pühapäev, 17. august 2014

Töö "tulemuslikkus" ja kindluste uudistamised

Eelmisel laupäeval käisin Sionis kindluseid vaatamas ning maa-aluse järve peal paadiga sõitma. Kindlused nägid eemal kahe künka otsas palju lahedamad välja kui kohale jõudes ringivaatamisel, aga maa-alune järv oli täitsa lahe. Väga selge veega koopajärv.

Eelmisel pühapäeval käisin Genfis jalutamas. Loodusloomuuseumi leidsin kenasti üles, aga teel kunstimuuseumisse eksisin nii põhjalikult ära, et pooleteisttunnise kõndimise järel (pärast kontrollisin, et kahe muuseumi vahemaa on 800m) andsin alla ja hakkasin otsima võimalust linnast ära saada.

Töönädal möödus seekord natuke liiga huvitavalt. Uued kuumutajad jõudsid kohale ning üks anti uurimiseks. Kõik läks mittemidagiütlevalt, kuni kast lahti sai tehtud. Ühelt poolt oli traadi ümbrus üsna must... Hiljem tuli välja, et seda juppi poleks üldse tohtinud eraldi pinge alla pannagi. Igatahes... Uuel nädalal selgub, kas me saame suure 3D jupi, mida uurida või tegeleme katseseadme väljamõtlemisega.

Ma jõudsin käia ka ränisensorite töötoas ning vaatamas, kuidas pisikesi juhtmühendusi tehakse. Reedel nägin ATLASe ka ära.

Eile käisin väga toredal reisil. Alguses šokolaadivabrikusse Cailler, seal tund aega ootamist, et ekskursioonil käia ning piiramatult šokolaadi degusteerida. Kõlab nagu paradiis? Aga miks kõht kohe täis saab? Viimast kaht tükki, mida ma tahtsin proovida ainult näksisin ja viskasin ära. Ja pärast seda istusin tükk aega paigal. Liiga palju šokolaadi. Aga poest ostin natuke kaasa, kuigi ei tahtnud isegi näha seda!
Pärast šokolaadivabrikut läksime La Gruyeresisse. Väike küla, mis on kõige populaarsem keskaegse arhitektuuri vaatamise koht Šveitsis. Kindluses käisime ka ära. Väga kena oli. Ajalooline film oli üsna jabur kahjuks.
Muuseumite jaoks jagunesime kaheks, mina otsustasin tulnukamuuseumi asemel juustumuuseumis käia. Lehm Kirss, rääkis oma elust, inimestest ja juustust. Juustu valmistamist ma ei näinud, tund aega liiga hilja jõudsin kohale, aga filmi sellest ning vahendeid küll. Juustu anti maitsta ka loomulikult. Pärast ostsin muuseumi poest natuke kaasa ka.
Montreux's oli söögipaus, kuigi mul ei läinud ikka veel midagi šokolaadi ja juustu peale, ning jalutuskäik järveäärsel promenaadil.
Veveys vaatasime järve torgatud kahvlit ning Charlie Chaplini kuju. Seal oli ka keset sõiduteed kontsert püsti pandud kogu helitehnika ja komplektidega.
Õhtul toodi mind kenasti hosteli juurde ära, kuna tagasi jõudsime pimedas.

Viimane nädalavahetus saabki tänasega läbi.

129 tundi veel.

neljapäev, 7. august 2014

Jäätisega teadust tegemas

Vahepeal ju juhtub asju, aga need jäävad enamasti hetke ning neist on keeruline kirjutada.

Juulis jõudsin korra isegi ujuma. Järv oli ju täitsa tore, aga lained on siiski arvestavad. Sisemaaga harjunud tegelasele vähemalt. Rand oli umbes 4 kiviastmest allaronimine. Aga natuke sai ujuda. Pärast mängisime pehme lendava taldrikuga (mul on nüüd ka!) ning mul õnnestus ma arvan, et mingile putukale peale astuda. Korraks oli torke tunne ja valus, aga ei midagi erilist.

Midagi erilist tuli natuke hiljem (vanaema, kõik on korras!), kui mõne päevaga talla alla tekkis punane kõvem laik, mis kõndides valutas. CERNi medpunktis öeldi, et nemad ei aita, otsigu ma mõni arst, kes saab rohtu välja kirjutada. Ja siis kokkuvõttes juhtus, et ma sattusin hoopis traumapunkti. Kunagi minuga tegeleti, arstid leidsid, et on huvitav reaktsioon küll, aga mitte midagi väga hullu. Retsepti sain ning rohtu olen peale määrinud. Nüüd on juba täitsa korras, kuigi koht on ikka näha ja rohtu panen ka veel peale.

Vahepeal olen tööd püüdnud teha, SM18 magneteid vaatams käinud, Thoirys grillimas ning loengutes.

Eelmisel laupäeval käisin väikesel reisil ka taas. Sionis küngaste peal asuvaid losse vaatamas ning Euroopa suurimal maa-alusel järvel paadiga sõitmas. Täitsa tore päev oli. Õhtust ilutulestikku ma linna vaatama ei jaksanud minna, aga väga korralik äike oli akna taga nii et valgusmäng oli olemas. Kahjuks lubatakse ka selleks laupäevaks äikest, kus on tund aega ilutulestikku. Ma loodan, et nad otsustavad ümber, muidu on keeruline ju.

Täna on viimane täispikk päev loenguid. Mitte viimased, aga edaspidi on teistsugune ülesehitus. Õhtul ilmselt väike koosistumine-söömine.

Ma ei saa öelda, et tööpäevad ei ole edukad, kuna ma olen ostnud nende vältel nii palju lennupileteid, et number ajab ennast ka juba naerma. Viimasel ajal vean külmkasti jahutatud blokke ning loodan, et temperatuur langeb piisavalt madalale. Seni pole seda veel juhtunud. Aga juhendaja andis üleeile tööl jäätist.

369 tundi veel.