reede, 20. november 2015

Cairngormsi rahvuspargis, 14.11.2015

Senini ma uskusin, et Šotimaa ei ole siiski päris minu paik, sest siin on kaks suurt puudust: pole metsa ja pole lund. Nüüd ma tean, et ma otsisin lihtsalt valest kohas. Mägismaal võiks elada küll...















laupäev, 31. oktoober 2015

Ben Vorlich, 10.10.2015

Hommikune rongisõit oli päeva kõige külmem osa, sest mingi reisiseltskond otsustas enda kohal aknad lahti teha. Neid see ilmselt väga ei aidanud, aga rida eemal puhus külm hommikune tuul.

Ardlui rongijaamast lahkudes satub kohe autoteele, ent matkarada Ben Vorlichi suunas on vaid 200m eemal. Teelt ära saanuna hakkab rada ilma pikema jututa üles ronima. Seekordne rada oli heinane ja soine. Käimiskeppidest oli kasu lühikestel juppidel, kus oli laiem ning kõvema pinnasega tee. Muul ajal oli tunne, nagu püüaks neid vikatina kasutada.

Tükk aega ronisime üsna otse mööda sood üles. See on veider tunne, kui kõik on vetruv, märg ning mättane ja tugevalt kaldes. Pärast arvestatavat ronimist pidime minema natuke ümber mäe, et jõuda õigele nõlvale, kust üles saada. Sinna minnes leidsime algul pohli, hiljem ka mõned mustikad. Mind on marjadega palju lihtsam mäest üles meelitada kui ilma.

Kogu tee üles olime kahekesi ning ühtegi inimhinge ei kohanud. Küll aga kohtasime kaht hirve ning mitmeid lambaid. Tipus kohtusime ühe paariga ning teel alla veel mõne matkaja ning ühe toreda koeraga, kes jooksis palli taga ajades üles-alla. 

Alla minek oli palju astmelisem ning kohati üpris järsk. Madalamale jõudes lisandus kirjelduste nimekirja porine ja libe. Korra kadus maa jalgealt ning maandusin istuli porri. Veekindlad püksid on imelised: varsti pühkisin kuivanud pori maha.

Glen Loini veehoidla juures jõudsime teele ning lõpu umbes 7-8km olid samad, mis eelmisel korralgi. Ilmselge eelis oli varasem aeg ning pikad söögipausid põldmarjade juures. Tund enne rongi Tarbeti raudteejaamas.




kolmapäev, 7. oktoober 2015

Beinn Narnain ja Beinn Ime, 03.10.2015

Ma ei jaksa. Ma tahan väsimusest nutta, aga ma ei saa, kuna siis ei saa hingata. 

See oli lõpp, algas kõik küll vara, ent kenasti. Hommikul kell 4 astusime välisuksest välja ning esimene jalutuskäik oli raudteejaama. Pisut enne kella viit olime kohal ning peagi saabus Arrochar & Tarbeti poole teel olev rong. Mina magasin rongisõidu enamjaolt maha. Erinevalt eelmisest nädalast olid mul veekindlad soojad matkapüksid ning spordisärk, et märgi riideid ennetada. Lõpuks oli see ikkagi läbimärg, aga sellest hiljem. 6:33 algas matk.

Jaamast algab matkarada, mis meid hommikuses pimedus Arrochari suunas viis. Pärast mõngingast segadust radadega saime läbi küla õigele nõlvale, kust edasi sai küngaste poole minna. Algul oli autotee, pisut hiljem oli üsna arvestatava suurusega jalgrada, mis viis Ben Arthuri suunas. Oma uhketes plaanides lootsime vallutada 3 Munrot, Ben Arthur ehk The Cobbler nende hulka ei mahtunud. Mõne aja pärast keerasime väiksemale rajale, mis pidi viima Beinn Narnini (926m) juurde. Rada tundus minevat ümber mäe, kuni ühel hetkel viisid jäljed üles. Üles mööda enamjaolt endist oja. Paar korda pidi end kivilt kivile kätega sikutama, ent enamasti sai siiski astuda. Vaated olid hommikupäiksesed. Šotimaa on imeilus!

Pärast arvestatavat ronimist oli juba unistus, et küll see tipp ka varsti tuleb, ent tühjagi. Tasasema osa järel tuli taas järsem osa ning selle taga oli jälle uus tipp ootamas. Beinn Narnini otsa ronides oli tunne, et ta kiusu pärast lihtsalt liigutab tipu aina kõrgemale ja kaugemale. Kuid ükskord tuli ka see tipp, käes võis olla keskpäev. Üsna suur ala, paar kivikuhilat ning üks tuulevari, meie istusime ühe kivi varju ning sõime hommikust, st mina sõin kaks müslibatooni. Mäest alla oli palju lihtsam saada, kuigi lõpus pidi kivilt kivile hüppama, maapinnaga paralleelselt seekord. 

Beinn Narninilt laskumine lõppes siis, kui Beinn Ime(1011m) tõus algas. Ei midagi keerulist, lihtsalt üles ja üles ja ikka veel üles. Rahulikumal tõusul ei teki suurt saavutamise tunnet, kuid puhkepausidega jõudsime me üles. Beinn Ime oli väga selgelt defineeritud tipuga ning seal oli võimalik veel pisut süüa: kaks müslibatooni ning banaan. Tippudes einestamise ilmselge miinus on tuul, külmus ning vahelduv pilve sees olemine. Beinn Imelt laskusime Ben Vane'i suunas, kuigi mina olin juba veendunud, et kolmas tõus ei ole mulle jõukohane. Võib-olla füüsiliselt veel, ent ma olin vaimselt nii väsinud sellest, et ma olin tundide kaupa lugenud üks-kaks-kolm-neli-viis-üks-... samme, et edasi minna. See on väsitav taktika. 

Beinn Ime laskumine oli järsk, lahtiste kividega ning aeglane, et orgu me jõudsime. Me lootsime seal kohata rada, ent rada me ei kohanud. Vonklev jõeke läks läbi oru ning selle kallastel ning soises orus tegime me endale teed ning vahel oli näha, et kunagi on keegi siin veel kõndinud. Laskumistel läksime jõest eemale, sest kosed ei olnud meie laskumisradade eelisnimekirjas. Ma arvan, et me läksime oma otsustatud rada mööda vähemalt tunnikese kui mitte kaks. Suund oli õige ning ühel hetkel oli ees näha laia teed. Ainus mure oli selles, et teele ei viinud ühtegi nähtavat rada, mis oleks end katsetama kutsunud. Kusagilt ronisime me igatahes alla. Jalad olid pikast laskumisest valusad, õhtu oli käes ning ainult raudteejaama oligi veel vaja minna. Ainult raudteejaama.

Ainult raudteejaam oli enam kui 8 km eemal. Pärast pikka päeva ei ole see just number, mis naeratuse näole tooks. Muid variante ei olnud, nii et jalgade protestist hoolimata hakkasid aegajalt kella ja asukohta kontrollides uued kilomeetrid tulema. Peagi olime taas matkarajal, mida mööda olime natuke ka hommikul liikunud, aga ikka veel väga kaugel oma sihtpunktist. Me kohtasime hirve ning mõni aeg hiljem jahimeest, kes hirvi küttis. Madalal oli tee puude varjus ning hämarus hakkas pimeduseks muutuma. Ikka veel 3 km minna. 

Rongiühendus Arrochari ja Glasgow vahel on üsna hea, ent rongid käivad umbkaudu kahe tunni tagant. Pärast pikka matka ei oleks just meeldiv jääda täpselt ühest maha. GPS prognoosis, et me võiks jõuda 15 min enne kella kaheksat, aga temal ei olnud väsinud villis jalgu. Reaalsus oli selline, et viimased kilomeetrid olid tõeline kiirkõnni piin ning loomulikult järsult üles ja järsult alla. Enamasti üles, sest matkarajad ei hooli faktist, et mäest laskudes soovid sa minna ainult alla. Viimased poolteist kilomeetrit olid päeva pikimad kilomeetrid. 

Raudteejaama jõudes oli metsa all juba täiesti pime, rongini oli alla 15 minuti. Me jõudsime, aga lõpp oli liig mis liig. Edaspidi vallutan mina mägesid ühe kaupa. Rongis ei olnud mul mingit plaani magada, ent väsimus minu arvamust ei küsinud. Metroo aitas küll kodule lähemale, ent tavaline pooletunnine teekond tundus (ja ilmselt oligi) palju pikem. Koju jõudsime pärast kümmet ning pesemine ja magamine olid ainsad jõukohased tegevused.


teisipäev, 6. oktoober 2015

Ben Lomond, 26.09.2015

Minu esimene Šotimaa Munro vallutatud, kuigi neid vist ainult Šotimaal saabki olla. Ben Lomondile on suvisel ajal üsna lihtne ligi pääseda: sõidad bussiga Tarbetisse, astud kolm sammu järveni ning sõidad praamiga üle Rowardennanisse. Praamisõit kestab umbes 45 minutit ja siis on aeg astuma hakata. Praamid käivad oktoobri lõpuni, edaspidi ühistranspordiga lähedusse ei saa, ent kõige vastupidavamad võivad Ben Lomondit kasutada West Highland Way läbimisel väikse kõrvalepõikena.

Meie olime neljakesi siiski pühendunud ainult ühe tipu vallutamisele ning eesmärgi poole me ka rühkima hakkasime. Esimese hooga kohe mingi viida poole ning peagi taipasime, et olime järsema tee alguses. Kuna me seal juba olime, siis mis muud, kui üles ronima. Ruttu hakkas soe, teekond ei edenenud mühinal, ent oli tore ning vaated olid kaunid. Mina arvutasin  vahemaid joogi/hingetõmbepauside järgi. Kui iga 50 meetri tagant korra seisatada, siis 5.5km mäkke annab 110 peatust. Ma tegelikult ei tea, kas ma sajani jõudsin, aga tunne oli küll selline.

Tipp ise oli uttu mattunud, vaateid anti kaheks sekundiks veerandtunni jooksul ning kuna me sattusime tippu samaaegselt heategevusmatkajatest lastega, siis mägi oli äärmiselt lärmakas ning rahvarohke.

Alla tulime nn turistirada mööda, mis oli tõeliselt tiheda liiklusega, peaaegu nii palju rahvast, et enam ei jõua teregi öelda, rääkimata paari sõna vahetamisest. Tee ise võis olla lihtsamini läbitav, aga vaateid oli palju vähem. Lõpp oli porimülgastes nii et mul on hea meel, et me hommikul valisime kaunima tee.

Aega võttis umbes 12km matk meil 6 tundi. Rajakirjeldus väitis, et see on 4.5-5.5h matk, ent küllap meie lõuna-, joogi-, hingetõmbe-, fotopausid jne olid lisaajana.

Buss viis kenasti ka tagasi Glasgowsse. Seitse Glasgowst ära, seitse tagasi.



reede, 26. juuni 2015

Suvi meile oli mängimiseks

Mis meiega on?
Me kasvame suureks.
Jalad ja käed,
oksad ja juured.

Kuid on keskpäevapäikesed
ja linnuteed.
Me oleme väikesed,
väiksemad veel.

Mis meiega on?
Me tahtsime vabaks
siit unisest linnast
maailma nabaks.
 ...

"Mis meiega on?" Silver Sepp ja Curly Strings, filmist "Supilinna salaselts"



"Supilinna salaselts" on mu sellesuvine lemmikfilm.

neljapäev, 21. mai 2015

Seiklused rongita

Eelmisel pühapäeval oli tore plaan minna New Lanarkisse. Lihtne, kord tunnis käib rong, sealt veel natuke kõndimist, ei midagi ootamatut. Nii me arvasime.
Kui piletid ostetud, jäi alla 5 minuti aega, et rong leida, kuid rongi ei hakanudki olema. Asendusbuss. Leidsime üles, juht ütles, et läheb Lanarkisse küll. Sinna me siis jäimegi, pileteid keegi ei tahtnud. Sõita see bussijuht ei osanud, piinas bussi ja inimesi.
Pärast märgatavalt pikemat aega, kui rong oleks pidanud sõitma, keeras buss pisikesele teele ning pani kõik inimesed maha. Kas tegemist oli Lanarkiga? Ei, muidugi mitte. Carluke, väike armas koht 10km õigest paigast eemal. Buss oli ära sõitnud ning ühtegi töötajat, kes oskaks aidata, ei paistnud. Kokkuvõttes jalutasime ja leidsime takso, et õigesse kohta saada, mis töötas, aga oli märgatavalt kulukam kui rong.
New Lanarkis oli tore ning tagasi sõitev buss ei teinudki muid veidrusi peale buss olemise. Edaspidi tean, et kõik pisikesed kirjad raudteetöödest tuleb läbi lugeda, sest see teavitus oli küll vaevaga leitav, aga kui ei tea otsida, siis ei kammi ju kõike läbi.

Tänasega on mul kõik eksamid tehtud, viimasega pingutasin isegi pisut üle ning kuna ma valikülesande puhul polnud kindel, kummaga ma parema tulemuse saaks, siis tegin mõlemad. Väidetavalt hinnatakse mõlemad ja kõrgem jääb tulemuseks. Mulle sobib, ma loodan, et õppejõud väga ei kurda.

kolmapäev, 20. mai 2015

7/8

Kopp. Kopp. Kopp on ees.
Homme on taaskord eksam, aga mina istun voodil ja ei suuda enam õppida. Võib-olla homne hommik aitab veel viimase kordamise teha. Nii palju siis sellest, et on lihtsamat sorti eksam, korraliku õppimisega võiks väga head hinnet püüda.
Kopp. Kopp. Kopp on ees.

teisipäev, 5. mai 2015

4/8

Poolel teel, ent suur väsimus ei tähenda ikka veel õigust kerra keerata, vaid taas õppima. Neljapäevast materjali ma olen juba korranud, aga järgmine nädal tuleb kohutav. Mittelineaarne optika ja kvantfüüsika, mõlema jaoks umbes kolm päeva õppimiseks. Brr.

esmaspäev, 27. aprill 2015

1/8

Armas Motivatsioon

Palun tule minu juurde tagasi. See, et me saime ühe eksami koos tehtud, ei anna sulle õigust puhkust välja võtta. Mul on vaja sind ka täna, homme ja ülehomme.

Sinu stressis eksaminand

P.S. Pärast 8. eksamit võid natukeseks puhkuse võtta!

esmaspäev, 30. märts 2015

Kevad-talv

Maailm on ilus, mina olen õnnelik.

Koolis sai õppetöö osa läbi, nüüd on õppimise aeg. Ma olen seni suutnud oma plaanidest kinni pidada, loodetavasti jätkub mul seda energiat järgmiseks kaheks kuuks ka.

Kooliga ma hetkel rahul ei ole. Nad tahavad muuta 4. aasta õppekava ning juba järgmisest aastast, aga muutus on praktilisest tööst kirjanduse põhiseks tööks. Eelnevalt oli kirjanud vaid üks osa, nüüd püütakse seda väga suureks ajada. Miks? Sest erinevalt paikadest, mis ei saa kohti täis, on siin õpilaste uputus. Iga aastaga võetakse aina rohkem õpilasi ning need ei ole mitte lihtsalt kasvavad, aga kahekordistuvad numbrid. Kui minu aastal on umbes 100 inimest, siis kahe aasta pärast on sel kursusel vähemalt kaks korda nii palju. 4-5 aasta pärast pidi kokku olema füüsika ja astronoomia teaduskonnas kõigi aastate peale 1000 õpilast.

Rahulikuks tasakaaluks hakkasin lapitekki kuduma. Muidu oleks võinud ju ühe suure teki disainida, aga lappide kudumist on lihtsam kontrollida ning endale piire seada.

Vahepeal on kevad, mõnikord talv ehk nagu Šotimaa ikka.

Palju on juhtunud, paljugi juhtub, kuid kirja kõike ei saa.

neljapäev, 5. märts 2015

Tööõnnetus

Mõõtmine võib ju välja tulla, aga asjad kasvavad...

neljapäev, 29. jaanuar 2015

Minu parim sõber

Sa olid mu parim sõber.

Me ei plaaninud algul üldse sind koju tuua, aga sina tulid meie juurde, algul vaid uudistama, aga siis päriseks. Sa olid pisike, õppisid tundma mind ja mina sind.

Me mängisime, oi, kuidas me mängisime. Aias vaarikate vahel peitust, algul jooksin mina ära, peitsin end mõne põõsa taha, siis tulid sina kapates, vaatasid mulle otsa, ma olin leitud, oli sinu kord jooksu pista ning mind oodata. Sa armastasid hõbepaberist kuulikesi. Sa tõid need hambus tagasi ning ootasid, et keegi uuesti viskaks või veeretaks. Sa ronisid kapi otsa, tormasid liiga madala kummuti alla, kust sa pärast end välja pidid vingerdama.

Sa tahtsid tänavale jalutama kaasa tulla, peesitasid päikse käes, närisid muru, ei osanud hiirtega midagi peale hakata, ei pidanud toorest kala söögiks, kuid ahjulõhe taldriku lakkusid alati puhtaks. Noolisid madalalt laualt ripakile jäänud jogurtit, ootasid hapukooret taldrikut enne, kui ma jõudsin söömagi hakata. Laiutasid mu voodis, nii et mina ära ei mahtunud, tulid mu õppimise peale, et pai saada. Sa armastasid suurt kuvarit, kuna see oli soe ning seal sai peal magada, saba pühkis vaikselt ekraani. Sa käisid unejuttu kuulamas, lohutasid mure korral, nurrusid parimatel pööretel.

Sa olid kõige kassim kass. Ma igatsen sind.

Kurr, mu Triibu.


esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Illegaalne tänavakakleja

Kool on täie hooga käima läinud, trenn rohkem kui täie hooga. Mul on kolm korda nädalas trenn. Kui pärast eilset trenni oli tunne, et täitsa asja ette läks, siis pärast tänast on tunne ja sinikate hulk, mille põhjal võiks kahtlustada, et ma tegelen tänavakaklusega. Ja mina olen see, kellel tulevad harva sinikad!

Rühmaprojekt tundub tore. Väga eksperimentaalne, ehitamine, katsetamine ja siis alles andmete analüüs.

Eelmisel nädalal õppisin kahepoolse kudumise ära, nüüd koon kaelussalli! Muidu käin kudumisõhtul harutamas. Varsti saab harutamise osa ära, siis saan taas kududa ja loota, et mul õnnestub teha sall, mille üle tõeliselt uhke olla.

Šotimaale tagasi tulles eeldasin ma, et järgmisel korral kohtan lund veebruaris Eestis käies, aga kus sa sellega. Siin on talv! Reedel sadas lund, seni ei ole see ära sulanud, lihtsalt kõik kõnniteed ning väiksemad autoteed on jääkihi all. Kohati on näha ka huvitavaid sõiduvõtteid, kuid linnas igatahes läheb elu edasi ka selle ühe piraka miinuskraadiga.

Täna oli koolist koju tulles väga ilus vaade!