakendis, sest see oli 50-dollarilise rahatähe kujundusega. Õhtu oli piisavalt pikk, et lugeda otsast lõpuni läbi ka Daodejing (kuigi raamatu peal on midagi muud kirjas). Teine raamat eriti ei edenenud ning Dostojevski ei osutunud köitvaks ka 8-aastasele noormehele, kelle enda raamatud olid koju jäänud.
Hommikul sättisime end rahulikult Ventspilsi ning veetsime toredalt aega mere ääres, kus oli väga kõva tuul, ent muidu oli ilm soe ning vesi samuti. Liivaga sai usinalt mängitud, sest rannalina kaasas ei olnud, et rahulikult vedeleda, siis tuli ehitada, mänguväljakul kiikumas ja karussellitamas käia, tammi ehitada või ehitamist juhendada ning vette minna. Vaatasime natuke ringi ning piinasime neljakesi korraga üht lehma, korjasime kodinad kokku ning läksime tagasi Kuldigasse. Seitsme paiku õhtul tuli start, et minna 50km eemal asuvasse linna kontserdile. Sõit ei olnud problemaatiline, ent ümbersõidud linnas tundusid algul segadusttekitavad, kuid õnneks olid kontserdi viidad väljas. Umbes pool tundi enne algust olime pääsmed lunastanud ning leidnud endale koha suhteliselt ühe lavaosa ees. 20.30 ilmus lavale Renars Kaupers, kes juhatas sisse soojendusbändi, kellel bassiga kindlasti probleeme ei olnud, muidu ei olnud ka väga hullu, viimane lugu oli täiesti kuulatav juba, aga nime ma sellel kollektiivil ei tea. Pool tundi soojendust, siis pool tundi lavatehnikavahetust. Ja siis läks asi lahti. See oli tore, lahe, võimas, mõnus, naerune, musikaalne, naljakas, liigutav ja palju muud. Uus plaat meeldib mulle palju rohkem kui eelmine. Pärast umbes kaht tundi sai asi läbi ning pärast mõningast ootamist sai autoga liikuma hakata. Ümbersõidud taas, ent seekord ma sattusin kuhugi pimedasse linnaserva. Valesse serva. Püüdsin siis läbi linna tagasi saada, ent vahel oli küll tunne, et ma olen lõksus ja enam ei pääsegi, sest tänavad on kas kinni või ühesuunalised vales suunas. 20 minutit ja maantee oli taas minu.
Viimane hommik Lätimaal möödus minul uniselt ning päeva iseloomustavaks sõnaks on kindlasti "sõit", sest seda oli palju ning pause vähe, pikim sisaldas pärast pikka ootamist veel kolmveerandtunnist ootamist. Toit oli küll maitsev, ent need kanad panid ilmselt kõvasti vastu köögis. Eestimaal ka veel peatus, laps juurde rentida ning õhtuks oma koju jõuda. Läti on üllatavalt kaugel, kuigi samas nii lähedal.

Prāta Vētra on ikka uskumatult hea. Alati.