Päikseloojangust päiksetõusuni

Ööd on meil siin pimedad.
Pilves selginemistega, Kuu kondab, tähed vilgatavad, meteoorisadu vaatama ei kipu.
Kell 10 hommikul minna magama, sest kergem on üleval olla, kui üles tõusta.
Milleeniumi sarja raamatud ja rootsi filmid loetud/vaadatud.
Otsustada pool kolm magama minna, kuid kell 4 lahendada keemiaülesandeid, sest siis ei ole parasjagu muid ahvatlusi.
Rääkida, lugeda, rääkida, naerda, vaadata keerutavat koera ja pahandada laamendava kassiga.
Vahe-ajatus, sest aeg ei ole oluline.
Moraalne või muu tugi, kes keeldub tegemast isiksustesti.

imelik, et päevatöö võib kesta terve öö
imelik, et pole und, kui loidab koidutund
imelik, et magada kui tahadki ei saa
unetu nii üksi on, ei saa aidata

kui kuidagi saaks öö ja päeva jaotada
ei saa und ja armastust ära kaotada

Magamine või magamatus, mis vahet seal on. Minu vabadus!

Minu elu elujaatavus

Minu esimene elu

„Ühel ilusal päeval oled niikuinii surnud, ja kas siis pole üks kama kõik, kes sa olid?“ kirjutas Erich Maria Remarque oma teoses „Läänerindel muutuseta“. Inimene võib olla kuitahes ainulaadne, surmaga kohtub ta alati isiklikult. Kas on üldse mõtet elada, kui seda saab teha vaid korra ja teadmata aja jooksul? 

Aeg on inimese poolt välja mõeldud määratlustest kõige geniaalsem: seda ei näe ega tunne, aga kõik püüavad mõista ja noogutavad kaasa tundide ning aastate möödumisele. Öeldakse, et aeg muudab inimesi, kuid tegelikult muudavad nad ennast ja teisi oma tegude ning mõtetega. Staatilisust siin maailmas ei  leidu, pidevas arengus muutuvad inimeste tegude põhjused ja ajendid, isegi kui teod jäävad samaks. Olukorda ei määra mitte ainult hetkesündmus, vaid ka sellele eelnev, järgnev ja samaaegselt toimuv. Iga hetk on kordumatu, parim ja halvim olevik korraga. Näha silmapilke, hetki, minuteid, aastaid – kordumatuse võlu ajendab elama. 

Inimsuhted saavad alguse sünnihetkest, enamasti jäävad esmased suhted väga tähtsaks. Sugulasi ei saa valida, nemad on kingitud sõbrad, keda tuleb hoida, aga mitte otsida. Erinevates kultuurides väärtustatakse perekonda erinevalt, kuid enamasti peetakse seda pühaks. Perekondlikke sidemeid kirjeldab hästi Mario Puzo „Ristiisa“. Lapsendatud pojale laienevad samad õigused ja kohustused, sest kõik kuuluvad samasse perre. Elu vältel luuakse palju suhteid, kõik ei kesta kaua, mõni on tugevam, teine põgus kontakt, kuid need annavad alati võimaluse jagada ja saada. Siiras naeratus võib osta südame ning hinge, tahtmatult anname ennast kellegi valdusesse. Oleme kaisuloomad, parimad sõbrad, lohutajad, sest oluliseks olemise tunne on asendamatu. 

Elamine on väga isekas, isetud ei jää looduslikus ega tehislikus valikus ellu. Kõigil on võim otsustada oma elu, aga mitte alati surma üle. Hukkumine on üksikisiku jaoks kõige lõplikum otsus, kui see valik tehakse teadlikult, ja ilmselt ka tähtsaim. Hetk, mis muudab eelneva tühiseks ning järgneva olematuks, vähemalt ühe inimese jaoks. Julgus surra võib olla argus elada. Elamise puhul peab olema kõigeks valmis, iial ei saa teada kindlalt, mis saab edasi. Kellegi eest suremise puhul tuleb oluliselt mängu ühiskond. Elusid väärtuse järgi järjestada on peaaegu võimatu, aga seda siiski tehakse, enamasti armastusest. Joonatan Lõvisüda armastas oma väikevenda nii tugevalt, et ei hoolinud sellest, et Korbi päästmine nõudis temalt elu. Vahel on vajalik anda endast kõik, ent enamasti on elavatest rohkem kasu, sest surnud on siiski surnud. 

Inimesed ei tee elus vigu, sest ei ole olemas õigeid teid. Iga otsus on kordumatu ning muutmatu. Vältimatud on elus vaid sünd ja surm,  vahepealne osa sõltub tahtest ja juhustest. Surm lõpetab küll elu, aga ei kaota selle jälgi. Esemed, mälestused ja tegude tagajärjed jäävad. Elu ja selle mõju on igaühe enda teha. Mina elan enda esimest elu, oma parimat.

Käesolev tulevik

Kas inimesed sünnivad julmaks? Kas empaatiavõime puudumine ongi julmus? Kes oleme meie, et otsustada teiste saatuse üle? Kui ei saa ennetada, kas siis peaks ootama ja tegelema alles tagajärgedega? Kelle elu on väärtuslikum? Miks? Kuidas? Kuidas määratakse minu elu hind? Kas me vajame jumalat? Kas meie võime olla jumalad/mängida jumalat? Kes mõistab meie endi üle kohut? Kas mõistab? Miks mõistetakse kohut liiga hilja? /mingis ajalootunnis vasaku käega kirja pandud/

Kas saab olla liiga noor, et kogemata vaenlasi hankida? Kas me pole mitte alati vaenlaste hankimiseks liiga noored? Alati saab olla liiga vana, et kogemata kedagi vihastada. Kas inimene vajab vaenlasi, et tõestada millegi saavutamist? /ööst varahommikusse/

Uue kursuse eesmärgid:
2 valikainet (keemia ja filosoofia)
2-3 ringi (käitumisteadused, väitlus, rohelised)
3 ainet VKVl (keemia, füüsika, matemaatika)
4 olümpiaadikursust (keemia, füüsika, matemaatika, lingvistika)
5 erinevat mälumängu (kooli, Härma, linna, TÜMKi, ühiskonna)
7 olümpiaadi (keemia, füüsika, matemaatika, lingvistika, ajalugu, religioon, filosoofia)

Killukesed novembrist

Neljapäeval, 17.11 käisin Tallinnas töövarjutamas välisministrit, kel õnnestus küll enamasti eemal olla, sest kõigega oli väga kiire, aga nõunikku sai küll varjutada ja ekskursiooni valitsuse hoones tegi peaminister kõigile natuke ripakile jäänud varjudele. Pärast varjupäeva käisin reaalkoolis esimest korda elus, Teatri puhvetis ja siis juhatati segaduses (ma oskan väga hästi ennast Tallinnas ära eksitada) tartlasele õige suund ka kätte, et rongile jõuda.

Laupäeva hommikul kell seitse oli "paras" aeg hakata liikuma Pärnu suunas ning juba 3h möödudes jõudsime kohale. Häbematu on see, et tallinlased said tunnikese kauem magada ja ikkagi jõudsid varem kohale! Aga see selleks, oligi vaja leiutada plaan. Väitluse meistrikate avamine, kaasuse parandamine ("Erakondade rahastamise põhimõtteid tuleks muuta") ja esimene eitus. Esimene voor läks mõnes mõttes kõige paremini isegi, võitsime me igatahes ja tagasiside oli positiivne. Teine voor ei olnud enam nii tore, sest tuli jaatus ja kaotus, kuigi enesetunde järgi läks kenasti (ehk mul oli palju parem tunne). Kolmas voor oli impro ("Loomaaiad tuleks keelustada") - kindlasti mitte minu teema,  2. kõnelejana (kahel korral parandasin ennast rääkijast kõnelejaks miskipärast) jäi mul heast kõnest ka üsna palju puudu, kordasin liiga palju 1. kõnet. Kokkuvõttes võit ning päeva võis lugeda täiesti edukaks. Mälumängulaadne üritus oli väga kõmu-uudistel põhinev või siis eelnevaid väitlusüritusi kajastav, koridoris sai mängitud paar ringi "Kontakti". Nüüdsest oskan mina ka või vähemalt saan ideele pihta, isegi kui sõnu ei tea! Pühapäeval veel 2 väitlusvooru ning kokkuvõttes 10. koht võistkonnana, mis pole sugugi halb.

Esmaspäeval klassiga Tallinnas TTÜs ja Von Krahlis "12 Karamazovit".

Teisipäeval, 22.11  esines abiturientidele haridus- ja teadusminister. Mul on kahju, et ma märkmeid ei teinud, seal oli mõtlemisainet küllaga, isegi kui seda ei esitatud alati kõige õigemas vormis. Pärast tunde oli HTMi teiste esindajate kord. Kuulasime "pesasid", allusime reeglile, et käe tõstmine tähendab teema lõpetamist ja küsisime lõpus palju küsimusi.

Esmaspäeval, 28.11 PÖFF ja "Vulkaan", teisipäeval "Me peame Kevinist rääkima". Mõlemad üsna mõjusad ja paljude rääkimata sõnadega filmid. Kolmapäeval hommikul koolis ja pärastlõunast õhtuni Tallinnas. Eksamitemaatika ja närvide rahustuseks paar tundi Solarise Hesburgerit.

Igatsen Tuulist Maad

Täpselt aasta tagasi olin ma Islandil. Igatsen seda ilmselt rohkem kui ühtegi teist kohta, kuhu olen sattunud (kuigi Kaukasus püsib konkurentsis).
Islandist blogi kirjutasin ma kunagi ammu, seda võib meenutada siit, aga nüüd ma otsustasin valida välja paar pilti, et igatsus tooks vähemalt naeratuse näole.

Põrandaalune rühmitus

Veeta oma vaheaeg keldris. Sõna otseses mõttes. Umbes 36h istuda, komme hävitada, kontrollida algriimi ja kõla, naerda, vaielda, uskuda, kuivõrditada, püüda, kirjutada, luuleanalüüsi teha, pahvistuda, panna arvutid kohakuti, et suhelda, maha teha, kiita, virtuaalselt või reaalselt kallistada. Ja saada valmis. Uskumatu, aga tõsi.
Inimesed on nii ilusad ja head - eriti teie, kes te istusite öösiti üleval, ületasite oma tehnoloogiapädevust, andsite andeks kõik segadused ja norimised.
Ma nii armastan meid!
Eriti teid, mu põrandaalused ja kaheksakordse põranda kõrgused!

Täiendatud 30.10.2011 14:27
36h muutus sujuvalt 42 tunniks. Kiitused olid öeldud. Pettumused olid lähedal.
Tagasilöögid.
Me saime valmis. Ikkagi. Vaheaja jooksul 6h päevas kirjutada.
Loodame, et kirjutamine on parem kui kirjutamata jätmine.

Poisid ja 2 tüdrukut Leedus

7.10.2011
Öösel kell 1 lõpetada küpsetamine, sest väitluses läks kaua ja muidu ei saa pitsasaiad valmis, aga tasakaaluks ärgata pool kuus ja kell 6 olla juba külmas autos. Sõit läbi linna, eelneva päeva 2,1km jooksust olid mul lõualuud krampis(lõualihased seega), seega reis algas valuvaigistiga. Kõige olulisem oli muidugi võtta kaasa Šveiki audioraamatud, mida usinalt kuulata. Ma ei kuulanud ilmselt liiga põhjalikult, aga mõned lõigud jäid isegi meelde. Pitsasaiadel oli hea minek ning magada sai ka. Leedu piiril on söögikoht, kus menüü esimeseks valikuks on eesti keel. Usinamad alustasid missiooni teha endale wizardstick. Esimest korda elus vaadata Leedut valgel ajal. Ma olin ka eelmisel aastal Leedus, aga ühe suuna magasin maha ja teine oli varahommikul, kui oli veel pime. Leedu on .. tasane. Vilniusesse jõudsime üsna ruttu ning seal leidsime suurima kaubanduskeskuse Akropolis, kuhu maandusime. Liiga palju poode ehk mina ei leidnud midagi. Hostel asus meil vanalinnas väga kitsal ühesuunalisel tänaval. Auto oli vaja ajada hoovi, et parkimise eest ei peaks maksma. Pärast piinarikkaid hetki, mis hõlmasid ka peegli kriipimist, see õnnestus, aga mulle mõjus see väga laastavalt - mulle meeldib see auto! Hostelis jagati meid kahe majaosa peale ära. Avatud ruum hõivati peagi ning wizardiks soovijad jätkasid ülla eesmärgi poole püüdlemist. Vastuvõtuneiud said kõvasti suhelda eestlastega, kes tahtsid teada, kes kus ja kui hea.
Õhtu saabudes oli eesmärk minna sööma ja siis suunduda linna peale. Sööma läksime Dolce Vitasse(ei soovita!). Kohad leidsime keldris ning 15 min pärast uurisime, millal tellida saab. Sai tellida. Pärast järgmist küsimist sai isegi õlled kätte - veel 20 min. Mina tellisin kakao, mida ei toodud. Järgmise õlleringi ajal küsiti: Do you still want it?. Hämmastav teenindus. Söök tuli tellimisest ligi tund hiljem, kuigi öeldi, et ooteaeg on 15-20min. Aega läks, aga ühe õlletiiru sai stopperiga mõõtes isegi 4 minutiga tehtud. Söök oli muidu maitsev. Maksmise ajaks saime kõik eraldi info, kui palju meil kulus ja eeldasime, et saame ka eraldi arved. Aga ei. Sellist võimalust nagu eraldi arve ei ole. Masin ei lase, seega kas kõik sulas või kõik kaardiga. Lükkasime siis sularaha hunnikusse ja jagasime võlgu laiali. Lõpuks sai makstud, aga siis pidid mõned jääma veel teenindajaga seletama.
Õues olid noormehed, kes seletasid, kuhu peaks edasi minema. Päris pikalt ja põhjalikult, kuigi üks jooksis pidevalt eemale. Jalutasime hoopis muus suunas lõpuks, erinevaid kohti jäi teele küll, aga küsimise peale leiti 2 neiut, kes olid valmis juhatama teed. Pidevalt olime küsinud ühte kohta, juhised olid vasturääkivad, aga hõlmasid alati poolt kilomeetrit liikumist. 20 minutit jalutamist viis meid uhke telliskivihoone ette, mille keldris oli baarilett tantsupõranda ja kõige muu vajalikuga (nt poksikotimänguga). Õlleklaasid, kivid, pildid, leedukad. Kõik peale 2 julgema suundusid siiski tagasi öömajja. Sinna jõudsid ka kivikandjad (kivid olid äärmisel vajalikud!), aga pisut hiljem - hommikul kell 7.

8.10.2011
Hommikul 10 minutiga püsti ja õue, sest turg pannakse vara kinni. Tänu kividele sai auto hoovist kergemini välja, sest kõrge äärekivi ei olnud kivi kaasabil nii suureks takistuseks.
GPSi ja avaneva vaatepildi sobitamine ei õnnestunud kohe - sattusime autoturule. Üle tee asetses siiski ka otsitav turg. Ringi jalutada, süüa kebabi, rõõmustada pikkuse üle, sest terve käigu kaubad olid eemalt jälgitavad, kiruda oma jalanumbrit, osta mandleid ja kootud säärised (mis jäid hiljem väga pikaks ajaks jalga, kuna oli külm!). Autos istuda, leedu keelt mõista ning naerda, hiljem sõita hostelisse, kus pahandati, et varased jõudjad magama jäeti.
Väike puhkepaus ja siis linna peale jalutama ja sööma. Siis algas Porchede ja jalgrataste pildistamine. Pikem puhkepaus, mil teha plaani, mida õhtul teha. Õhtune plaan oli siis ringi jalutada ning minna pärast seda mõnda õllekasse. Jalutuskäik viis läbi öise Vilniuse, mida sõnades ei ole mõtet kirjeldada ja pildimaterjal on liialt kompromiteeriv. Taksoga läbi vihmase linna Play'sse. Lauajalgpalli mängida, kuigi ma seda üldse ei oska, suhelda leedukatega, naerda inimeste üle, peljata neid, käia vahepeal pitsat söömas ning suhteliselt vara jalutada õigesse suunda, saada kinnitust, et ma ikkagi ei armasta sushit ning arutleda maailma asjade üle narivoodil istudes.

09.10.2011
Maxima ootab meid taas, mul on nüüd Maxima võtmehoidja! Ma naersin selle üle, 5 min hiljem oli mul isiklik olemas. Peatus Lätis ning  õhtuks koju. Kunstiajaloo õpik oli turvaliselt käinud ära minuga Leedus, mina olin sellele väga vähe aega ja tähelepanu pööranud, aga vähemalt pilte sealt vaadati.

Politsei kiirvalikus

Teisipäev,  27.september
13.00 heliseb mul kunsti tunni ajal telefon, vaatan, et tundmatu lauatelefoni number ning katkestan ühenduse.
2 tundi hiljem, pärast inglise keele kontrolltöö(Crimes and punishments) lõppu lähen klassist välja ja helistan tagasi.
Tegemist oli politseiga. "Teie auto on osalenud avariis. Keegi sõitis parklas otsa, nähti pealt ja teatati politseisse". Minu esimene reaktsioon on, et mul pole autot. Ma olen kahes autos kasutaja ning ühega neist ongi tegemist. Õnneks on selle aja peale saadud juba keegi teine kätte ning ma ei pea minema kindlustusasju ajama. Miks nad helistasid mulle? Ma ei tea auto numbrimärki, liisingufirmat, kindlustusfirmat ega muud olulist(nt asukoht). Ma tean värvi ja mudelit. Mina olin esimene valik, sest mind lisati kasutajaks kõige viimasena, seeg andmebaasis olen kõige esimesena.
Loo moraal: Mine kunsti tunnist alati välja, et telefonile vastata, sest vabandus "ma pean lahkuma, kuna politsei kutsus mind" on liiga hea, et seda  kasutamata jätta.

Kolmapäev, 28.september
2 kirjandust, 2 bioloogiat, 2 tundi ühiskonna arutlust, 2 tundi matas lebotamist, 2h füüsika olümpiaadikursust, 2h tudengite mälumängu, 2 pirukat ja 2 halvaks läinud koogitükki - kokku 13h aktiivset hariduslikku tegevust.
Nüüd siis kunstis homseks dadaism, metafüüsiline kunst ja futurism.

Laborikatsetuseks

"Simenesen tegi laboratooriumis katse, milles 20 kilogrammile sulaalumiiniumile lisas 20 liitrit vett. Plahvatus oli nii võimas, et see hävitas laboratooriumi ning tekitas ehitisse augu, mille läbimõõt oli ligi 30 meetrit."
Postimees

Ühtsus kooliteel

Mul on oma 1. klassi mineva vennaga sama kujundusega päevik. Ainult formaat on teine.
President lausus oma tänases kõnes: "Kõige olulisem on küsimine, sest siis saab teada, mida teada tahaks saada. Uudishimu on hea hariduse eeldus ja alus. Ärme siis karda küsida, ja ärme karda küsimusi."
Ei, sa ei tohi küsimusi küsida nii palju.

Minu õpikud on Lotte uue filmi tegelastega paberis, sest need on sobilikus formaadis. Eks ma siis seletan koolis, miks mul on füüsika õpikutel kuujäneste pildid.

Ajaloost veel paar fakti:
Vabaduse laulule viis meid auto, mille tippkiirus oli 203km/h.
Tartusse hääletamas nägime 8 rühma, me saime ka lõpuks peale.
Haagised, vanaraud ja ehituslaenutused on käkitegu.

Ma elan uues kohas. Otsige üles ja tulge külla.
Ilusat kooliaastat!