Kool on raskemaks ja väsitavamaks muutunud. Esmaspäeval oli esimene päris täispikk koolipäev. Täispikk tähendas siis lisaks 3 loengutunnile ka 3 tundi praktikumi. Ja reaalselt 3 tundi praktikumi. Füüsikapraktikum arvutitega, kahe nädala töö eest saame 35 punkti, aastaga on võimalik praktikumis saada kokku 350 punkti. Tööks oli siis Wordi ja Exceli kasutamine, erinevate funktsioonide, graafikute ja jooniste tegemine. Wordis joonistamine on katastroofiline. Ligilähedane sellele vähemalt. Mult käis minu labori juhendaja küsimas, et kas ma olen perfektsionist, et ma veedan selle joonise kallal nii kaua aega, siis ma arvasin, et natuke, aga see ei ole ju veel päris. Ei olnudki, aga 3h olid väga väsitavad.
Teisipäeval oli lisaks tundidele keemiapraks. Esimesel korral oli 3lk arvutusi vaja teha. Ioonvõrrandid, mis ei ole väga kohutavad, aga meetod oli hoopis teistsugune, kui mina harjunud olin. Ma tegin püüdlikult juhiste järgi ning pärast teist läks asi juba lihtsamaks ja arusaadavamaks, kuni tuli aluseline keskkond. Ma suutsin ennast segadusse ajada ning ei saanud aru, et selles pole midagi halba, kui lahusesse jäävad OH- ioonid. Kõigest kaks inimest pidi mulle kinnitama, et nii peabki olema. Üks nädal veel arvutusi, mis tunduvad toredamad, sest lõpu poole lubatakse omal moel arvutada, mitte ei pea kasutama skeemi, mida soovitatakse. Skeemil poleks häda midagi, kui see ei nõuaks ühe tehtega tehtava asja asemel viit.
Neljapäeval oli mu esimene hindeline töö, see annab 5% matemaatika hindest ning ma loodan parimat.
Teisipäeva õhtul oli loeng Dr Who füüsikast. Ma ei ole kunagi sarja vaadanud, ent huvitav ja tore oli ikkagi, sest seda andis minu lektor, kellel on huumorimeel väga õigel kohal. Võib-olla ma kunagi jõuan isegi sinnani, et vaatan. Seniks on minu "haridustee" täienenud viie Star Warsi filmiga, kolmas osa ootab alles oma järge.
Siinsed arstid igatahes ei streigi ning nüüd on mul siin olemas perearst, kuhu ma saan murede korral pöörduda.
Ma väga armastan, kui mulle ette loetakse, kuid viimasel ajal olen ma õhtuti nii väsinud, et ma jään "unejutu" peale magama, kõrgem tase on see, kui küsimusele, kas ma magan, suudan ma anda adekvaatse jaatava vastuse, millest ma ise teadlik ei ole.
Harimine toimub ka kooliväliselt, näiteks köögis. Ma õppisin jahukastet tegema. Esimesel korral tuli väga paks, ent järgmistel kordadel on vägagi kaste välja tulnud. Nii võin minagi riisi süüa. Ahjukartulitele vahelduseks tegime ka kartuliputru, kui kartuleid ei peaks koorima, siis võiks seda palju rohkem teha, ent mõnus on igatahes. Kaerahelbepätsikesed tulevad täisterahelvesteta küpsisemad.
Royal Mailiga mina hästi läbi ei saa. Ma tellisin Amazonist endale rattakiivri ning -luku. Neljapäeval sain teate, et kiiver on liiga suur, et seda koju tuua, palun tulge postkontorisse järgi. Postkontor asub umbes 1,5 miili kaugusel. Lugesin korralikult infolehe läbi ning leidsin, et kuna mul on ratas, käin kohe ära. See ei osutunud üldse nii lihtsaks ja meeldivaks.
1) Väljas oli vihmane ja tuuline, aga ma ei võtnud joppi, sest minut varem oli ilm olnud soe ja päikseline.
2) Sadul oli väga madal.
3) Üks piduritest tegi koledat häält.
4) Käigud ei vahetunud korralikult ehk kett tuli maha.
5) Pakk ei olnud veel postkontoris, sest postiljon, kes teatise tõi, unustas märkida, et 24h pärast saab alles selle kätte.
Igatahes kuidagi sain ma käidud ning tühjade kätega ka tagasi tuldud. Käigud tehti mu rattal korda, pidurid saavad ilmselt ka peagi paremaks, ent sadulaga tekkisid uued probleemid laupäeval. Laupäev tundus mõistlik päev uuesti minna kiivrit küsima ning ma lugesin, et kella kaheni saan ma seda ka teha. Kahjuks oli uksel silt, mis ütles, et erandkorras avatud ainult kuni 12.30. Kellaaeg oli tund aega hilisem. Kiivrit siis kätte ei saanud, ent sadula otsustasin kõrgemale saada. Rattapoes käisin siis mutrivõtit küsimas ning see mulle ka leiti. Proovisime siis õues sadulat kõrgemaks saada, algus tundus paljulubav, ent ma tahtsin teist korda veel kohendada, sest liiga kõrge oli, kuid siis otsustas polt oma elu lõpetada. Lõpetada moel, et mutter ja polt käivad keerates koos ringi. Mutrivõtmest abi ei olnud. Rattapoe abivalmis noormees otsis mingid suured tangid, et polti kinni hoida, ent isegi siis ei olnud võimalik seda kinni saada. Polt oli valet pidi pandud ning ainsaks variandiks on see läbi lõigata ja uus kinnitus leida. Igatahes sõita hetkel rattaga ei saa, aga varsti on lootust, et asi paraneb. Küllap siis selgub midagi muud huvitavat.
Põhiliseks vabaajategevuseks ma olen hankinud endale ... kodutööd. Kahjuks või õnneks, aga füüsikas ma olen viimase paari päevaga teinud ära esimese kohustusliku tutoriali küsimused, esimese workshopi küsimused, esimese drop-in tutoriali küsimused, esimese MasteringPhysics harjutuse ning esimese praksi tööd Wordis ja Excelis, tegemata on veel küsimustik ning workshopi näidis, matemaatika iganädalane kodutöö on ka tehtud. Keemias hetkel ei ole kodutööd, ent kuna seal tuleb vähem kui kahe nädala pärast hindeline töö, mis annab paar protsenti lõpuhindest, siis peab seda ka vaatama. Mõni osa on väga lihtne, et Born-Haberi tsükkel tuleb mul ära õppida, sest selliste asjadeni mina ei ole varem jõudnud.
Kirjutamist on palju, homme lähen ostan endale suurema kausta.
Kolm nädalat õppetööd möödas ning asi on veel kontrolli all.
esmaspäev, 8. oktoober 2012
teisipäev, 2. oktoober 2012
Rattasaaga
Minuga tõesti juhtub alati midagi.
Lõpuks õnnestus mul endale hankida ka jalgratas ning seiklustest mul puudu kindlasti ei tule.
Pühapäeva õhtupoolikul ei olnud mul kõige säravam meeleolu, aga ma olin saanud sõnumi, et ma võin ratast vaatama minna, kui soovin. Ratta asukoht: 5 miili eemal. Trasnpordivõimalused: jalgsi või jalgsi ja ühistranspordiga. Teine variant jäi peale ning viimasel minutil tehtud otsus lubas jalad kõhu alt välja võtta ning lipata bussipeatuse poole.
Bussipeatus asub ülikoolist ja Kelvingrove'i pargist teisel pool. Ma usaldasin Google'i kaarti ning tahtsin läbi ülikooli hoovi minna, sest minu kaardilugemisoskuste läbi läks sealt tee õigesse kohta, see oli ka soovitatud rada. See rada läkski teeni, aga värav enne teed oli lukus. Mul oli oma arvestuse järgi minut bussini, seega ringi tegemine plaani ei mahtunud. Praktilise meelega ronisin ma siis üle ülikooli 1.30m kõrge varbaia. Õnneks ei olnud väga palju inimesi ümber, keegi oleks võinud ennast sellest muidu häirida lasta.
Tegelikult oli bussini 6 minutit aega veel. Bussis saab osta pileti (1.85) sularahaga, tagasi ei anta. Mul oli 1.80 või 2 naela. Ehk ma maksin sõidu eest rohkem, ilmselt selle taktikaga saavad need automaadid kasumit ka teenida. Google oli mulle väitnud, et ma pean 16 peatust sõitma. Õnneks oli eesmärk suur kaubanduskeskus, nii et ma läksin õiges kohas maha, kuigi ma olin suutnud lugeda vaid 13 peatust kokku (lugesin ka neid, kus ei peatutud).
Minu pime usaldus Google'i kaartide kohalt ei pruugi olla vale, ent minu oskuste ja tänavanimede puudumisega ei ole võimalik orienteeruda. Ma küsisin kohe algul endale suuna ning hakkasin kõndima. Ühtegi tänavanime ei ole. Keerasin teisele teele, taas ühtegi nime ei ole. Inimesi ka väga ei ole, ümber on kaubandusrajoon. Ilmselt Glasgow suurim. Inimesi nähes hakkasin usinalt küsima, et kuhu ma minema pean. Keegi ei teadnud (mis mind väga enam üllatama ei peaks). Lõpuks tundus mõistlik minna esimesse poodi ja sealt uurida. Selleks osutus IKEA, mille ees ma küsisin kärusid lükkavatelt töötajatelt, kuhu ma minema peaks. Nad ka kahjuks ei teadnud. Soovitasid taksojuhilt suunda küsida, ma leidsin, et see on kahtlane, kui ma sõita ei taha, aga küsin. Takso sõitis kohe ära ka muidugi. Samal kõnniteel seisid kaks inimest, kes hüüdsid mind ja küsisid, mida ma otsin. Ma seletasin oma loo, nad pakkusid, et otsivad autost kaardi ja aitavad vaadata. Peagi leidsid, et nad võivad mu autoga ära ka viia. Algul sõitsime vales suunas, aga üsna pea leidsime õige koha üles.
Ratas oli paari minutiga õues ning ma proovisin, palusin sadulat natuke kõrgemale sättida, päris õigele kõrgusele vist ei saanud ikkagi, aga sellega saab mujal ilmselt tegeleda veel. Head inimesed olid mind oodanud autos, sest juhul kui ratas ei oleks sõidukõlbulik, siis nad ei oleks mind jätnud kuhugi äärelinna. Rattal ei olnud küll häda midagi, ent väljas hakkas pimenema. Ma olin kulutanud väga kaua aega otsimisele ning unustanud, et on sügis. Ja siis pakuti välja, et ratas ja mina mahume veel üheks sõiduks autosse. Mahtusimegi, mina proovisin väga usinalt rooli istuda, seni kuni ma avastasin, et seal on rool.
Selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, oli juba päris pime. Kalevi šokolaad, mis ainsana mulle pagasisse mahtus, leidis endale uue koha ning see oli kindlasti seda väärt.
Inimesed on nii ilusad ja head!
Lõpuks õnnestus mul endale hankida ka jalgratas ning seiklustest mul puudu kindlasti ei tule.
Pühapäeva õhtupoolikul ei olnud mul kõige säravam meeleolu, aga ma olin saanud sõnumi, et ma võin ratast vaatama minna, kui soovin. Ratta asukoht: 5 miili eemal. Trasnpordivõimalused: jalgsi või jalgsi ja ühistranspordiga. Teine variant jäi peale ning viimasel minutil tehtud otsus lubas jalad kõhu alt välja võtta ning lipata bussipeatuse poole.
Bussipeatus asub ülikoolist ja Kelvingrove'i pargist teisel pool. Ma usaldasin Google'i kaarti ning tahtsin läbi ülikooli hoovi minna, sest minu kaardilugemisoskuste läbi läks sealt tee õigesse kohta, see oli ka soovitatud rada. See rada läkski teeni, aga värav enne teed oli lukus. Mul oli oma arvestuse järgi minut bussini, seega ringi tegemine plaani ei mahtunud. Praktilise meelega ronisin ma siis üle ülikooli 1.30m kõrge varbaia. Õnneks ei olnud väga palju inimesi ümber, keegi oleks võinud ennast sellest muidu häirida lasta.
Tegelikult oli bussini 6 minutit aega veel. Bussis saab osta pileti (1.85) sularahaga, tagasi ei anta. Mul oli 1.80 või 2 naela. Ehk ma maksin sõidu eest rohkem, ilmselt selle taktikaga saavad need automaadid kasumit ka teenida. Google oli mulle väitnud, et ma pean 16 peatust sõitma. Õnneks oli eesmärk suur kaubanduskeskus, nii et ma läksin õiges kohas maha, kuigi ma olin suutnud lugeda vaid 13 peatust kokku (lugesin ka neid, kus ei peatutud).
Minu pime usaldus Google'i kaartide kohalt ei pruugi olla vale, ent minu oskuste ja tänavanimede puudumisega ei ole võimalik orienteeruda. Ma küsisin kohe algul endale suuna ning hakkasin kõndima. Ühtegi tänavanime ei ole. Keerasin teisele teele, taas ühtegi nime ei ole. Inimesi ka väga ei ole, ümber on kaubandusrajoon. Ilmselt Glasgow suurim. Inimesi nähes hakkasin usinalt küsima, et kuhu ma minema pean. Keegi ei teadnud (mis mind väga enam üllatama ei peaks). Lõpuks tundus mõistlik minna esimesse poodi ja sealt uurida. Selleks osutus IKEA, mille ees ma küsisin kärusid lükkavatelt töötajatelt, kuhu ma minema peaks. Nad ka kahjuks ei teadnud. Soovitasid taksojuhilt suunda küsida, ma leidsin, et see on kahtlane, kui ma sõita ei taha, aga küsin. Takso sõitis kohe ära ka muidugi. Samal kõnniteel seisid kaks inimest, kes hüüdsid mind ja küsisid, mida ma otsin. Ma seletasin oma loo, nad pakkusid, et otsivad autost kaardi ja aitavad vaadata. Peagi leidsid, et nad võivad mu autoga ära ka viia. Algul sõitsime vales suunas, aga üsna pea leidsime õige koha üles.
Ratas oli paari minutiga õues ning ma proovisin, palusin sadulat natuke kõrgemale sättida, päris õigele kõrgusele vist ei saanud ikkagi, aga sellega saab mujal ilmselt tegeleda veel. Head inimesed olid mind oodanud autos, sest juhul kui ratas ei oleks sõidukõlbulik, siis nad ei oleks mind jätnud kuhugi äärelinna. Rattal ei olnud küll häda midagi, ent väljas hakkas pimenema. Ma olin kulutanud väga kaua aega otsimisele ning unustanud, et on sügis. Ja siis pakuti välja, et ratas ja mina mahume veel üheks sõiduks autosse. Mahtusimegi, mina proovisin väga usinalt rooli istuda, seni kuni ma avastasin, et seal on rool.
Selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, oli juba päris pime. Kalevi šokolaad, mis ainsana mulle pagasisse mahtus, leidis endale uue koha ning see oli kindlasti seda väärt.
Inimesed on nii ilusad ja head!
laupäev, 29. september 2012
Nädal 2 ehk Pädevusetuste näitamine
Füüsikud ei tahtnud ka esmaspäeval loengut teha ning teisipäeval tutvustati õpikuga kaasaskäivat netikursust, mida me peame täitma hakkama. Ma ei suuda aru saada veel, kuidas täpselt, aga õnneks on üle nädala veel esimese tähtajani. Muidu füüsikas lõpetasime sirgjoonelise liikumise ning nüüd liigume siis ringi. Mitte sõnade otseses tähenduses küll, sest istekohad on kõigile. Termodünaamika jätkub ka, iga lektor annab erinevat teemat. Järgmisel nädalal tuleb optika, lainete ning laserite teema ka juurde. Füüsikas ei ole raske mõista, mis toimub.
Keemias vahel on. Seal olen ma kohanud paari uut sõna, mis kirjeldavad erinevaid keemilisi termineid, millega mul pole varem olnud vaja kokku puutuda ning millest ma kohe aru ei saanud. Õnneks neid on tõesti ainult üksikuid. Kui teemade kirjeldust lugedes ma arvasin, et see on üsna igav ning väga selge teema, siis nüüd tuleb välja, et ega ikka ei ole küll ning õppida on seal palju. Õnneks on asjad loogilised ning mitte eriti keerulised ning lektor seletab ka väga mõistlikult. Keemias kasutatakse slaide, füüsikas kirjutab dünaamika lektor kõik asjad tahvlile. (Matemaatikas kirjutatakse ka peaaegu kõik sõnad tahvlile.)
Esmaspäeval on mul esimene füüsikapraks, mis toimub arvutiga ehk katseid me ise veel ei tee. Keemias on teisipäeval ning seal on plaanis ülesannete lahendamine. Keemias algavad "päris" laboripraksid pihta alles 5. nädalal. Valged kitlid peavad seni ootama.
Matemaatikas ei ole asjad rasked, aga tempo on hakanud natuke kiiremaks minema, seega igavlema ei pea. Järgmine kodutöö on ka valmis, eelmine oli puhtalt tehtud. Esimene tutorial oli ka ära. See oli igav ja mõttetu koht. Lahendati tahvlile kodutöö ülesanded ning veel 2 ülesannet, mis olid ette teada, ning mina korraliku inimesena olin need ka ära lahendanud juba ja kuna need olid sama teema tüüpülesanded, siis ma lihtsalt tegin järgmise kodutöö asju seal, sest aeg ei ole ju raiskamiseks.
Matemaatikas oli reedel võimalus siis testi proovida ning oli palju inimesi, kes aitasid, kui muresid tekkis. 13/15 ja 14/15 annavad lootust, et kui korralikult ülesanded läbi lahendada, siis peaks kahe nädala pärast saama selle tehtud ning rohkem ei peaks reede pärastlõunaid veetma valikvastustega matemaatikatesti lahendades.
Teisipäeval käisin ma siis õlle ja sõõrikutega üritusel. Paari inimesega ajasin natuke juttu, sõõrikuid sõin natuke (või natuke liiga palju, sai, kus keskel oli palju šokolaadi oli sõõrikutest palju parem), mälumängul teadsin ka mõnda vastust, enamasti vaatasin küsimust ja ei teadnud, mitmel korral ei olnud isegi kuulnud asjast, mille kohta küsimus esitati. Väga rahvarohke üritus oli, aga tundus, et kõigil juba oli, kellega juttu ajada.
Positiivse poole pealt peab ütlema, et enne füüsikat ma olen hakanud inimestega rääkima ka. Kahel korral sama Küproselt pärit tüdrukuga, tema ja ühe geneetikat õppiva kreeka tüdrukuga käisin ma reedel koos ka anatoomiamuuseumis.
Jalgrattaid olen ka vaadanud, kuulutustele vastanud nii kirja kui sõnumiga. Ratast mul siiani ei ole, aga nüüd ma olen geograafias natuke targem jälle.
Geograafiapädevusetus võib osutuda väga ebameeldivaks, kui unustada ära, et Glasgow City ja Glasgow ei ole samad asjad. Kui keegi ütleb, et ta asub Glasgows, siis ei tohi eeldada, et järgnev asi on linnaosa. Ja kui ei täpsusta, kas linn või eeslinn, siis saab ekselda tund ja veerand kusagil linnajaos, kus keegi ei tea, kus tänavad on, ja peaaegu keegi ei räägi inglise keelt. Parim variant oli vist ikkagi see, kui ma küsisin tänava kohta kahelt noorelt inimeselt, nad jäid sügavalt mõttesse ning ütlesid, et nemad ei tea. Hiljem läksin ühte pisikesse poodi, mille tagaruumist otsiti välja mees, kes teadis, kus asjad asuvad. Need noored ja mina olime samal tänaval, mille kohta ma uurisin. Igatahes ma jõudsin pärast otsinguid õige tänavanime sildini.
Ja siis ma sain teada, et see ei asu Glasgows, asub hoopis 15 miili eemal, aga selle ma sain hiljem teada. Nii ma olin mingi surnuaia ja maantee vahelisel alal. Pikk jalutuskäik tagasi ning meeleolu ei olnud just eriti ülev.
Edasipidi olen igatahes kõigega väga ettevaatlik ning ei usu kohe Google'i kaarti ning oma aadressisisestusoskust.
Oma ülimas andetuses suutsin ma natuke meie korteri elektrisüsteemist teada saada, kahjuks oli mul selleks vaja röster läbi lasta. Teadmistel on kõrged ohvrid.
Laiskus on ohtlik: 8 (2,272liitrist) piimakanistrit ootavad ikka köögis oma järgmist elu plastikonteineris.
Täna ma ei suutnud ahvatlustele vastu panna ning nüüd on mul 100 grammi musta lõnga, sest mul ei ole mütsi, ning keeksivorm.
Eelmise nädala päikseprillileti asemel oli nüüd kindalett, jõulukaarte ja -kalendreid saab vist juba kõikjalt osta, kõrvuti kõrvitsate ja nõiakostüümidega. Kusagil usutakse, et tulekul on talv, tegelikult jõuab siia sügis. Roosid lõpetavad õitsemist, ilmad on jahedad ja hooti vihmased, aga päike tuleb ka välja ja teeb pai.
Lisatud 30.09: Ja muidugi ei tohi unustada, et kokku oleme näinud kolme rebast ja kahte oravat.
Keemias vahel on. Seal olen ma kohanud paari uut sõna, mis kirjeldavad erinevaid keemilisi termineid, millega mul pole varem olnud vaja kokku puutuda ning millest ma kohe aru ei saanud. Õnneks neid on tõesti ainult üksikuid. Kui teemade kirjeldust lugedes ma arvasin, et see on üsna igav ning väga selge teema, siis nüüd tuleb välja, et ega ikka ei ole küll ning õppida on seal palju. Õnneks on asjad loogilised ning mitte eriti keerulised ning lektor seletab ka väga mõistlikult. Keemias kasutatakse slaide, füüsikas kirjutab dünaamika lektor kõik asjad tahvlile. (Matemaatikas kirjutatakse ka peaaegu kõik sõnad tahvlile.)
Esmaspäeval on mul esimene füüsikapraks, mis toimub arvutiga ehk katseid me ise veel ei tee. Keemias on teisipäeval ning seal on plaanis ülesannete lahendamine. Keemias algavad "päris" laboripraksid pihta alles 5. nädalal. Valged kitlid peavad seni ootama.
Matemaatikas ei ole asjad rasked, aga tempo on hakanud natuke kiiremaks minema, seega igavlema ei pea. Järgmine kodutöö on ka valmis, eelmine oli puhtalt tehtud. Esimene tutorial oli ka ära. See oli igav ja mõttetu koht. Lahendati tahvlile kodutöö ülesanded ning veel 2 ülesannet, mis olid ette teada, ning mina korraliku inimesena olin need ka ära lahendanud juba ja kuna need olid sama teema tüüpülesanded, siis ma lihtsalt tegin järgmise kodutöö asju seal, sest aeg ei ole ju raiskamiseks.
Matemaatikas oli reedel võimalus siis testi proovida ning oli palju inimesi, kes aitasid, kui muresid tekkis. 13/15 ja 14/15 annavad lootust, et kui korralikult ülesanded läbi lahendada, siis peaks kahe nädala pärast saama selle tehtud ning rohkem ei peaks reede pärastlõunaid veetma valikvastustega matemaatikatesti lahendades.
Teisipäeval käisin ma siis õlle ja sõõrikutega üritusel. Paari inimesega ajasin natuke juttu, sõõrikuid sõin natuke (või natuke liiga palju, sai, kus keskel oli palju šokolaadi oli sõõrikutest palju parem), mälumängul teadsin ka mõnda vastust, enamasti vaatasin küsimust ja ei teadnud, mitmel korral ei olnud isegi kuulnud asjast, mille kohta küsimus esitati. Väga rahvarohke üritus oli, aga tundus, et kõigil juba oli, kellega juttu ajada.
Positiivse poole pealt peab ütlema, et enne füüsikat ma olen hakanud inimestega rääkima ka. Kahel korral sama Küproselt pärit tüdrukuga, tema ja ühe geneetikat õppiva kreeka tüdrukuga käisin ma reedel koos ka anatoomiamuuseumis.
Jalgrattaid olen ka vaadanud, kuulutustele vastanud nii kirja kui sõnumiga. Ratast mul siiani ei ole, aga nüüd ma olen geograafias natuke targem jälle.
Geograafiapädevusetus võib osutuda väga ebameeldivaks, kui unustada ära, et Glasgow City ja Glasgow ei ole samad asjad. Kui keegi ütleb, et ta asub Glasgows, siis ei tohi eeldada, et järgnev asi on linnaosa. Ja kui ei täpsusta, kas linn või eeslinn, siis saab ekselda tund ja veerand kusagil linnajaos, kus keegi ei tea, kus tänavad on, ja peaaegu keegi ei räägi inglise keelt. Parim variant oli vist ikkagi see, kui ma küsisin tänava kohta kahelt noorelt inimeselt, nad jäid sügavalt mõttesse ning ütlesid, et nemad ei tea. Hiljem läksin ühte pisikesse poodi, mille tagaruumist otsiti välja mees, kes teadis, kus asjad asuvad. Need noored ja mina olime samal tänaval, mille kohta ma uurisin. Igatahes ma jõudsin pärast otsinguid õige tänavanime sildini.
Ja siis ma sain teada, et see ei asu Glasgows, asub hoopis 15 miili eemal, aga selle ma sain hiljem teada. Nii ma olin mingi surnuaia ja maantee vahelisel alal. Pikk jalutuskäik tagasi ning meeleolu ei olnud just eriti ülev.
Edasipidi olen igatahes kõigega väga ettevaatlik ning ei usu kohe Google'i kaarti ning oma aadressisisestusoskust.
Oma ülimas andetuses suutsin ma natuke meie korteri elektrisüsteemist teada saada, kahjuks oli mul selleks vaja röster läbi lasta. Teadmistel on kõrged ohvrid.
Laiskus on ohtlik: 8 (2,272liitrist) piimakanistrit ootavad ikka köögis oma järgmist elu plastikonteineris.
Täna ma ei suutnud ahvatlustele vastu panna ning nüüd on mul 100 grammi musta lõnga, sest mul ei ole mütsi, ning keeksivorm.
Eelmise nädala päikseprillileti asemel oli nüüd kindalett, jõulukaarte ja -kalendreid saab vist juba kõikjalt osta, kõrvuti kõrvitsate ja nõiakostüümidega. Kusagil usutakse, et tulekul on talv, tegelikult jõuab siia sügis. Roosid lõpetavad õitsemist, ilmad on jahedad ja hooti vihmased, aga päike tuleb ka välja ja teeb pai.
Lisatud 30.09: Ja muidugi ei tohi unustada, et kokku oleme näinud kolme rebast ja kahte oravat.
reede, 21. september 2012
Nädal 1 ehk Koolielu
Nädalavahetus möödus kuidagi märkamatult ning algaski esimene korralik koolinädal.
Füüsikas oli 1. tunni teema termodünaamika. Ei midagi uut, aga lektor tundis end vähemalt hästi.
Some people say it's cold in Scotland, others say it's okay. I think it's wet. But that's not important. We are studying thermodynamics not fluid mechanics.
No one except Americans uses Fahrenheit scale. Well... It's always nice to be different.
Ise naeratab väga laialt kõike rääkides.
Järgmine tund oli keemia ning loengusaal on kõige suurem, milles mul tunde on. Seal on MyCampuse andmetel 265 inimest (mulle jäi meelde, et veel rohkem oli kohal, ma pean loengusaali suuruse üle vaatama). Füüsikas on 132, matemaatika kohta ma ei saa vaadata, sest minu kursust miskipärast nimekirjas ei ole, aga 150 inimest on umbes (täpsustus: 151 inimest, 150 kohta). Füüsika ja keemia puhul on päevas 2 samasugust loengut, minu taseme matemaatikat on 4 erinevate lektorite poolt antavat kursust. Inimesi igatahes jagub.
Keemias algas asi tutvustusega ning räägiti, et kool on ehitatud vana söekaevanduse kohale ning käigud on mitmes kohas veel alles. Ning maja ees pidavat olema mingi tiigisarnane asi, kuhu soovitati mitte sisse kukkuda, sest see pidavat väga sügavale ulatuma.
Matemaatikas jagati kätte kõik selle semestri ülesanded ning selgitati, et kõik peavad läbi ma Maths Skills Testi. Kalkulaatorit kasutada ei tohi, paberit vist ikka lubatakse. Ma vaatasin mingit proovi, tegin natuke ilma paberita, lihtsustused ei tule õigesti välja nii...
Esmaspäeval oli mul ka kokku lepitud kohtumine oma permanent adviseriga. Midagi erilist teada ei saanud, 1. semestril soovitati kooliga harjuda ja õppida, muid asju mitte liialt endale koguda. Laboritöid hästi teha, sest see pidavat olema hea näitaja, kui mõnda töörühma-laborisse hiljem kandideerida.
Ülejäänud nädala koolielu:
Füüsikas oli teisipäevast neljapäevani teemaks dünaamika, reedel tundi ei toimunud. Lektor, kes kirjutab iga oma sõna üles ning läheb teemadega ka väga ruttu edasi. See polnud minu jaoks väga kohutav, et kiiresti edasi mindi ning ma väga tervitasin seda, et ta kirjutab palju tahvlile, sest nii on igatahes lihtsam endale märkmeid teha. Kokkuvõttes 3 päevaga umbkaudu 11lk füüsikakonspekti ning liikumisvõrrandite diferentseerimine tundub palju loogilisem kui gümnaasiumis. Võib-olla sellepärast, et me ei olnud siis veel tuletist õppinud, kui sirgjooneline liikumine füüsikas teemaks oli.
Siin väideti, et noolekestega vektorite märkimine on väljasurnud meetod. Ma jään ilmselt ikka selle juurde, mitte ei hakka tähtedele jooni alla tõmbama. Selgem ja siiski ka aktsepteeritud lahendus.
Keemias tegeleme perioodilisustabeli ning aatomite omadustega. Natuke üldist osa, natuke konkreetset osa. Schrödingeri võrrand anti ette, et meelde ei pea jätma, aga aru peab saama, keemias selgitati ka Heisenbergi määramatuse printsiibi tähtsust. Huvitav on ning kui ma algul kartsin, et teemad on väga samad, mis Treffneris tunnis või olümpiaadikursusel, siis esimese nädalaga võib öelda, et ongi, aga sealt minnakse edasi.
Füüsikas ja keemias on igatahes tuttavad teemad, aga natuke teistsugune käsitlus ning muidugi teine keel.
Matemaatika on jagatud kaheks: algebra ja calculus. Esimeses tegeleme siis arvude ning nende omadustega, teises funktsioonidega hetkel. Funktsioonide osa oli väga igav, sest seal ei olnud küll midagi üllatavat, ent algebra osas ma sain Eukleidese algoritmist isegi aru ning mind hakkas väga huvitama, miks meile ei õpetatud kunagi sellisel viisil suurima ühisteguri leidmist ning teatud tüüpi ülesannete lahendamist (täpsustus: või kui õpetati, siis mul puudub igasugune mälestus sellest). Esmaspäevaks tuleb ära teha selle peale kodune töö, peagi ma saan siis kinnitust, kas ma sain päriselt aru või tunnis tundus, et lektor teeb õiget asja.
Täna on mingi püha, mille puhul füüsika ja keemia jäid ära, ent matemaatika ei jäänud. Keegi kommenteeris, et see on väga matemaatikutelik, et kõik teised jätavad tunnis ära, ent nemad mitte.
Eile oli matemaatika anatoomiaauditooriumis ning ma suutsin oma hariliku nii osavalt maha kukutada (õhku see ju rippuma ei jäänud?), et ma ei leidnudki seda enam üles. Peaks millalgi sealt uuesti läbi käima, äkki keegi teine suutis leida. Keemias anti puuvillased (sest keegi oli end põlema suutnud panna) laborikitlid kätte.
Eilsel päeval sadas õhtuni pidevalt vihma, siis oli lihtsalt kohati pilvine. Samuti kohtasin ühest loengust teise minnes peahoone ees 3 tuletõrjeautot. Ma ei teagi, mis toimus.
Logistilisest poolest: iga loeng kestab siin 50 minutit. Loengutevahelised 10 minutit on ette nähtud ühest kohast teise liikumiseks (igal valdkonnal on oma hoone). See on piisav, kui auditooriumis ei ole ummikuid. Elukoht on õppehoonetele väga lähedal, mina eelistan jõuda kohale enne viimast minutit, aga 5-7 minutiga jõuab ka kaugematesse kohtadesse. Siis võib ka minut kuluda näiteks rohelise tule ootamisele, mitte kõndimisele. Trepid on olulised, sest me elame künka otsas ning igale poole minnes tuleb alguses minna alla. Saab ka ilma treppideta, ent treppidest tundub otsem tee olevat. Tagasi saab alati üles ronida.
Ma ei ole näinud ühtegi riidehoidu, kõik riided võetakse loengusaali kaasa. See on natuke harjumatu, sest kuhugi tuleb need eest ilusasti ära ka panna.
Ma ostsin endale füüsika- ja keemiaõpiku ning nüüd on öökapilugemist väga korralikult. Ma olen ka sellega tegelenud. Mitte päris nii suures mahus, mida meilt eeldama hakatakse, sest kõik on algusjärgus, ent parem kinnistada õpitud osa algusest peale, mitte loota viimasele nädalale ja siis õpikut lugema hakata. Matemaatikas öeldi konkreetselt, et nemad arvestavad sellega, et iga loengu (50min) kohta tehakse kodus 1-1,5h tööd. Meil on nädalas 4 loengut matemaatikat ning lisaks rühmatund ülesannete lahendamiseks. See on ilmselt üsna tavaline eeldus, sest mul on koolis nädalas keskmiselt 21 tundi, aga nädalast õppekoormust hinnatakse 40-45 tunni peale.
Ma olen küpsetanud siin kahel korral kooki (banaanikook ning kaerahelbe-kakaokook) ja pesnud pesu ning suutnud need isegi ära kuivatada. Lõpuks on meil olemas kahed võtmed ning dušš töötab ka tegelikult väga hästi, see tahab lihtsalt 5 sekundit mõtlemisaega, enne kui vesi seisma jääb.
Ümbruskonnas jalutades ära ei eksi, mitmed kohad on meelde jäetud, kuhu peab sisse astuma. Kirjatarbeid otsides käisin mitmeid poode läbi, lõpuks selgus, et kõige paremad asjad leiab QMU poest (Queen Margaret Union), mis on ülikooli hoones endas. Sealt oli võimalik leida isegi ruudulist paberit. Inimesed alaväärtustavad ruudulist paberit siin! Vaatluse järgi vähemalt 70% kirjutavad füüsikas/matemaatikas/keemias joonelisele paberile. Ma ei tea, mispidine seos siin paberi puudumisega on.
Teisipäeval käisime ülikooli Amnesty ühingu esimesel üritusel ka, ilmselt saab ka järgmistele mindud. Physoci ja Astrosoci liige olen ma ka, järgmisel nädalal on nende esimene üritus, mille uhke pealkiri on tõlkes "Õlu ja sõõrikud".
Füüsikas oli 1. tunni teema termodünaamika. Ei midagi uut, aga lektor tundis end vähemalt hästi.
Some people say it's cold in Scotland, others say it's okay. I think it's wet. But that's not important. We are studying thermodynamics not fluid mechanics.
No one except Americans uses Fahrenheit scale. Well... It's always nice to be different.
Ise naeratab väga laialt kõike rääkides.
Järgmine tund oli keemia ning loengusaal on kõige suurem, milles mul tunde on. Seal on MyCampuse andmetel 265 inimest (mulle jäi meelde, et veel rohkem oli kohal, ma pean loengusaali suuruse üle vaatama). Füüsikas on 132, matemaatika kohta ma ei saa vaadata, sest minu kursust miskipärast nimekirjas ei ole, aga 150 inimest on umbes (täpsustus: 151 inimest, 150 kohta). Füüsika ja keemia puhul on päevas 2 samasugust loengut, minu taseme matemaatikat on 4 erinevate lektorite poolt antavat kursust. Inimesi igatahes jagub.
Keemias algas asi tutvustusega ning räägiti, et kool on ehitatud vana söekaevanduse kohale ning käigud on mitmes kohas veel alles. Ning maja ees pidavat olema mingi tiigisarnane asi, kuhu soovitati mitte sisse kukkuda, sest see pidavat väga sügavale ulatuma.
Matemaatikas jagati kätte kõik selle semestri ülesanded ning selgitati, et kõik peavad läbi ma Maths Skills Testi. Kalkulaatorit kasutada ei tohi, paberit vist ikka lubatakse. Ma vaatasin mingit proovi, tegin natuke ilma paberita, lihtsustused ei tule õigesti välja nii...
Esmaspäeval oli mul ka kokku lepitud kohtumine oma permanent adviseriga. Midagi erilist teada ei saanud, 1. semestril soovitati kooliga harjuda ja õppida, muid asju mitte liialt endale koguda. Laboritöid hästi teha, sest see pidavat olema hea näitaja, kui mõnda töörühma-laborisse hiljem kandideerida.
Ülejäänud nädala koolielu:
Füüsikas oli teisipäevast neljapäevani teemaks dünaamika, reedel tundi ei toimunud. Lektor, kes kirjutab iga oma sõna üles ning läheb teemadega ka väga ruttu edasi. See polnud minu jaoks väga kohutav, et kiiresti edasi mindi ning ma väga tervitasin seda, et ta kirjutab palju tahvlile, sest nii on igatahes lihtsam endale märkmeid teha. Kokkuvõttes 3 päevaga umbkaudu 11lk füüsikakonspekti ning liikumisvõrrandite diferentseerimine tundub palju loogilisem kui gümnaasiumis. Võib-olla sellepärast, et me ei olnud siis veel tuletist õppinud, kui sirgjooneline liikumine füüsikas teemaks oli.
Siin väideti, et noolekestega vektorite märkimine on väljasurnud meetod. Ma jään ilmselt ikka selle juurde, mitte ei hakka tähtedele jooni alla tõmbama. Selgem ja siiski ka aktsepteeritud lahendus.
Keemias tegeleme perioodilisustabeli ning aatomite omadustega. Natuke üldist osa, natuke konkreetset osa. Schrödingeri võrrand anti ette, et meelde ei pea jätma, aga aru peab saama, keemias selgitati ka Heisenbergi määramatuse printsiibi tähtsust. Huvitav on ning kui ma algul kartsin, et teemad on väga samad, mis Treffneris tunnis või olümpiaadikursusel, siis esimese nädalaga võib öelda, et ongi, aga sealt minnakse edasi.
Füüsikas ja keemias on igatahes tuttavad teemad, aga natuke teistsugune käsitlus ning muidugi teine keel.
Matemaatika on jagatud kaheks: algebra ja calculus. Esimeses tegeleme siis arvude ning nende omadustega, teises funktsioonidega hetkel. Funktsioonide osa oli väga igav, sest seal ei olnud küll midagi üllatavat, ent algebra osas ma sain Eukleidese algoritmist isegi aru ning mind hakkas väga huvitama, miks meile ei õpetatud kunagi sellisel viisil suurima ühisteguri leidmist ning teatud tüüpi ülesannete lahendamist (täpsustus: või kui õpetati, siis mul puudub igasugune mälestus sellest). Esmaspäevaks tuleb ära teha selle peale kodune töö, peagi ma saan siis kinnitust, kas ma sain päriselt aru või tunnis tundus, et lektor teeb õiget asja.
Täna on mingi püha, mille puhul füüsika ja keemia jäid ära, ent matemaatika ei jäänud. Keegi kommenteeris, et see on väga matemaatikutelik, et kõik teised jätavad tunnis ära, ent nemad mitte.
Eile oli matemaatika anatoomiaauditooriumis ning ma suutsin oma hariliku nii osavalt maha kukutada (õhku see ju rippuma ei jäänud?), et ma ei leidnudki seda enam üles. Peaks millalgi sealt uuesti läbi käima, äkki keegi teine suutis leida. Keemias anti puuvillased (sest keegi oli end põlema suutnud panna) laborikitlid kätte.
Eilsel päeval sadas õhtuni pidevalt vihma, siis oli lihtsalt kohati pilvine. Samuti kohtasin ühest loengust teise minnes peahoone ees 3 tuletõrjeautot. Ma ei teagi, mis toimus.
Logistilisest poolest: iga loeng kestab siin 50 minutit. Loengutevahelised 10 minutit on ette nähtud ühest kohast teise liikumiseks (igal valdkonnal on oma hoone). See on piisav, kui auditooriumis ei ole ummikuid. Elukoht on õppehoonetele väga lähedal, mina eelistan jõuda kohale enne viimast minutit, aga 5-7 minutiga jõuab ka kaugematesse kohtadesse. Siis võib ka minut kuluda näiteks rohelise tule ootamisele, mitte kõndimisele. Trepid on olulised, sest me elame künka otsas ning igale poole minnes tuleb alguses minna alla. Saab ka ilma treppideta, ent treppidest tundub otsem tee olevat. Tagasi saab alati üles ronida.
Ma ei ole näinud ühtegi riidehoidu, kõik riided võetakse loengusaali kaasa. See on natuke harjumatu, sest kuhugi tuleb need eest ilusasti ära ka panna.
 | ||
| Kerget lugemist. Kui raamatut enam käes ei jaksa hoida, tuleb magama minna. |
Ma olen küpsetanud siin kahel korral kooki (banaanikook ning kaerahelbe-kakaokook) ja pesnud pesu ning suutnud need isegi ära kuivatada. Lõpuks on meil olemas kahed võtmed ning dušš töötab ka tegelikult väga hästi, see tahab lihtsalt 5 sekundit mõtlemisaega, enne kui vesi seisma jääb.
Ümbruskonnas jalutades ära ei eksi, mitmed kohad on meelde jäetud, kuhu peab sisse astuma. Kirjatarbeid otsides käisin mitmeid poode läbi, lõpuks selgus, et kõige paremad asjad leiab QMU poest (Queen Margaret Union), mis on ülikooli hoones endas. Sealt oli võimalik leida isegi ruudulist paberit. Inimesed alaväärtustavad ruudulist paberit siin! Vaatluse järgi vähemalt 70% kirjutavad füüsikas/matemaatikas/keemias joonelisele paberile. Ma ei tea, mispidine seos siin paberi puudumisega on.
Teisipäeval käisime ülikooli Amnesty ühingu esimesel üritusel ka, ilmselt saab ka järgmistele mindud. Physoci ja Astrosoci liige olen ma ka, järgmisel nädalal on nende esimene üritus, mille uhke pealkiri on tõlkes "Õlu ja sõõrikud".
pühapäev, 16. september 2012
Ülikooli peahoone siit ja sealt
 |
| Peahoone hoovist |
 |
| Kooli poole jalutades |
 |
| Kelvini jõgi Kelvingrove'i pargis |
 |
| Rohelusse uppunud koolimaja |
 |
| Torn roheluses |
 |
| Kelvingrove'i muuseum ja Kelvinhalli spordiareen |
neljapäev, 13. september 2012
Esimese semestri tunniplaan
Nüüd, kus mul on ained, on mul ka tunniplaan. See on üldistatud, laborid algavad alles 3. nädalast ning matemaatika oma on üle nädala. Reedene keemia on ka umbkaudu üle nädala. Kui taha ei ole märgitud teisiti, on tegemist loenguga. Kaldkriips näitab vaheldumist. Selline tunniplaan on siis detsembrini.
Esmaspäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R
1400-1700 Physics 1 Laboratory
Teisipäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R
1400-1700 Chemistry 1 Laboratory
Kolmapäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R
Neljapäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R Tutorial
Reede
0900-1000 Physics 1 Lecture/Workshop
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R
1500-1600 Maths R Laboratory
Esmaspäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R
1400-1700 Physics 1 Laboratory
Teisipäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R
1400-1700 Chemistry 1 Laboratory
Kolmapäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R
Neljapäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R Tutorial
Reede
0900-1000 Physics 1 Lecture/Workshop
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R
1500-1600 Maths R Laboratory
Nädal 0 ehk Eelkool
Sissejuhatav üritus kõigile, kes õpivad
füüsikat ja/või astronoomiat, on läbitud. Mõned kasulikud asjad ka meelde
jäetud: 3 ainet semestris on täiesti piisav, kolmapäeva pärastlõunal toimuvad
erinevate ühingute üritused, sinna ei tasu endale palju asju panna. Tüdrukuid
on ka, päris ainult poiste kursus ei ole, inimesed väga suhtlema võõrastega
kohe ei torma, aga kellegi läheduses istudes võid ta nime teada saada.
Interaktiivne sissejuhatus oli: küsiti, pisikeste pultidega sai vastuseid
saata. Näiteid, kui küsimus oli, et kuidas lahendada finantsprobleeme: “rob a
bank” või “ask a wizard”.
Ma püüdsin oma tunniplaani kokku saada. Plaanis on siis 3 ainet: keemia, füüsika, matemaatika. Selgus, et ma ei saa end matemaatikasse ka siis registreerida, kui ma võtan lihtsama kursuse (ja ma võtan selle, sest see pidi olema füüsikutele sobilikum miskit moodi ning kahe kursuse erinevus pidi olema siis eksami raskuses. Lihtsam vastupanu see ei ole, aga ma võib-olla tahaks mujal ka tegev olla.) Käisin siis oma muredest keemia ja matemaatikaga rääkimas, lubati kolmapäeva jooksul vastata. Loodetavasti siis saab kõik korda.
Teisipäeval nägin esimest korda täiesti sinist taevast, kus siras päike, tihedamat sadu kui uduvihm ning vikerkaart.
Hunteriani muuseum on ülihuvitav, aga üliväsitav. Rooma-aja esemed jaksasin ära vaadata (Antoniuse ja Hadrianuse valli kive päris mitu tükki, Antoniuse vall läbib ka Glasgowd), vääriskivide ja mineraalid osa, selgroogsete arengu ning Šotimaalt leitud kivistised ning dinosaurused isegi, ent see on väga väike osa näitusest. Sinna tuleb tagasi minna, aga õnneks on see peahoones ja täiesti tasuta, ainult aega tuleb võtta seal käimiseks.
Siinsed inimesed ei armasta üldse ruudulist paberit! Ma käisin mitu poodi läbi ja leppisin ikkagi kausta ning lisalehtedega, sest ühtegi ruudulist parajas suuruses kaustikut ei olnud. Queen Margaret Unioni pood on tõesti väga kasulik ning seal saab maksta ka Eesti pangakaardiga, kuigi tüdruk leti taga natuke uuris seda kaarti, et kas see on ikka sobilik.
Mul oli ära esimene keemia loeng. Lektor tundub väga tore.
Juhhuu! Kontrollisin äsja ning ma sain kõigile oma kolmele ainele registreeruda. Hommikul veel ei saanud. Keemias nõutakse, et kõik ostaksid endale õpiku. Ja sellest vist ei õnnestu kõrvale ka hiilida. 50 naela õpik ja 25 naela laborimaks, ent ma väga loodan, et see on seda väärt.
Homme hommikul kell 9 on esimene füüsikaloeng. See on päeva ainus kohustuslik asi, ma püüan õigeks ajaks jõuda, täna ma jõudsin keemiasse põhimõtteliselt õigel ajal, sest 3 minutit oli möödas täistunnist, aga loengud algavad 5 minutit pärast täistundi, aga istekoha valikut väga ei olnud. Ilmselt järgmises loengus siiski on ja ma otsin endale kellegi kõrvale koha, sest ma ei taha aasta otsa üksi istuda. Füüsikas ma püüaks seda ennetada ja läheks varem kohale. Lootust on.
Me oleme korralikud tudengid: ostsime kolmekilose paki makarone. Kalapulgad on lihasarnane toode ning lihapallid tomatikastmes ka. Ma käisin täna uurimas Icelandis on võimalik osta ka kanafileed või kanakoibi mõistliku hinnaga, kui osta neid 1,5-2kg. Selle üle peab mõtlema. Sügavkülmas ju asjad seisavad ning korralik toit on kena. Ahjukartulid ning kalapulgad on täiesti toidulik toit! Õunad on siin ülikallid, mis tundub nii veider. Aga paar porgandit igaks juhuks kiireks närimiseks-toidukorraks on olemas, ajab ka hetkel asja ära.
Eile õhtul jalutamas käies nägime rebast! Päris rebast(vulpes vulpes), mitte ülikoolirebast, ülikoolirebaseid on siin 4000 kanti, nende nägemine ei ole väga eriline sündmus.
Ilm on väga oluline teema. Siin on jahe! Toas on külm(pärast sooja hommikust dušši on jäine), õues on 9-13 kraadi ning ilm muutub(sajab-ei saja) väga kiiresti. Ma pean salli välja otsima, sest kurk on natuke kriibitud, aga ma joon sooja teed ja hoian varbad soojas, küllap läheb üle.
Meil on wifi (ülikooli raamatukogu oma vist) ning ikka veel üks komplekt võtmeid.
Ma püüdsin oma tunniplaani kokku saada. Plaanis on siis 3 ainet: keemia, füüsika, matemaatika. Selgus, et ma ei saa end matemaatikasse ka siis registreerida, kui ma võtan lihtsama kursuse (ja ma võtan selle, sest see pidi olema füüsikutele sobilikum miskit moodi ning kahe kursuse erinevus pidi olema siis eksami raskuses. Lihtsam vastupanu see ei ole, aga ma võib-olla tahaks mujal ka tegev olla.) Käisin siis oma muredest keemia ja matemaatikaga rääkimas, lubati kolmapäeva jooksul vastata. Loodetavasti siis saab kõik korda.
Teisipäeval nägin esimest korda täiesti sinist taevast, kus siras päike, tihedamat sadu kui uduvihm ning vikerkaart.
Hunteriani muuseum on ülihuvitav, aga üliväsitav. Rooma-aja esemed jaksasin ära vaadata (Antoniuse ja Hadrianuse valli kive päris mitu tükki, Antoniuse vall läbib ka Glasgowd), vääriskivide ja mineraalid osa, selgroogsete arengu ning Šotimaalt leitud kivistised ning dinosaurused isegi, ent see on väga väike osa näitusest. Sinna tuleb tagasi minna, aga õnneks on see peahoones ja täiesti tasuta, ainult aega tuleb võtta seal käimiseks.
Siinsed inimesed ei armasta üldse ruudulist paberit! Ma käisin mitu poodi läbi ja leppisin ikkagi kausta ning lisalehtedega, sest ühtegi ruudulist parajas suuruses kaustikut ei olnud. Queen Margaret Unioni pood on tõesti väga kasulik ning seal saab maksta ka Eesti pangakaardiga, kuigi tüdruk leti taga natuke uuris seda kaarti, et kas see on ikka sobilik.
Mul oli ära esimene keemia loeng. Lektor tundub väga tore.
Juhhuu! Kontrollisin äsja ning ma sain kõigile oma kolmele ainele registreeruda. Hommikul veel ei saanud. Keemias nõutakse, et kõik ostaksid endale õpiku. Ja sellest vist ei õnnestu kõrvale ka hiilida. 50 naela õpik ja 25 naela laborimaks, ent ma väga loodan, et see on seda väärt.
Homme hommikul kell 9 on esimene füüsikaloeng. See on päeva ainus kohustuslik asi, ma püüan õigeks ajaks jõuda, täna ma jõudsin keemiasse põhimõtteliselt õigel ajal, sest 3 minutit oli möödas täistunnist, aga loengud algavad 5 minutit pärast täistundi, aga istekoha valikut väga ei olnud. Ilmselt järgmises loengus siiski on ja ma otsin endale kellegi kõrvale koha, sest ma ei taha aasta otsa üksi istuda. Füüsikas ma püüaks seda ennetada ja läheks varem kohale. Lootust on.
Me oleme korralikud tudengid: ostsime kolmekilose paki makarone. Kalapulgad on lihasarnane toode ning lihapallid tomatikastmes ka. Ma käisin täna uurimas Icelandis on võimalik osta ka kanafileed või kanakoibi mõistliku hinnaga, kui osta neid 1,5-2kg. Selle üle peab mõtlema. Sügavkülmas ju asjad seisavad ning korralik toit on kena. Ahjukartulid ning kalapulgad on täiesti toidulik toit! Õunad on siin ülikallid, mis tundub nii veider. Aga paar porgandit igaks juhuks kiireks närimiseks-toidukorraks on olemas, ajab ka hetkel asja ära.
Eile õhtul jalutamas käies nägime rebast! Päris rebast(vulpes vulpes), mitte ülikoolirebast, ülikoolirebaseid on siin 4000 kanti, nende nägemine ei ole väga eriline sündmus.
Ilm on väga oluline teema. Siin on jahe! Toas on külm(pärast sooja hommikust dušši on jäine), õues on 9-13 kraadi ning ilm muutub(sajab-ei saja) väga kiiresti. Ma pean salli välja otsima, sest kurk on natuke kriibitud, aga ma joon sooja teed ja hoian varbad soojas, küllap läheb üle.
Meil on wifi (ülikooli raamatukogu oma vist) ning ikka veel üks komplekt võtmeid.
laupäev, 8. september 2012
Esmamuljed Šotimaalt
Istuda
elutoas, süüa kooki ja küpsist ning rääkida kõigist maailma asjust. Käia
vanavanemate ja onu pere juures pikalt juttu ajamas, Ilmatsalus pilvi ja tähti
vaatamas. Sõita Konnaga ringi. Oma perega koos olla.
Neid asju
ma nüüd nii pea ei tee, aga küllap ma teen palju muud. Reede pärastlõunal
hakkasime Riiga sõitma. Pakkimine oli läinud üle kivide ja kändude: kord ei
teinud spordikoti lukk koostööd, kord ei mahtunud asjad enam lihtsalt ära või
kippus kott märgatavalt üle lubatud piiride minema. Lõppude lõpuks õnnestus mul
siis pigem edukalt kõik oma asjad ära pakkida, lähtudes loogikast, et mis ei
mahu kotti, leiab endale koha pusa taskus. Selliseid asju kogunes lõpuks 2 kilo
ning minu taskust võis leida tõesti kõike: adapterist ja mobiililaadijast
mängukaartide ning villaste sokkide-kinnasteni. Lennujaamades sai usinalt sabas
seista, turvakontrolli järel koti taaspakkimine oli isegi leebem kogemus, kui
esmane pakkimine lubas loota. Kaks sülearvutit mahtusid pärast kerget pusimist
taas kotti ning mul ei palutud oma seljakotti kordagi kaaluda ega ühtegi kasti
susata. See nägi pisike välja, see ongi pisike, aga kerge see ei olnud. 10,5 kg
seljas ringi silgata ikkagi, kuigi Ühendkuningriigi piirijärjekorras ma ei
pidanud oma kotti ise edasi vedama. Läbi lennujaama ning piki koridore, treppe
ja radu bussipeatusesse vedasin ma ennast ja oma 18,3 ja 10,5 kilo ning muidugi
varandust täis taskuid ise. Mitte minu lemmiktegevus, aga ma sain hakkama. Ma
ei suutnud meenutada, kas issi võttis mu kotil pika rihma küljest ära või see
eraldus transpordi käigus kuhugi, sest kuigi algul oli mu äraantaval pagasil
isepandud kile ümber, siis tagasi anti mulle kilevaba pagas, kogu sisu oli
õnneks alles. Kesköine buss liikus umbes kolmveerand tunniga Glasgow kesklinna
(ilmselt kesklinna, ma ei ole muidugi päris kindel, aga suured bussijaamad
kipuvad linnas olema), sealt sai taksoliku taksoga (nagu inglise filmides)
ülikooli lähedusse. Me jõudsime segadusse sattuda, sest värav oli, aga väravad
olid kõik kinni. Hea möödakäija pakkus oma abi ning ütles, et me peame 10m
edasi liikuma, et peaväravani jõuda, mille juures asus ka majake, kust sai
öösiti kätte eluaseme võtmeid. Mina kõõlusin pagasiga (suur kast jalgrattaga,
minu spordikott ning 2 seljakotti) õues, vaatasin lõbusas meeleolus seltskondi.
Ülikooli sai ka kergelt piilutud. Esmamulje lubab uskuda jutte, mille järgi
Glasgow Ülikooli võrreldakse Sigatüükaga. Paari päeva jooksul saab ilmselt
rohkem teada, aga väärikad vanad hooned on ülikoolil igatahes.
Meie
elukoht on koolile väga lähedal (õnneks, sest muidu oleks retk raskete
esemetega veninud väga pikaks). Korter, mis meile anti, on ühe magamistoa,
köögi, vannitoa ja 2 sisseehitatud kapp-konkuga. Siin on pesumasin-kuivati
olemas, isegi triikimislaud ja triikraud. Kummutid, kapid, lauad ja riiulid ka
muidugi. Kuuma ja külma vee kraanid on igal pool eraldi. Ja dušši ei oska ma
välja lülitada! See on väga eluline mure, sest ideeliselt on dušikabiinis
nupp, millest saab lülitada seda sisse ja välja, kuid välja seda sealt lülitada
ei õnnestunud. Seega hetkel tuleb ronida kabiinist ning vannitoast välja, seal
saab seinal asuvast lülitist vee seisma panna. Mitte kõige mugavam võimalus,
võib-olla õnnestub siiski see funktsioon dušile lähemale saada.
Täna
magasime kaua ning käisime Tesco mingis poes, et midagi süüa hankida. Toit on
kallis. Suhkru peitsid nad nii hästi ära, et pärast kogu poe läbikammimist
pidime küsima ühe töötaja käest. Suhkur asus kõige alumisel riiulil, ühes nurgas,
eesmised pakid olid ära ostetud ning välisel vaatlusel seda näha ei olnudki.
See selgitas natuke.
Köök on
ka kasutusele võetud. Külmkapp, elektripliit, veekeedukann ning röster igatahes
töötavad. Siin peab iga lüliti enne sisse lülitama, kui sealt voolu saab. See
tekitab natuke segadust, sest pliidi kasutusel tuleb ka vajutada üht punast
lülitit või vähemalt pärast nende vajutamist hakkas pliit tööle, ma ei
tuvastanud veel, kas ahju ja pliidi lülitid on eraldi või miks on seal seinal 2
lülitit.
Internet
on ka toas olemas, kuid sellega on natuke keeruline. Meil on kahe peale üks
komplekt võtmeid ja ka üks netikaabel. Hetkel saab siis korda mööda Internetile
ligi, aga vähemalt saab.
Homme
saab veel rahulikult otsida oma kohta elus, siis saab hakata mööda maju ringi
jooksma, et leida üles inimesed, kes oskavad erinevaid probleeme lahendada.
Kirjutada võib neile muidugi ka, aga kui
vastust ei ole paari nädalaga tulnud, siis lihtsam on ilmselt ise kohale
tatsata.
Kohustuslik
märkus ka ilma kohta: lennuki maandudes teatati, et ilm on ilus, see tähendas
12 kraadi ja uduvihma. Rohkem ei ole seni sadanud, päikest ja kuud on näha olnud,
enamasti on vahelduv pilvisus ja tuul.
pühapäev, 26. august 2012
Öös on asju
Vabadus on eraldatus. Maal saab olla vaba, linnas saab ka, kui tahta, aga see on palju raskem. Maal pole vahet, mis kell on, sest ma olen üksi; pole oluline, millal ma tahan jalutama minna öösel, sest liiklust peaaegu ei olegi; pole tähtis, mis mul seljas on, kuni mul endal hea on, sest esinduslikkus siin ei loe. See on teine maailm. Lihtsam ja raskem. Minule lihtsam, sest ma olen selle maailma külaline. Ma saan tulla ja minna, nagu soovin. Või nagu keegi teine soovib, kui vahel kooskõlastustega viltu veab.
Mul on maailm, kus pilvede vahelt vilksatavad tähed, linnakuma on õrnalt siiski leitav, udu tõuseb, mõne talu akendest paistab valgus, vee pealt peegeldub kuuskedetagune maja, siristamise taustal ei ole midagi peale liivasel pinnal krabisevate või märjal murul sahisevate sammude kuulda, jaaniussid siravad rohekalt, järv on üllatavalt hele, ent mets selle taustal sünkjas, algul näib kõik nii pime, et kivihunnik jalge ees võib märkamatuks jääda.
See on minu oma. Mitte minu oma omandi mõttes, aga oma - turvaline, kodune, tuttav. Pimedus ei ole häiriv, vaid on pehme ning turvaline; udu ei varja, see paitab. Mets ei ole päris minu oma. Päevavalges on, kuid pimeduses, eriti tähtedeta ööl, ei usalda ma oma suunataju, et lihtsalt lonkima minna. Üksi mitte.
Nii ma oma majakese sees
öösel päris ihuüksi passin.
Ainult küünal põleb minu ees,
kedagi mul pole peale kassi.
Kassi ja küünalt ka ei ole. Kuigi küünal võib kasulikuks osutuda, kui vilkuv lamp otsustab valesse olukorda püsivalt jääda. Aga kassi ei olnud Lotal ka.
Öö maal on teistmoodi kui linnas, kuigi märkimisväärselt vahet ei peaks olema, aga on. See on eraldatuse vabadus. Ma võin kurvastada ja naerda samal ajal, ma saan hoida kinni minevikust, sest aega ei ole. Kõik on nii võrratu, ent kõike mul ju pole, mitte et ma tahaks kõike, lihtsalt mõned asjad ei sõltu minust, ei hakka kunagi sõltuma.
Tunnistamise etapp on läbi, leppimise osa käib. Tegelikult üks oluline leppimine toimus ära. Natuke rohkem kui nädal tagasi. Vahemaa ning ajavahega leppimine käib. 6500 kilomeetrit on tohutult maad, 7 tundi eemal on teine päev. See teeb asja kuidagi selgeks. Selle, et kõik lähevad edasi. Maailm on siiski suur.
Inimestest eraldatus on see, mida ma endale ei valinud. Ma ei näe neid, ent nad on minu jaoks lähedal. Päris üksi oleks natuke teisiti, aga öö tuleb päris üksi või nahkhiiri vaadates. Üksiolemise üksindus ei ole hirmutav. Kuniks voodi all või riidekapis koletisi ei leidu, pole midagi karta. See on teistmoodi. Teistsugusus ei ole tõesti halb, see on harjumatu. Ma saan end kerra vedada ning vaadata veel aknast pilvi või tähti ja ma olen õnnelik, sest ma tean, et minu maailm pöörleb õiget pidi.
Ma tean, et ma võin saada märjaks ning mul ei lasta külmetada, vaid antakse kuivemad riided; ma ei pea külmetama, sest keegi soojendab või annab midagi sooja ümber. Ja see annab julgust. Julgust hüpata lompidesse. Tundmatus kohas vettehüppamine siiski!
Mul on maailm, kus pilvede vahelt vilksatavad tähed, linnakuma on õrnalt siiski leitav, udu tõuseb, mõne talu akendest paistab valgus, vee pealt peegeldub kuuskedetagune maja, siristamise taustal ei ole midagi peale liivasel pinnal krabisevate või märjal murul sahisevate sammude kuulda, jaaniussid siravad rohekalt, järv on üllatavalt hele, ent mets selle taustal sünkjas, algul näib kõik nii pime, et kivihunnik jalge ees võib märkamatuks jääda.
See on minu oma. Mitte minu oma omandi mõttes, aga oma - turvaline, kodune, tuttav. Pimedus ei ole häiriv, vaid on pehme ning turvaline; udu ei varja, see paitab. Mets ei ole päris minu oma. Päevavalges on, kuid pimeduses, eriti tähtedeta ööl, ei usalda ma oma suunataju, et lihtsalt lonkima minna. Üksi mitte.
Nii ma oma majakese sees
öösel päris ihuüksi passin.
Ainult küünal põleb minu ees,
kedagi mul pole peale kassi.
Kassi ja küünalt ka ei ole. Kuigi küünal võib kasulikuks osutuda, kui vilkuv lamp otsustab valesse olukorda püsivalt jääda. Aga kassi ei olnud Lotal ka.
Öö maal on teistmoodi kui linnas, kuigi märkimisväärselt vahet ei peaks olema, aga on. See on eraldatuse vabadus. Ma võin kurvastada ja naerda samal ajal, ma saan hoida kinni minevikust, sest aega ei ole. Kõik on nii võrratu, ent kõike mul ju pole, mitte et ma tahaks kõike, lihtsalt mõned asjad ei sõltu minust, ei hakka kunagi sõltuma.
Tunnistamise etapp on läbi, leppimise osa käib. Tegelikult üks oluline leppimine toimus ära. Natuke rohkem kui nädal tagasi. Vahemaa ning ajavahega leppimine käib. 6500 kilomeetrit on tohutult maad, 7 tundi eemal on teine päev. See teeb asja kuidagi selgeks. Selle, et kõik lähevad edasi. Maailm on siiski suur.
Inimestest eraldatus on see, mida ma endale ei valinud. Ma ei näe neid, ent nad on minu jaoks lähedal. Päris üksi oleks natuke teisiti, aga öö tuleb päris üksi või nahkhiiri vaadates. Üksiolemise üksindus ei ole hirmutav. Kuniks voodi all või riidekapis koletisi ei leidu, pole midagi karta. See on teistmoodi. Teistsugusus ei ole tõesti halb, see on harjumatu. Ma saan end kerra vedada ning vaadata veel aknast pilvi või tähti ja ma olen õnnelik, sest ma tean, et minu maailm pöörleb õiget pidi.
Ma tean, et ma võin saada märjaks ning mul ei lasta külmetada, vaid antakse kuivemad riided; ma ei pea külmetama, sest keegi soojendab või annab midagi sooja ümber. Ja see annab julgust. Julgust hüpata lompidesse. Tundmatus kohas vettehüppamine siiski!
teisipäev, 7. august 2012
Ei saa me läbi Lätita
Pere autosse ning suund Lätti. Auto sõidabki ju kakao ja jäätise pealt, kuluvad ära ka kurgid, porgandid ja nuikapsad. Läti teid remonditakse nii usinalt, et üks rida on kinni ja iga paarisaja meetri või paari kilomeetri tagant saab seista tükk aega foori taga ja oodata. Kiirus ei kerki ka just kõrgele nii. Lidos oli tohutult rahvast, ent süüa anti korralikult. Läti on ikka suur maa ning sõit on pikk, lõpuks saabub ka Kuldiga, kus me end sisse seame. Koht on imekena asukohaga Euroopa kõige laiema kose juures. Kose all saab ujumas käia, kose peal jalutada, kivide vastu jalgu ära lüüa. Linnas tiir jalutatud, maitsvat marjajäätist süües nägin, kuidas tagarattal mööda sõitev noormees paariteist meetri pärast pikali kukkus. Õnneks ajas ta end kohe uuest püsti, seega midagi hullu ei olnud. Kasse on Kuldigas palju. Õhtul sai poes käidud, kus müüja ühe šokolaadi kohta ütles, et ärge seda võtke, see on väga halb. Me siis ei võtnud, kuigi ainus selle väärtus olekski seisnenud pakendis, sest see oli 50-dollarilise rahatähe kujundusega. Õhtu oli piisavalt pikk, et lugeda otsast lõpuni läbi ka Daodejing (kuigi raamatu peal on midagi muud kirjas). Teine raamat eriti ei edenenud ning Dostojevski ei osutunud köitvaks ka 8-aastasele noormehele, kelle enda raamatud olid koju jäänud.
Hommikul sättisime end rahulikult Ventspilsi ning veetsime toredalt aega mere ääres, kus oli väga kõva tuul, ent muidu oli ilm soe ning vesi samuti. Liivaga sai usinalt mängitud, sest rannalina kaasas ei olnud, et rahulikult vedeleda, siis tuli ehitada, mänguväljakul kiikumas ja karussellitamas käia, tammi ehitada või ehitamist juhendada ning vette minna. Vaatasime natuke ringi ning piinasime neljakesi korraga üht lehma, korjasime kodinad kokku ning läksime tagasi Kuldigasse. Seitsme paiku õhtul tuli start, et minna 50km eemal asuvasse linna kontserdile. Sõit ei olnud problemaatiline, ent ümbersõidud linnas tundusid algul segadusttekitavad, kuid õnneks olid kontserdi viidad väljas. Umbes pool tundi enne algust olime pääsmed lunastanud ning leidnud endale koha suhteliselt ühe lavaosa ees. 20.30 ilmus lavale Renars Kaupers, kes juhatas sisse soojendusbändi, kellel bassiga kindlasti probleeme ei olnud, muidu ei olnud ka väga hullu, viimane lugu oli täiesti kuulatav juba, aga nime ma sellel kollektiivil ei tea. Pool tundi soojendust, siis pool tundi lavatehnikavahetust. Ja siis läks asi lahti. See oli tore, lahe, võimas, mõnus, naerune, musikaalne, naljakas, liigutav ja palju muud. Uus plaat meeldib mulle palju rohkem kui eelmine. Pärast umbes kaht tundi sai asi läbi ning pärast mõningast ootamist sai autoga liikuma hakata. Ümbersõidud taas, ent seekord ma sattusin kuhugi pimedasse linnaserva. Valesse serva. Püüdsin siis läbi linna tagasi saada, ent vahel oli küll tunne, et ma olen lõksus ja enam ei pääsegi, sest tänavad on kas kinni või ühesuunalised vales suunas. 20 minutit ja maantee oli taas minu.
Viimane hommik Lätimaal möödus minul uniselt ning päeva iseloomustavaks sõnaks on kindlasti "sõit", sest seda oli palju ning pause vähe, pikim sisaldas pärast pikka ootamist veel kolmveerandtunnist ootamist. Toit oli küll maitsev, ent need kanad panid ilmselt kõvasti vastu köögis. Eestimaal ka veel peatus, laps juurde rentida ning õhtuks oma koju jõuda. Läti on üllatavalt kaugel, kuigi samas nii lähedal.
Prāta Vētra on ikka uskumatult hea. Alati.
Hommikul sättisime end rahulikult Ventspilsi ning veetsime toredalt aega mere ääres, kus oli väga kõva tuul, ent muidu oli ilm soe ning vesi samuti. Liivaga sai usinalt mängitud, sest rannalina kaasas ei olnud, et rahulikult vedeleda, siis tuli ehitada, mänguväljakul kiikumas ja karussellitamas käia, tammi ehitada või ehitamist juhendada ning vette minna. Vaatasime natuke ringi ning piinasime neljakesi korraga üht lehma, korjasime kodinad kokku ning läksime tagasi Kuldigasse. Seitsme paiku õhtul tuli start, et minna 50km eemal asuvasse linna kontserdile. Sõit ei olnud problemaatiline, ent ümbersõidud linnas tundusid algul segadusttekitavad, kuid õnneks olid kontserdi viidad väljas. Umbes pool tundi enne algust olime pääsmed lunastanud ning leidnud endale koha suhteliselt ühe lavaosa ees. 20.30 ilmus lavale Renars Kaupers, kes juhatas sisse soojendusbändi, kellel bassiga kindlasti probleeme ei olnud, muidu ei olnud ka väga hullu, viimane lugu oli täiesti kuulatav juba, aga nime ma sellel kollektiivil ei tea. Pool tundi soojendust, siis pool tundi lavatehnikavahetust. Ja siis läks asi lahti. See oli tore, lahe, võimas, mõnus, naerune, musikaalne, naljakas, liigutav ja palju muud. Uus plaat meeldib mulle palju rohkem kui eelmine. Pärast umbes kaht tundi sai asi läbi ning pärast mõningast ootamist sai autoga liikuma hakata. Ümbersõidud taas, ent seekord ma sattusin kuhugi pimedasse linnaserva. Valesse serva. Püüdsin siis läbi linna tagasi saada, ent vahel oli küll tunne, et ma olen lõksus ja enam ei pääsegi, sest tänavad on kas kinni või ühesuunalised vales suunas. 20 minutit ja maantee oli taas minu.
Viimane hommik Lätimaal möödus minul uniselt ning päeva iseloomustavaks sõnaks on kindlasti "sõit", sest seda oli palju ning pause vähe, pikim sisaldas pärast pikka ootamist veel kolmveerandtunnist ootamist. Toit oli küll maitsev, ent need kanad panid ilmselt kõvasti vastu köögis. Eestimaal ka veel peatus, laps juurde rentida ning õhtuks oma koju jõuda. Läti on üllatavalt kaugel, kuigi samas nii lähedal.
Prāta Vētra on ikka uskumatult hea. Alati.
Tellimine:
Postitused (Atom)