Kui veel see öögi nii otsatu poleks!

Viimane päev alaealisena hakkab mööduma. On see hea või halb? Ei teagi, mingi osa nalju jääb ära, aga küllap tulevad uued, võimalused tunduvad paremad, kuigi kasutada neid ikka ei saa (kui võib minna, aga ei ole võimalik). Muidugi on vanus vaid paar numbrit paberil, kuid see tuletab meelde, et midagi võiks saavutada, õppida, osata.
Mida mina oskan?
Ma oskan häid hindeid saada enamasti, muidugi on tagasilööke, aga minu halb hinne on seni õnneks tähendanud seda, et ma saan 4.
Ma oskan kõik asjad naljaks pöörata ning sõnadega mängida nii, et algset asja ei mäleta keegi.
Ma oskan küsida ja vastata ning jõuda ise järeldusteni.
Ega ma väga ei oskagi asju.
Inimestega suhtlemisel võib olla takistusi, mingi ala tipp pole ma ka, enesemotiveerijaks ma alati ei sobi.
Kuid ma oskan sellega olla rahul. Muidugi ma tahaksin olla parem, targem ning palju muud, kuid see ei kuku mulle otsa ma loodan, ohtlik on.

Vanusega seoses on ju uus võimalus - valida. Mida või keda valida, seda ma ei tea, aga tean, et mingid asjad ei tööta ning kuulates valimisdebatti, ei hakkagi töötama.
Teemal haridus on mul kõige lihtsam kujundada oma arvamus, sest sellega puutun ma kokku ning süsteemi sees näeb teisiti.

Kuuldud idee: katsed kaotada, sest miks koolidel on õigus koguda helged pead ning teistele jätta nõrgemad, tugevamad saavad kõikjal aidata edendada klassi taset.
Mina olen käinud ainult koolides, kuhu sissesaamine sõltus katsetest ning tulemustest. Ma olen selle üle õnnelik ning leian, et see on teinud minust selle, kes ma olen. Ma ei ole geenius ega üliandekas, kaugel sellest, aga ma olen olnud tugev. Mulle sobib kool ning mulle meeldib teada asju. Seega mina oleksin kannataja rollis, kus tugevam aitab pidevalt nõrgemaid. Kindlasti on oluline aidata kõiki, aga Eesti vajab kõikide parimat. Vajatakse kõige paremaid, keda geneetika ja keskkond on suutnud arendada, aga neist ei piisa. Seega kas oleks mõistlik 'ohverdada' mõned helged motiveeritud noored teiste hüvanguks?
Minu meelest ei oleks. Igal inimesel on õigus oma võimete kohasele haridusele ning see, et kõik ei ole võrdsed, on ilmselge - looduslikud erinevused ning erinevad otsused ja võimalused. Mille järgi valida need, kes aitavad ühiskonda ning kas nad tegelikult aitavad? Sellele ei ole õiget vastust olemaski. Ükski haridusega tegelev poliitik ei saa rääkida Eesti talendist ja ühtlustatud koolist praegustes oludes.
Õpetajad on ressurss, millest sõltub kohutavalt palju - motivatsioon, huvi, tulemused. Võrdselt häid õpetajaid ei ole võimalik saata üle kogu Eesti, isegi linnades ei ole neid piisavalt, ma kaldun arvama, et isegi üheski koolis ei ole kõiki väga häid õpetajaid. Hetkel ei suudeta tagada kõigile parimat ega kõigile head, aga loodetakse, et õpilaste ümberpaigutamisel suudetakse seda teha. Olukord võib muutuda kurvemaks just parimate ja nõrgimate vahel. Parimatel ei ole võrdlust, nõrgimad on valgusaastate kaugusel klassi etalonist.
Minul on võimalused, mida ma ometi nendega teen!?

Aitab mõistukõnedest ja analüüsist, sisukokkuvõtteid on viimase paari nädala kohta jälle häbematult puudu.
Vahepealsed sündmused on olnud:

• Minu Sõbra sünnipäev ning tema kinkekomplekt (kuhu lõpuks sai: MacGyvery teip, šokolaadikoer, Argus(Poola õlu), tuhk, sõlmes pliiats, buldooseri-kopa-sahaga kaart ja kurgipurk). Hommikul koju jalutades oli nii külm, et  kommentaariks oli: mõtle, kui oleks -20, mis siis veel oleks (oli -19)
• Ma sain keemiaolümpiaadil ja matemaatikaolümpiaadil lõppvooru. See tähendab ka mõnda ülikooli teaduskonda sissepääsu.
• Arvestused said tehtud rahuldavalt, kui lugeda mitterahuldavaks ajaloo totaalne läbikukkumine, mille tulemust ma veel ei tea.
• Aktusel sain täna tänukirja suurepäraste tulemuste eest ja šokolaadi.

Täna võin veel olla noor ning ei kavatsegi homme vanaks hakata!
Ilusat vabariigi sünnipäeva kõigile!

Ilus oled, ilus oled sa
Ilus oled, isamaa
/T.Mägi/

Pealkiri on inspireeritud Gustav Suitsu luuletusest "Sügise laul"

Arvestuseks õppimine

jahmatus - algab d-tähega ja siis on nagu Top Geari saatejuht- dismay!
piinlikust tundma- nagu laste diskole oleks sattunud- disconcerting!
järjestikune- nagu konservikarbid - consequtive!
kõrvale heitma- mina olen mr, sina oled... - dismiss!
üllatav- start antakse üllatusena - startling!
rahulik - rahulik sireen - serene!

Sõnu saab ka nii õppida. Vähemalt saavad õpitud.

"Kuritöö ja karistus"

Ma ei saa aru enam kirjanduse tunni teemadest ega aruteludest, kuigi ma räägin neis kaasa.
"Kuritöö ja karistus" on algplaan, millest teemad hetkel põhiliselt arenevad. Seega, kuidas ma tundsin ennast seda raamatut lugedes -ma ei tea, ma loen väheseid raamatuid rõõmu või kurbusega, aga need on kindlalt mul olemas! Üks raamat, mis paneb mind alati rõõmustama ja kurvastama on "Hirevekütt", sest mind köidab loo siirus. Midagi sellist vajaksin ma ka oma ühiskonnas. (Oma ühiskond ei ole mitte minu oma vaid minuga ja minu ümber)
Mul ei tekkinud emotsioone lugedes Raskolnikovi lugu. Ma lugesin ja hiljem ka mõtlesin tegevuste ja sisu peale, aga mul olnud lugedes kordagi tunnet, et see koht eraldi on eriline. Võimatu ülesnne on leida lõigud, millega seoses on tugevad emotsioonid.
Ma ei suuda isegi aru saada endast, mida ma tegelikult mõtlen Raskolnikovist. Ma annaks talle andeks inimlikul tasandil, ühiskonna tasandil mitte, sest asi oli planeeritud. Julguse proovimiseks on ka muid vahendeid kui mõrv, aga ilmselt nii mõjuvaid on vähe. Enda elu ohustamine võib juba minna hulljulguse alla. Sümpaatne ta ei olnud mulle.
Vabandus ei ole, et ma olen reaal, kuigi nagu õpetaja selle sõnastaks: "Reaalklassi kohta saite te kiiresti aru."
Paraolümpia?
Küllap hetkel on minu elus teised olulised teemad, mis vajavad pikka mõtlemist ning kindlat tegutsemist.

Aga mulle meeldib see, mis mul on!

Just came to say..

Vad i all världen?

Aasta on nii kiirelt edasi liikunud, et kirjapanekuks pole mahti või jaksu olnud.
Mis siis toimus?
9.-10. jaanuaril oli Chemicumis keemia õppesessioon, kus sai usinalt osa võetud, suheldud ning 9. õhtul külaski käidud. Esmaspäeval koolis olin ka - infominutid 8.15-8.35 ja matemaatikaolümpiaadikursus 15.40-17.00, seega oli asjalik koolipäev.
14.jaanuaril käisin koolis ainult kehalises, sest oli matemaatika õppimise päev. Laupäeval olümpiaad ja 5. koht, mis on vägagi adekvaatne, sest ma tegin väga totra vea sisse.
Pühapäeval oli pikk spordipäev. Nike Winter Xdream. 
 
Tegemist oli usina lumes sumpamisega, mis võttis 5 tundi, sest minu jalad ja läbimärjad sokid tõrkusid veel matkamast. Ja me ei olnud kõige viimased!
Esmaspäeval selgus, et oih, koolis on palju asju toimumas.Matemaatika kontrolltöö näiteks. Õigekirjaolümpiaad ja lingvistikaolümpiaad tehtud, jõudsin veel informaatikassegi.
Teisipäev oli taas 17.15ni koolipäev ning kui ma kell 6 koju jõudsin, siis ma hakkasin õppima nii usinalt, nagu ma ei olnud kuid(aastaid?kunagi?) õppinud. Põhjuseid oli küllaga. Kolmapäevaks oli:
"Isa Goriot" lugeda, mul oli loetud 30lk, raamat üle 300lk.
Vene keele esitlus koostada, selgeks õppida, sõnavara kirjutada.
Inglise keele kõne kirjutada, ära õppida.
Ja informaatikas oli KT tulekul.
Kolmapäeval olid peaaegu kõik need asjad vajalikud ning kõigiga sain ma hakkama! See, mida ma ise ei uskunud. See vääris tähistamist ning õhtul sõime kooki ja vaatasime "Remember Me" filmi.
Neljapäeval oli füüsika ülesannet lahendamine ning keemia vastuste iseseisev kontrollimine.
Eile uurisin analüütilise keemia õppimise võimalusi ning magasin.
Täna tegin keemiaolümpiaadi halvemini, kui lootsin, aga tehtud see sai.
Õhtul külla, loodetavasti on tore.
Sai põhjalik plaan, mis toimus, aga emotsiooniks on olnud pikalt väsimus ning seda ei ole vaja kirjeldada.

Vad i all världen? -What on earth does this mean?

Nii sama ja nii erinev

2011
Euro tuligi, algus läheb raskeks. Suurusjärkudega probleeme ei teki, aga arvutamist saab meelde tuletada palju.
Mul on kahju, et krooni enam ei ole. Ma mõistan, miks on euro oluline, aga oma raha oli osa identiteedist. Minul vähemalt oli. Natukene ikkagi uhkuse asi. Isegi Hiinas võis turul kohata Eesti krooni.See oli midagi OMA. Mitte halvas mõttes omand vaid parimas.
Ja muidugi see, et metall on nüüd vältimatu. Sentidega ei olnud nii kriitiline. Oli, ei olnud, korjasid peoga kokku ja said ühe kommi osta. Nüüd - peotäie rahaga saab vägagi paljut. Kahjuks ei mõju see kindlasti taskutele tervislikult, et peenraha on edaspidi metalne.
Juhtub. Kurb võib olla, aga kuna see ei muuda midagi, siis võtta sellest parim ja minna edasi uue valuutaga, kus hinnad on pilkukõitvalt väikesed, aga väärtused hoopis teised.

Mina ja põhjapõder Soomes eelmise aasta detsembis.

Avvakta ett lämpligt tillfälle

 14.12.2010
10:17
Kas nad unustasid mu ära?
Sõidueksamid ei ole kunagi minu leivanumbriks olnud. Kohe oli algamas minu oma. Protseduurid tehtud lubati mind autosse, mis oli väga sõbralik - ta ei surnud kordagi välja ega teinud kurja häält.

10:56
Ma tegin ära!
"Teil ei ole vanus vist veel täis? Sünnipäevale järgneval tööpäeval saate load kätte."

11:32
Autovõtmed on siin, aga kütust ei ole enam...

13: 09
See ülesanne on lahendamatu, sest puutuja ei läbi puutepunkti (õpetaja kommentaar "OK")

16.12.2010
11:52
"Sa ei saanud üheski aines võistkonda."
Mul ei jäänud ju palju puudu. Aga ma ei kuulu eliidi eliidi eliiti.
Püüan veel.

Inte besserwisser

Viimasel ajal ma jälle kooli ei jõua. Või jõuan omadel aegadel - täna läksin kooli, kui teised koju läksid. Eile läksin enne kella 1 koju ära. Reedel ei läinudki kooli, homme ka ei lähe. Kuidagi lünklik haridus?
Täna käisin hoopis Härmas. Liiga palju nostalgiat ja liiga vähe matemaatikat ehk 14. koht. Aga palju inimesi, keda ma muidu ei oleks nii pea näinud.

Matemaatika on selline, et kui ülesanne on:
Chuck Norris läks Poola uue actionfilmi võtetele. Jne..
Siis lahendus oleks loogiliselt: Chuck Norris ei läinud Poola. Poola tuli Chuck Norrise juurde.

Midagi uudisekünnist ületavat:
"Iisrael eitas seotust hairünnakutega Sharm-el-Sheikis" 
"Eesti ilm on langenud EMT tehniliste probleemide ohvriks.“  (postimees.ee)

Füüsikas ma sain arvestusest ära ja selle pärast mind ei morjenda ka tänane põrumine matemaatikas. Homsest arvestused, mida nüüdseks on järel 3.
Kõige hullem  - vene keel - ootamas neljapäeval. Ja inglise keele sõnad pean ka ära õppima.

Täna liigutasin loibi. Vees - mitte jões! Hea oli, aga väsimus tikub ligi.

Lugedes ühte väga ilusat blogi tekkis ka minul huvi, kui palju kursusi ma saan 12. klassi lõpuks kokku.
Ametlikus suunas on 95 kursust kohustuslikud. Mul on eelmisel aastal kogutud 7 lisakursust. Sel aastal on 6 kindlat hetkel. Eksmikursused on kohustuslikud, seega vähemalt 3 tuleb juurde nende arvelt, ilmselt veel, sest ma ei tea, kas matemaatikas on eraldi kursus. Ja muidugi vabatahtlik inglise keel 12.klassis, mida loodetavasti ikka ka antakse vähemalt 2-3 kursust. Seega hetkel ilma järgmise aasta valikaineteta on see kursuste arv minimaalselt 95+7+6+3+3=114. Aga mul on ropult vabu valikaineid veel, seega seda annab parandada.

Oi, peaasi, et nad Teaduskooli ei kanna kursuste alla, muidu on väga õudne näha neid tähti seal, mida ma tegelikult näha kusagil ei tahaks.

Aga selline on hetkel olukord. Maal on ka käidud - majas sees on külmem kui väljas.
Mulle meeldib igati, kui neljapäev mööda saab.

I was the one who let you know
I was your sorry-ever-after

Siiras rootsi keel

Ett lik, många roliga fester.
En fest, många vackra döttrar.

 /Üks surnukeha - palju lõbusaid pidusid.
Üks pidu, palju ilusaid tütreid/

Tuuline Maa

5.11.2010
Õhtul hilist magamaminekud saab kompenseerida varajase ülestõusuga, seega kell 4 oli start pealinna. Lennujaam oli samasugune nagu ikka, inimesed ärkasid alles ning lennuk sätiti ka valmis.
Selgus, et kuigi meie sithpunkt oli Oslo, maandus lennuk ka Stockolmis ning lasi enamiku reisijatest sinna, seega 45min oli määratud kohal ning siis kolisin ma koos Oma Sõbraga varuväljapääsu juurde laia jalaruumi ning mõnusa vestlusega. Lend läks üllatavalt ruttu. Oslo lennujaama jõudes oli meil aega kuhjaga, esimene tiir peale tehtud, poed külastatud, natuke uudistatud lehti, keerasin mina magama ning sain päris korralikult magada.
Teine osa lennust Keflavikini oli pikem - 2,5h aga kõigil olid oma ekraanid, millest oli vähe tolku, sest kõrvaklappe nad ei andnud ja filmi ilma hääleta on tuim vaadata.
Islandil ootas meid voldikuhunnik, rahavahetus ninga autorent, kuid peagi asusime Blue Lagooni poole teele. Islandi üks kuulsamaid kohti, mis on väga mõnus ning tõesliselt ideaalne pimedal sügisõhtul nagu praegu need on.
Pikem retk kõrvale kosmeetikapoodi ning suund pealinna. Leidsime oma ööbimise üles, saime ühe toa üsna väikese ruumiga, aga köök oli suurem ja wifi oli ka olemas. Kodustatud islandlane käis ka külas.

6.11.2010
Hommikul startisime põhja päikesetõusu ajal. Sihtpunktiks oli Snaefellsnesi poolsaar. Läksime ühe liustiku sildi äärest mäkke ning üsna pea jätsime auto seisma ning tatsasime edasi, vastu tulid kaks relvastatud inimest. Liustikku me ei näinud - kõik oli lumine ju. Aga ilus oli - vaade ookeanile, mäed, nõlva peal ronimine. Selle poolsaare peal asub ka rahvuspark, millest me sõitsime põhiliselt läbi, aga lõunapeatuse tegime parimas võimalikus kohas. Ranniku ääres, kus on kaljupank - selline, nagu on Moheri kalju Iirimaal, aga Islandi moodi.
Edasi ookeani äärt mööda minnes jõudsime kohta, kus käed-jalad pidi vette kastma. Seega kalpsasime õhukestes riietes õue, sest kaua ookeani vaatamine ikka saab aega võtta - tunduvalt kauem, kui plaanitud igatahes. Ranna juures olid roostetanud autoosad - neid oli palju ja osad olid kivide sees kinni. Ookean oli koutavalt ilus - lained, värv, kivid, vesi - kõik oli nii nagu peab. Aega kulus tunduvalt kauem, kui T-särgiga tuules oleks tahtnud viibida muus kohas, aga sellise vaate nimel kasvõi topeltaeg.
Ja siis see algas -Islandi teed. Pimenemine pimeduseni, libedus, külgtuul, mäed, katteta teed, lumetorm, vihm, lörts, kehvad pidurid, järsud pöörded, kitsad sillad.Väga palju oli pimedani ilusaid vaateid, aga veel rohkem võis neid olla siis, kui tee oli kõige hullem, aga väljas kõige pimedam. Öömajja jõudsime kella 10 paiku õhtul.
Tee ning soe dušš ja hea uni.

7.11.2010
Uuel hommikul suured plaanid - hommikune sünnipäevalaul ja kingitseremoonia tehtud, käisime surnuaias jalutamas tiiru, vanimad dateeringud pärinesid 19.saj esimesest kümnendist. Pannkoogid söödud pakkisime asjad kokku, viisime perenaisele šokolaadi ja saime teada, et külas elab eestlasi, Käisime korraks ukse taga ning sellest kujunes välja väga suur sündmus - pilti oli vaja teha, rääkida ning näidati ära ka kohalik vaatamisväärsus viikingilaeva näol, mis on eestlase poolt ehitatud.
Uus suund mööda rannikut viis meid paljudesse fjordidesse, väikeste kosekeste juurde, lambaid jälitama, kivide otsa ronima, vihmas ja tuules autos mõnusat lõunat pidama ning linna autoga ekskursiooni tegema. Autost välja minnes pidi olema ettevaatlik, et tuul sind kaasa ei viiks ning et hingata saaks. Ühe fjordi serval kõndisin mina selgees, et tuul näkku ei puhuks. Teeolud muutusid kiiresti ning lumetorm tuli ka, üks auto oli meie ees kraavi sõitnud - me jõudsime sinna, kui autojuht välja hakkas ronima. Inglise ega rootsi keelt ta ei rääkinud ning meie abi ilmselt ei vajanud, sest välja me teda kraavist ei oleks saanud. Loodetavasti sai ta ilusti peagi välja, sest edasi läks tee paremaks. Kella 5 paiku jõudsime Holmaviki, kus otsisime pikalt öömaja kuhugi mujale, aga lõpuks jäime ikka samasse kohta. GPS juhatas teed külalistemajani ning välja minnes tundus olevat selline hele ilus korralik maja. Astume sisse, tundub nagu oleks mingi haigla sarnane, jalutame veel edasi, ühele uksele koputades saime teada, et tegu on vanadekoduga. Arutledes, kas vanadekodu peab ka külalistemaja helistasime ning leidsime kõrvalmajast inimese, kes ei rääkinud inglise keelt, aga kes leidis telefoni teel võimaluse kontakteeruda. Välja nägi see nii - A - öömaja omanik, B-omaniku tütar, G-eestlasest maailmarändur.AG-AB-BG-AB-BG-AB-BG-AB. Ja kõik sai aetud, öömaja olemas, köök on hubane, küünlavalgel blogi kirjutada. Wifi on olemas ning ülakorrusel elab inglane, kes rääkis päris pikalt meiega ning on elanud siin augustist alates.

8.11.2010
Inglane lubas õhtul lahkelt, et muuseum nõia- ja võlukunstist on Holmavikis lahti. Hommikul olime seal ukse taga ning ma läksin koos Sõbraga muuseumisse. Väga põnev ja põhjalik oli, ilus kampsun osteti ka ära. Pärast seda sõitsime, vaatasime fjorde, käisime tanklas uudistamas. Hvammstangi tankalst hankisin mina võtmehoidjad, noormehelt leti taga saime teejuhatusi ja sügavkülmutatud saia. Hvammstangi jäime ka ööseks. Külalistemaja asus väikese tänava ääres õue peal. Väga hubane ning kena koht oli, isegi internet oli olemas. Ujumas käisime ka - tähtede all basseinis ning kuumaveevannis.

9.11.2010
Ring poolsaare peal ei anna otsitud hülgeid, aga näeme mitmeid muid ilusaid vaateid. Vaatasime kaljut vees, mis säras päiksetõusus, hobuseid, kes kondasid sõiduteel. Ringiga peale saanud käisime taas tuttavast tanklast läbi. Suund lõunasse, sihtpunkt Laugarvatn. Suunda on hea lihtne valida, sisestad gps'i ja läheb. Teel soovisime vaadata veel vaatamisväärsusi, seega tegime natuke ringe. Kõige pikem kosk, mida mina näinud olen üldse - Barnafoss (tegelikult oli seal 2 kõrvuti koske, aga teise nime ma ei mäleta). Igaljuhul Barnafoss on väga pikk järsk langus veele. Barnafossi otsides sattusime korra valele teele ka - tee lõppes veega. Taas õigel teel uskusime jälle gepsu ning seekord viis tee läbi korraliku jõe. Meie valisime ringiga mineku läbi Thingvelliri rahvuspargi. Ilus tähine öö, tühjad teed. Viimased 17km otseteed olid suletud hoiatussildiga. See ei olnud piisav, et meid tagasipöörduma sundida, seega jätkasime oma teed ning läbimatuid kohti ei olnud. Hostel oli mittemidagiütlev, üsna tühi. Wifi't me ei saanud, kuigi parooli küsisin kahe sealt elava noormehe käest küll. Kuumaveebassein oli vett täis lastud ning seal ligunesime ning ajasime tähtede all juttu.

10.11.2010
Nn kohustusliku programmiga päev. Thingvelliri rahvuspargi ala, kus on laamade eraldumise jäljed näha, kuulsad geisrid (Geyser ja Strokkur), Gulfoss. Gulfoss oli väga ilus - vikerkaar, jäätunud osad, pahisev vesi, ebatasane kivipind. Gulfossi juurest läks edasi tee, mille juures oli silt, et 27km pärast on tee suletud. Hakkasime mööda teed minema, et leida mõnda head kohta lõunatamiseks. Sõitsime üle 30km ja tee oli üsna olemas. Me jõudsime tee lõppu. Edasine tee oli lumeväljal, mille järel u kilomeetri pärast algas liustik. Lõunatatud, matkatud lumeväljale, tuulepööramistorn ehitatud, maastureid jälgitud, hakkasime tagaiteele sättima end, kui nägime üht väljasõitnud autot, mida tõmmati august välja. Välja tõmmati. See oli teine kraavi sõitnud auto, mida ma Islandil nägin. Öömajale läksime külalistemajja, mis ideeliselt on selline talumajutus, aga meil oli väga korralik maja igatahes ja loomi ei olnud. Õhtul ujumine ning tähtede imetlemine taas.
Loodetavasti täieneb peagi ka juhtumistega 11-14.11;)

16.12
Ilmselgelt täielikku ülevaadet siia ei jõuagi, aga üks hetk Vikist küll.
Kella 8 paiku tulevad meelde asjad, mida on poest vaja. Mina ja Sõber läksime õue, et jalutada ja poes käia. Pood oli kinni, tankla pood ka. Tankla juures asus üks käsitööpood, aga ka see oli kinni. Vaatasime kaarti siis ja rääkisime üle, kus me olime käinud päeva jooksul. Mingi uks käib. Tankla ette on saabunud auto, ühtegi inimest ei ole näha - tankla uks on ikka lukus. Kuid keegi on tanklas sees! Kui ukse poole vaadatakse, on lehvitus ning me saame sisse ning ostame vajalikud asjad ära. Mina pillan hunniku münte maha ning hakkan neid otsima, selle peale pannakse ka tuli põlema.
Selliseid asju juhtub ainult saarel.