Vabadus on eraldatus. Maal saab olla vaba, linnas saab ka, kui tahta, aga see on palju raskem. Maal pole vahet, mis kell on, sest ma olen üksi; pole oluline, millal ma tahan jalutama minna öösel, sest liiklust peaaegu ei olegi; pole tähtis, mis mul seljas on, kuni mul endal hea on, sest esinduslikkus siin ei loe. See on teine maailm. Lihtsam ja raskem. Minule lihtsam, sest ma olen selle maailma külaline. Ma saan tulla ja minna, nagu soovin. Või nagu keegi teine soovib, kui vahel kooskõlastustega viltu veab.
Mul on maailm, kus pilvede vahelt vilksatavad tähed, linnakuma on õrnalt siiski leitav, udu tõuseb, mõne talu akendest paistab valgus, vee pealt peegeldub kuuskedetagune maja, siristamise taustal ei ole midagi peale liivasel pinnal krabisevate või märjal murul sahisevate sammude kuulda, jaaniussid siravad rohekalt, järv on üllatavalt hele, ent mets selle taustal sünkjas, algul näib kõik nii pime, et kivihunnik jalge ees võib märkamatuks jääda.
See on minu oma. Mitte minu oma omandi mõttes, aga oma - turvaline, kodune, tuttav. Pimedus ei ole häiriv, vaid on pehme ning turvaline; udu ei varja, see paitab. Mets ei ole päris minu oma. Päevavalges on, kuid pimeduses, eriti tähtedeta ööl, ei usalda ma oma suunataju, et lihtsalt lonkima minna. Üksi mitte.
Nii ma oma majakese sees
öösel päris ihuüksi passin.
Ainult küünal põleb minu ees,
kedagi mul pole peale kassi.
Kassi ja küünalt ka ei ole. Kuigi küünal võib kasulikuks osutuda, kui vilkuv lamp otsustab valesse olukorda püsivalt jääda. Aga kassi ei olnud Lotal ka.
Öö maal on teistmoodi kui linnas, kuigi märkimisväärselt vahet ei peaks olema, aga on. See on eraldatuse vabadus. Ma võin kurvastada ja naerda samal ajal, ma saan hoida kinni minevikust, sest aega ei ole. Kõik on nii võrratu, ent kõike mul ju pole, mitte et ma tahaks kõike, lihtsalt mõned asjad ei sõltu minust, ei hakka kunagi sõltuma.
Tunnistamise etapp on läbi, leppimise osa käib. Tegelikult üks oluline leppimine toimus ära. Natuke rohkem kui nädal tagasi. Vahemaa ning ajavahega leppimine käib. 6500 kilomeetrit on tohutult maad, 7 tundi eemal on teine päev. See teeb asja kuidagi selgeks. Selle, et kõik lähevad edasi. Maailm on siiski suur.
Inimestest eraldatus on see, mida ma endale ei valinud. Ma ei näe neid, ent nad on minu jaoks lähedal. Päris üksi oleks natuke teisiti, aga öö tuleb päris üksi või nahkhiiri vaadates. Üksiolemise üksindus ei ole hirmutav. Kuniks voodi all või riidekapis koletisi ei leidu, pole midagi karta. See on teistmoodi. Teistsugusus ei ole tõesti halb, see on harjumatu. Ma saan end kerra vedada ning vaadata veel aknast pilvi või tähti ja ma olen õnnelik, sest ma tean, et minu maailm pöörleb õiget pidi.
Ma tean, et ma võin saada märjaks ning mul ei lasta külmetada, vaid antakse kuivemad riided; ma ei pea külmetama, sest keegi soojendab või annab midagi sooja ümber. Ja see annab julgust. Julgust hüpata lompidesse. Tundmatus kohas vettehüppamine siiski!
2 kommentaari:
Seltskond on seotus. Ma pole vaba, on väga oluline, mis kell parasjagu on, kõik peavad teadma, kus ma parasjagu olen või käin. Erakordselt oluline on, mis mul seljas on ning selle puhtus ja terviklikkus, isegi see, mida ma selles teha võin. See on teine maailm. Lihtsam ja raskem. Minule raskem, sest ma olen siin külaline. Ma ei või tulla ega minna, kuidas soovin. seda ka alati nii nagu keegi teine tahab ning kooskõlastusega viltu vedamine on välistatud.
Mul on meri ja pilved, taustal võib näha purjekaid, kruiisi- ja konteinerlaevu. Linn on nii lähedal aga samas pole ta kunagi kaugemal olnudki. Õhtul paistavad prožektorid ning kõlab hümn.
See pole minu oma, ei omandi ega turvalisuse ega privaatsuse mõttes.
See on minu maailm. Õnneks ma tean millest räägid ning mälestus oma maakohast säilib.
Päikest!
Nii ilus.
Aga tead - ta on seal teisel pool suurt lompi mõttes kogu aeg sinuga, ma olen täiesti kindel :)
Ja juba see on hea teadmine, eksole?
Postita kommentaar