Tartu - õnnelike prügikastide linn

Mõni omab uhket kasukat lausa.

Eilne õhtu pakkus palju uut ja huvitavat.
Starest - ka mina tean nüüd, mis vigur see on ja mida seal teha saab.. natuke.
Tähed - Hobunurme bussipeatuses on peaaegu näha juba, kui pilvi ei oleks ja kui see Kuu vaid natuke tuhmim oleks.
Bussisõit - armastan kõrvalistujat, kes minu jutu peale 65kilomeetrisest tunnikiirusest naeratab ja suthub mõistavalt või annab mõista, et aeglane on.
Bussijaht - jahtimine on tore, isegi siis, kui buss ja võtmed asuvad teineteisest umbes 8km kaugusel ning mina olen keskel nagu kits kahe heinakuhja vahel.
Õhtune kommentaar:
Eesti riik peaks mind tänama, sest ma suutsin toime tulla bussiga, kus oli päris mitu osa Eesti tipptasemest.

Täna õppisime pokkerit ja pesuloputamist. Pokkeri teadmisi tasus ka rakendada, kuigi mina suutsin ennast väga ruttu pankrotti mängida, sest ma tahtsin mängida. Taktika, et kui ei mängi, ei saa ka palju kaotada toimis ka päris kaua.
Matemaatika on tegelikult tore, kuigi ma ise asjad halvasti teen. Ja teengi, aga ma tean, et ma suudan neid ka õigesti lahendada ning see tunne ongi minu jaoks hetkel oluline.
Pealegi on nii palju neid, kelle üle saab rõõmustada.

Kurb võib ollla, aga rõõmus peab olema.

Pealkirja autoriks on Min Svenska Bänkkamrat. Tack!

Tokyo drift

Linnas võidu kiirendatud. Lühimaal võitsin mina, aga üle 80 ma ei läinud ning lasin tal peibutuspardiks minna.
Vähemalt on algus tehtud.

Keemiat ja muud

Viimasel ajal on usinalt proovitud keemia lehti vaadata ning midagi meelde jätta ning see eile paberile kanda. See ei õnnestunud hästi, aga siiski. Alati saaks hullemini minna ning kogemus oli hea.
Muidugi oli eilne õhtu ja tänane pärastlõuna parimad osad.
Eile võtsin endale chemicumist sõbrad kaasa ning vedasin enda juurde. Mõni tuli Ahju kaudu ka hiljem kohale kurtes, et Tartu on õudne, vahepeal oli ta Viljandis ja lõpuks kõndis lumetormis 26km.
Kooki sai teha, juttu ajada, nalja oli palju ning mõned kingitused jõudsid ka kohale:) Keemia tulemused pandi üles ning siis oli üle poole tunni usinat arutlemist, et kas saaks kusagilt punkte juurde. Mina ei läinud apelleerima, sest seda ma teha ei oska ning ei oleks saanud oma tulemust ilmselt väga muuta ka.
Keemia on kõikjal, sest sa vajad molaarset tuge.
Täna käisin külas Mandlitul Sõbral ning esmalt parkisin sõiduki päris mitme kvartali kaugusele parklasse. Pärast  5 minutit külas tuli kõne ning tagasi autoni tatsata üle 5 minuti. Siis koju, ehituslaenutusse, ristmikul maha autot küsima. Saingi valge auto kätte ning siis taas külla.
Helistati ja küsiti, et ma ikka tulen ning korjasin peale oma Targa Sõbra ning Chemicumis saame kokku.
Plaksutamist, aplodeerimist, hõiskamist, nalja, mõnitamist, üllatusi ning palju muud.
9. klassides esimese ja teise koha vahe oli 0,01 punkti. Elagu täpsed arvutused.
Autoga lahkudes sai tähelepanu nõutatud signaalitades, sest mine sa tea, kas muidu oleks lehvitatud.
Hea tunne, et homme ei ole esmaspäev.
Laenasin raamatu, mille omanikku ei olnud kohal. Alati kindel viis jaatavat vastust saada.
Mul on täna palju parem tuju kui eile:)

But I won't cry for yesterday
There's an ordinary world

Elagu riiki?

Teade, kui proovin hääletada:
Te ei saa hääletamisest osa võtta, sest Te pole veel 18-aastane. Proovige peale sünnipäev uuesti.
Juhilubade päring:
/tühjus/

Mis toimub? Mult võeti juhtimisõigus ära, hääletusõigust ei antudki. Elagu Eesti!

13.26
Jõudsin äsja ühe kõne ajal järeldusele, et ma ei ole 17 ega 18. Olen eatu hetkel!

Kui veel see öögi nii otsatu poleks!

Viimane päev alaealisena hakkab mööduma. On see hea või halb? Ei teagi, mingi osa nalju jääb ära, aga küllap tulevad uued, võimalused tunduvad paremad, kuigi kasutada neid ikka ei saa (kui võib minna, aga ei ole võimalik). Muidugi on vanus vaid paar numbrit paberil, kuid see tuletab meelde, et midagi võiks saavutada, õppida, osata.
Mida mina oskan?
Ma oskan häid hindeid saada enamasti, muidugi on tagasilööke, aga minu halb hinne on seni õnneks tähendanud seda, et ma saan 4.
Ma oskan kõik asjad naljaks pöörata ning sõnadega mängida nii, et algset asja ei mäleta keegi.
Ma oskan küsida ja vastata ning jõuda ise järeldusteni.
Ega ma väga ei oskagi asju.
Inimestega suhtlemisel võib olla takistusi, mingi ala tipp pole ma ka, enesemotiveerijaks ma alati ei sobi.
Kuid ma oskan sellega olla rahul. Muidugi ma tahaksin olla parem, targem ning palju muud, kuid see ei kuku mulle otsa ma loodan, ohtlik on.

Vanusega seoses on ju uus võimalus - valida. Mida või keda valida, seda ma ei tea, aga tean, et mingid asjad ei tööta ning kuulates valimisdebatti, ei hakkagi töötama.
Teemal haridus on mul kõige lihtsam kujundada oma arvamus, sest sellega puutun ma kokku ning süsteemi sees näeb teisiti.

Kuuldud idee: katsed kaotada, sest miks koolidel on õigus koguda helged pead ning teistele jätta nõrgemad, tugevamad saavad kõikjal aidata edendada klassi taset.
Mina olen käinud ainult koolides, kuhu sissesaamine sõltus katsetest ning tulemustest. Ma olen selle üle õnnelik ning leian, et see on teinud minust selle, kes ma olen. Ma ei ole geenius ega üliandekas, kaugel sellest, aga ma olen olnud tugev. Mulle sobib kool ning mulle meeldib teada asju. Seega mina oleksin kannataja rollis, kus tugevam aitab pidevalt nõrgemaid. Kindlasti on oluline aidata kõiki, aga Eesti vajab kõikide parimat. Vajatakse kõige paremaid, keda geneetika ja keskkond on suutnud arendada, aga neist ei piisa. Seega kas oleks mõistlik 'ohverdada' mõned helged motiveeritud noored teiste hüvanguks?
Minu meelest ei oleks. Igal inimesel on õigus oma võimete kohasele haridusele ning see, et kõik ei ole võrdsed, on ilmselge - looduslikud erinevused ning erinevad otsused ja võimalused. Mille järgi valida need, kes aitavad ühiskonda ning kas nad tegelikult aitavad? Sellele ei ole õiget vastust olemaski. Ükski haridusega tegelev poliitik ei saa rääkida Eesti talendist ja ühtlustatud koolist praegustes oludes.
Õpetajad on ressurss, millest sõltub kohutavalt palju - motivatsioon, huvi, tulemused. Võrdselt häid õpetajaid ei ole võimalik saata üle kogu Eesti, isegi linnades ei ole neid piisavalt, ma kaldun arvama, et isegi üheski koolis ei ole kõiki väga häid õpetajaid. Hetkel ei suudeta tagada kõigile parimat ega kõigile head, aga loodetakse, et õpilaste ümberpaigutamisel suudetakse seda teha. Olukord võib muutuda kurvemaks just parimate ja nõrgimate vahel. Parimatel ei ole võrdlust, nõrgimad on valgusaastate kaugusel klassi etalonist.
Minul on võimalused, mida ma ometi nendega teen!?

Aitab mõistukõnedest ja analüüsist, sisukokkuvõtteid on viimase paari nädala kohta jälle häbematult puudu.
Vahepealsed sündmused on olnud:

• Minu Sõbra sünnipäev ning tema kinkekomplekt (kuhu lõpuks sai: MacGyvery teip, šokolaadikoer, Argus(Poola õlu), tuhk, sõlmes pliiats, buldooseri-kopa-sahaga kaart ja kurgipurk). Hommikul koju jalutades oli nii külm, et  kommentaariks oli: mõtle, kui oleks -20, mis siis veel oleks (oli -19)
• Ma sain keemiaolümpiaadil ja matemaatikaolümpiaadil lõppvooru. See tähendab ka mõnda ülikooli teaduskonda sissepääsu.
• Arvestused said tehtud rahuldavalt, kui lugeda mitterahuldavaks ajaloo totaalne läbikukkumine, mille tulemust ma veel ei tea.
• Aktusel sain täna tänukirja suurepäraste tulemuste eest ja šokolaadi.

Täna võin veel olla noor ning ei kavatsegi homme vanaks hakata!
Ilusat vabariigi sünnipäeva kõigile!

Ilus oled, ilus oled sa
Ilus oled, isamaa
/T.Mägi/

Pealkiri on inspireeritud Gustav Suitsu luuletusest "Sügise laul"

Arvestuseks õppimine

jahmatus - algab d-tähega ja siis on nagu Top Geari saatejuht- dismay!
piinlikust tundma- nagu laste diskole oleks sattunud- disconcerting!
järjestikune- nagu konservikarbid - consequtive!
kõrvale heitma- mina olen mr, sina oled... - dismiss!
üllatav- start antakse üllatusena - startling!
rahulik - rahulik sireen - serene!

Sõnu saab ka nii õppida. Vähemalt saavad õpitud.

"Kuritöö ja karistus"

Ma ei saa aru enam kirjanduse tunni teemadest ega aruteludest, kuigi ma räägin neis kaasa.
"Kuritöö ja karistus" on algplaan, millest teemad hetkel põhiliselt arenevad. Seega, kuidas ma tundsin ennast seda raamatut lugedes -ma ei tea, ma loen väheseid raamatuid rõõmu või kurbusega, aga need on kindlalt mul olemas! Üks raamat, mis paneb mind alati rõõmustama ja kurvastama on "Hirevekütt", sest mind köidab loo siirus. Midagi sellist vajaksin ma ka oma ühiskonnas. (Oma ühiskond ei ole mitte minu oma vaid minuga ja minu ümber)
Mul ei tekkinud emotsioone lugedes Raskolnikovi lugu. Ma lugesin ja hiljem ka mõtlesin tegevuste ja sisu peale, aga mul olnud lugedes kordagi tunnet, et see koht eraldi on eriline. Võimatu ülesnne on leida lõigud, millega seoses on tugevad emotsioonid.
Ma ei suuda isegi aru saada endast, mida ma tegelikult mõtlen Raskolnikovist. Ma annaks talle andeks inimlikul tasandil, ühiskonna tasandil mitte, sest asi oli planeeritud. Julguse proovimiseks on ka muid vahendeid kui mõrv, aga ilmselt nii mõjuvaid on vähe. Enda elu ohustamine võib juba minna hulljulguse alla. Sümpaatne ta ei olnud mulle.
Vabandus ei ole, et ma olen reaal, kuigi nagu õpetaja selle sõnastaks: "Reaalklassi kohta saite te kiiresti aru."
Paraolümpia?
Küllap hetkel on minu elus teised olulised teemad, mis vajavad pikka mõtlemist ning kindlat tegutsemist.

Aga mulle meeldib see, mis mul on!

Just came to say..

Vad i all världen?

Aasta on nii kiirelt edasi liikunud, et kirjapanekuks pole mahti või jaksu olnud.
Mis siis toimus?
9.-10. jaanuaril oli Chemicumis keemia õppesessioon, kus sai usinalt osa võetud, suheldud ning 9. õhtul külaski käidud. Esmaspäeval koolis olin ka - infominutid 8.15-8.35 ja matemaatikaolümpiaadikursus 15.40-17.00, seega oli asjalik koolipäev.
14.jaanuaril käisin koolis ainult kehalises, sest oli matemaatika õppimise päev. Laupäeval olümpiaad ja 5. koht, mis on vägagi adekvaatne, sest ma tegin väga totra vea sisse.
Pühapäeval oli pikk spordipäev. Nike Winter Xdream. 
 
Tegemist oli usina lumes sumpamisega, mis võttis 5 tundi, sest minu jalad ja läbimärjad sokid tõrkusid veel matkamast. Ja me ei olnud kõige viimased!
Esmaspäeval selgus, et oih, koolis on palju asju toimumas.Matemaatika kontrolltöö näiteks. Õigekirjaolümpiaad ja lingvistikaolümpiaad tehtud, jõudsin veel informaatikassegi.
Teisipäev oli taas 17.15ni koolipäev ning kui ma kell 6 koju jõudsin, siis ma hakkasin õppima nii usinalt, nagu ma ei olnud kuid(aastaid?kunagi?) õppinud. Põhjuseid oli küllaga. Kolmapäevaks oli:
"Isa Goriot" lugeda, mul oli loetud 30lk, raamat üle 300lk.
Vene keele esitlus koostada, selgeks õppida, sõnavara kirjutada.
Inglise keele kõne kirjutada, ära õppida.
Ja informaatikas oli KT tulekul.
Kolmapäeval olid peaaegu kõik need asjad vajalikud ning kõigiga sain ma hakkama! See, mida ma ise ei uskunud. See vääris tähistamist ning õhtul sõime kooki ja vaatasime "Remember Me" filmi.
Neljapäeval oli füüsika ülesannet lahendamine ning keemia vastuste iseseisev kontrollimine.
Eile uurisin analüütilise keemia õppimise võimalusi ning magasin.
Täna tegin keemiaolümpiaadi halvemini, kui lootsin, aga tehtud see sai.
Õhtul külla, loodetavasti on tore.
Sai põhjalik plaan, mis toimus, aga emotsiooniks on olnud pikalt väsimus ning seda ei ole vaja kirjeldada.

Vad i all världen? -What on earth does this mean?

Nii sama ja nii erinev

2011
Euro tuligi, algus läheb raskeks. Suurusjärkudega probleeme ei teki, aga arvutamist saab meelde tuletada palju.
Mul on kahju, et krooni enam ei ole. Ma mõistan, miks on euro oluline, aga oma raha oli osa identiteedist. Minul vähemalt oli. Natukene ikkagi uhkuse asi. Isegi Hiinas võis turul kohata Eesti krooni.See oli midagi OMA. Mitte halvas mõttes omand vaid parimas.
Ja muidugi see, et metall on nüüd vältimatu. Sentidega ei olnud nii kriitiline. Oli, ei olnud, korjasid peoga kokku ja said ühe kommi osta. Nüüd - peotäie rahaga saab vägagi paljut. Kahjuks ei mõju see kindlasti taskutele tervislikult, et peenraha on edaspidi metalne.
Juhtub. Kurb võib olla, aga kuna see ei muuda midagi, siis võtta sellest parim ja minna edasi uue valuutaga, kus hinnad on pilkukõitvalt väikesed, aga väärtused hoopis teised.

Mina ja põhjapõder Soomes eelmise aasta detsembis.