Tabatav ime

Tean ju küll
et peaks rääkima
tõsiseid asju
tarku asju

Aga kes siis näeks
väikeste õite imet

Nils-Aslak Valkeapää (Áillohaš)

Läbipaistvad hammasrattad

Läbipaistvate hammasrataste liikumisvõrrand

Me kõik armastame saada, mida me tahame. Ühe osa hankimisega peame ise hakkama saama, igapäevase tööga teenitud tasu eest osta unistuste auto või maja. Kindlad materiaalsed kindlustused, mida raha eest saab. Kuidas on lood teenuste ja võimalustega, mis esmapilgul on kõigile, aga vahel tundub, et vaid mõjukatele mõjutajatele?

Ravijärjekorrad on pikad, haigelt kannatada ning oodata, kas veab seekord spetsialisti ja ajaga, on oma tervisega riskimine. Riik tagab ravikindlustuse olemasolul ligipääsu tervishoiule, ent kannatajaks jäävad pikkades sabades kuid oodates mitmed. Alternatiiviks on meditsiini puhul tasulised eriarstid, kelle juurde on ooteaeg palju lühem. Need samad eriarstid võivad igapäevaselt toimetada nii nendega, kes tulevad riikliku järjekorra alusel kui ka nendega, kes maksavad visiidi ja protseduuride eest ise. Need, kellel on võimalus, kasutavad sageli tasulist meditsiini, sest tervis on suurim väärtus ning kui riik ei suuda seda piisavalt kaitsta, tuleb võimalusel ise sekkuda. Rahaga saab osta tervise.

Meditsiinis tasulised arstid ei tegele kindlasti korruptsiooniga, elame lihtsalt ühiskonnas, kus kõik on müügiks ning suurema summa pakkuja saab parema positsiooni. Tervist saab piltlikult öeldes endale osta. Riikides on veel võimalusi, millele on igal kodanikul õigus ligi pääseda. Demokraatia puhul on rahvas kõrgeima võimu kandja. Olles kõrgeima võimu kandja, tundub, et võim peaks aknast ja uksest sisse pressima. Tegelikkuses muidugi nii ei ole, kaudselt oma võimu edastades valitakse juhid, kes valivad omakorda alljuhid ja nii kuni päris tavalise töötajani välja. Meditsiinis on alternatiivtee kiirema ja võib-olla parema tulemuseni võimalik endale osta, miks sellist mõtteviisi ei tohiks kanda üle valitsemisesse?

Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim kontrollivad otsesemalt või üldisemalt iga ausalt tehtud liigutust. Iga ebaausa liigutuse eest, mis nad tuvastada suudavad, ootab karistus. Igapäevastes tegemistes ei puuduta kõiki otseselt, mida keegi otsustab keelatuks kuulutada, ent seaduse kujule seatuna muutub see kohustuslikuks. Miljonär saab endale osta paadi, auto, maja ja käia igapäevaselt restoranis, kuid ka temale kehtivad seadused. Või enamasti kehtivad, sest riiki juhivad inimesed, inimesed on mõjutatavad. Miks raha eest ei tohi saada osta riigivõimu?

Firmajuhid omavad teatud mõttes kontrolli kõigi alluvate üle, vallandada, palgata, ametikõrgendust anda. Täielikku vabadust neil siiski ei ole, muidu võiks sellest kujuneda väga jõhker orjapidamine. Riik on tasakaalustav jõud võimu ja inimeste võimaluste vahel. Tasakaalustava rolli tõttu ei tohigi poliitiline võim hakata sõltuma kellegi suurest rahakotist ja mesimagusast häälest. Igal kodanikul on täpselt üks hääl, et end kuuldavaks teha valimiste ajal. See üks hääl kätkeb endas võimalust kontrollida oma riiki. Riik ei ole midagi kauget ja hoomamatut, see on igapäevane rütm, seadustest näol normid. Riik on kõigi kodanike poolt ja kõigi kodanike jaoks. Kõik on tähtsad ja väärtuslikud. Kõik on võrdsed, aga mõned on ikkagi võrdsemad?

Igasugune mõjukus annab võimaluse midagi muuta. Muuta midagi endale sobilikus suunas, meelepärasemaks. Mõjukusega saab mõjutada teistsugust mõjukust. See ei ole kauplemine. See on doominokivide kukkumine. Liblika tiivalöök ei pruugi tekitada globaalkatastroofi, ent suurtarnija kena palve ning kommikarp võivad kujundada seadusi, ka siis, kui otsest mõjutust ei olnud. Selline mõju ei ole isegi korruptsioon, inimest ei saa karistada selle eest, et tal läheb hästi ning et tal on mõjuvõimu. Kui see isik hakkab aga oma mõjuvõimu liigselt ära kasutama, siis see ei ole enam demokraatia juurde sobilik. Riigivõim ei tohi lähtuda inimese väärtusindeksist otsustaja jaoks, valikute tegemise aluseks peab jääma suurim kasu suurimale osale. Iga mõjutus, mis otsib omakasu, peab jääma tõrjutuks ning ühiskond peab selle mõistma hukka, sest kõigile on antud võimalused, aga ka piirid.

Me ostame rahaga endale parema tervise, ilusama villa, uhkema auto. Äärmustesse minnes ilmselt saaks osta endale ka riigi, kuid inimkaubanduse tõttu ei tohi osta selle kodanikke. Korruptsioon riigiaparaadis mõjutab kõiki otseselt ja muidugi ka kaudselt. Kui me soovime, et meie riigi valitsemine ei toimiks oksjoni stiilis enampakkumisel, tuleb hoida süsteemid ausad, võrdsed ja läbipaistvad. Masin on ainult siis läbipaistev, kui läbipaistavad on kõik tema osad. Riigimasina läbipaistvus algab igaühe läbipaistvast südametunnistusest.

Essee on kirjutatud MTÜ Korruptsioonivaba Eesti esseekonkursile. Töö märgiti ära.
Tekst on kirjutatud umbes 30 minutiga, seega sõnastus ei ole alati kõige ladusam, palun vabandust!

Tingimusteta tänuavaldus

Ma armastan oma sõpru.
Igasuguste lisatingimusteta. Nad on nii võrratud, uskumatu, et ma võin öelda, et nad on minu omad. Natuke vähemalt on. Ja ma ei kavatsegi neid ära anda. Jagama olen alati valmis, aga enda osa käest ja südamest ära ei anna.
Võrratu reede.
Öösel lugeda voodis raamatut. Keskööl hakkab kostuma akna tagant laul! Ja neid on nii palju. Palju õnnesoove, puitpõrandal istumist, juttu, naeru. Unetunnid ei tundu olulised, sest koeraga veel õues tiir ning poole viie ajal magus uni. Sünnipäevauni peabki selline olema ilmselt.
Hommikul ei taha ärgata, ent ma saan seda teha mitu korda, sest õnnitlused ei oota. Ja magamine polegi nii tähtis.
Küpsetada, valmistada, sättida, korrastada.
Ja kingitus ja kaart. Nauru kaart. Parimate rootsikeelsete soovidega, mida tahta.
Maakaardi riputamine, külaliste saabumine, aina enam kinke (nüüdsest ma Tallinnas trammiga ära ei tohi eksida). Ning aina enam sõpru minuga. Vene mälumäng. Igrali. Isegi peaaegu võitsime ehk saime kõige rohkem õigeid vastuseid, ent ei mänginud mängu lõpuni. Joonista ja arva on väga geniaalne mäng, kuigi nimi kõlab hirmutavalt. Joonistusalias."Suur laev läheb merele, väike lootsik jääb kalda ligi."
Kontakt, tort, kontakt, Imago. "Sa oled nagu Pina Colada - maitsetu ja pika peale ajad oksele."
Väsimus saab võidu hommikul kell 8.
Pärastlõunal minna kinno "Lõvikuningat" vaatama.
Mul oli väga tore sünnipäev.
Aitäh!

Reaalsuste muutumine

Reaalsusetu kogutus
  

Eelmise aasta lõpus tegid rootslased ära selle, mille suunas maailm on alates Interneti loomisest paratamatult liikunud – kiriku, mis tegutseb internetipõhiselt ning  mille dogmaatika sätestab, et Internet on püha - kopimistliku kiriku. Kopimismi eripäraks enamiku religioonidega võrreldes ongi see, et ilma Internetita on seda raske ette kujutada. Ctrl + C ja Ctrl + V ei oma klaviatuurita sama tähendust, sõltumata sellest, kas jäljendamine ning kopeerimine on elus või virtuaalmaailmas. Kopimism püüab tõestada, et virtuaalne kogudus on võimalik, kuid kas neil on lootust mitte eksida?
 

Inimlikkuse tasandit seotakse enamasti otsese suhtluse, toetamise ning empaatiaga, pilkudega toetatakse ning puudutustega julgustatakse. Otsest suhtlust jääb aina vähemaks. Internet ei toeta otsest suhtlust, see annab võimaluse suhelda reaalajas, ent aegruumis kaob ära ruum. Inimesed on koos ja eraldi, sõnad muutuvad tähekombinatsioonideks ekraanil ning emotsioonide väljendus piirdub kurva ja rõõmsa näolapikese pildiga. Interneti-eremiitlus kogub aina võimsust, sest eraldades end muust maailmast saab kogeda sõltumatust ja vabadust. Kogudus on osaliselt eremiitluse vastand, inimesed koonduvad ning toetavad üksteist saavutamaks midagi enamat kui igapäevane elu. Suhtluseta toetus ei sobi kõigile, need, kes otsivad mõistmist ja toetust, soovivad, et neid kuulataks, neid mõistetaks ning keegi kinnitaks, et edasi on võimalik minna. Suhtluseta saavad hakkama vaid tugevad hinged, keda kogudusest ei leia. Inimeste koondumine usuühingutesse loob võimaluse suhtluseks, millest enamasti piisab, et tunda end väärtuslikuna ning leida saatusekaaslasi või saatusemõistjaid. Võttes inimestelt ära kellegi õlal nutmise tasandi, mure jagamise ning julgustavate pilkude saamise võimaluse, jäetakse senini kogudusest kindlust ja varjupaika leidnu üksi kõigi suurte ja väikeste muredega. Koguduse funktsioon inimest toetada on kadunud.
 

Kuigi üksikisiku tasandil annab kogudus võimaluse leida tuge, ei ole see kindlasti laiemas plaanis kõige olulisem. Üldiselt on eesmärgiks siiski teenida kõrgemat jõudu või eesmärki ning koguduse abil ühendatakse pingutused teiste samalaadsete püüdlustega. Kellegi teenimine nõuab pühendumust, ajas ja ruumis kohal viibides pööratakse tähelepanu suurema tõenäosusega ühele asjal kui virtuaalmaailma avarustes konnates. Alati ei ole muidugi vajalik täielik pühendumus ühele toimingule, kuid koguduslikus tegevuses on organiseerituse tase anarhiatu. Kaos ei käi kokku kogudustega. Süsteemne organisatsioon võimendab indiviidi püüdlusi teenida kõrgemaid jõude. Viies koguduse virtuaalmaailma, võib juhtuda, et rohkemad on sellest teadlikud, informatsiooni levitada on kindlasti lihtsam, ent pühendumine kaob, sest koguduse töö muutub arvutimängusarnaseks: meeldib, jätkan, läheb halvasti, panen kinni, käitusin valesti, kustutan kõik asitõendid ning loon uue identiteedi. Kogudus muutuks mänguks, mida uskujad ise ei saa tõsiselt võtta ning skeptiliselt suhtujad saaksid ainult kõva häälega naerda.
 

Võib-olla hetkel oleks virtuaalne kogudus tõsiselt võetamatu, ent uued ideed naerdaksegi algul välja absurdsete ja idiootlikena. Virtuaalne reaalsus on saanud tegelikkuseks, enam ei eristata virtuaalelu nn päriselust, peagi võib seda teed minna ka kõik muu. Inimene on ise pidevalt muutunud, muutvad ka traditsioonid, suhtumine ning kombed. Elutempo kasv näib pidurdamatu ning ühe toiminguga tegelemine näib põhjendamatu ajaraisk, mitme tegevusega korraga tegelemine annab võidu emotsionaalselt ja füüsiliselt, sest võimaldab kitsasse 24tunnisesse ajavahemikku mahutada näiteks 48 tunni jagu tegevusi. Traditsioonilises vormis toimivas koguduses on kujuteldamatu olukord, et keegi loeb, kirjutab ja vestleb mitmel erineval teemal samaaegselt pühade toimingute läbiviimisega, heal juhul peetakse seda lihtsalt ebaviisakaks, halvemal juhul on tegemist teotusega. Virtuaalkogudus annab inimesele märgatavalt juurde vabadust ja kontrolli. Koht ei ole enam määrav, sest füüsiliselt pole enam inimest vaja. Aeg on suhteline, sest isegi kui on määratud kindel kellaaeg, siis see ei takista saja muu toimingu samaaegset läbiviimist. Kontrolli inimesele andmine võtab ära vahendaja, koguduse inimese ja jumalikkuse vahel. Võimalik, et selline asjade käik on loomulik ning muud variandid ei olegi võimalikud, sest kiirustamine ei luba anda kontrolli aja, kõige väärtuslikuma ressursi üle käest ära.
 

Koguduse elujõulisus võib kannatada ajanappuse tõttu, ent virtuaalkogudus võib võita panustatavat aega juurde, kui inimesed saavad pühendada aega just neile sobival ajal ja neile sobivas kohas. Kogudused, mis senini olid vahemaadega piiratud, saavad üheks, võimalused avarduvad. Oht on siiski see, et virtuaalkogudus ei mõjuta inimest sama moodi, nagu seda teeb traditsioonilisem vorm. Liiga lihtne on jääda lõksu, mille puhul panustamine ning kaasamõtlemine väljendub hiireklõpsu näol nupule, mis väljendab, et kasutajale meeldib see. Panustamise tasandiks võib jääda passiivne roll, mille puhul kogudus on harjumuslik tegevus, mis ei nõua palju tähelepanu, ent pakub võimaluse saada heakskiit juhul, kui seda kunagi vaja peaks minema. Kopimistliku kiriku puhul ei ole kasutusel tavapäraseid kokkusaamisi, olulised on suhtluskeskkonnad ning veebilehed. Inimesed, keda see köidab, oleksid valmis tegutsema virtuaalkeskkonnast väljaspoolgi, ent palju on passiivseid liikmeid, kellele meeldib idee, aga panustamine tegudega oleks liigne pingutus, nad on koguduse hingekirjas olevad liikmed, kes peaaegu kunagi kohale ei ilmu.
 

Religiooni puhul ei tohiks raha olla kunagi peamine määratlusvahend, ent majanduslikult on kogudusele virtuaalelu kindlasti soodne variant. Ajal, mil Internetist on saamas või saanud põhiõigus, ligipääs on noortel ja vanadel, ei ole mingit põhjust kahelda selles, et tee koguduseni leitaks üles ka Internetis. Ei mingit kulu ruumidele, küttele, teele ega küpsistele – kõlab säästlikult ning mugavalt. Mugav inimesele endalegi: ei mingit autosõitu teise linna otsa, ei mingeid ummikuid ega libisemisi liivatamata kõnniteel. Kõik vastutavad ainult iseenda eest ning kogu muu vastutus on kaotatud või hajutatud veebilehe haldaja ja Interneti-pakkuja vahel. Kogudus ei ole enam „üks kindel linn ja varjupaik“, kus kõik omad võetakse vastu, soojendatakse üles ning antakse supileent. Kogudus on sõltumatu, väljaspool aega ja ruumi, midagi kõrgemat inimesest.
 

Kedagi ei ole olemas. Nullide ja ühtede rida määratleb laused ja tegevused. Keegi teine loeb seda rida ning arvab, et ta saab aru, mis sellega mõeldud oli ja kes seda mõtles. Tegelikkust kontrollida on raske. Tekstide üheselt tõlgendamise probleem on ilmselt sama vana kui kiri ise, ent kunagi varem ei ole nii suur osa informatsioonist liikunud ainult kirjalikult. Ja mitte kunagi ei ole teavet olnud nii palju. Kõik see mõjutab eksistentsiaalsust. Eksistentsi ei seostata alati füüsilise kehaga, ent inimese puhul ei kaheldud siiski selle olemasolus. Nüüd on võimalik kahelda kehas, sest virtuaalreaalsus ei vaja keha, see hülgab keha, võttes kaasa muu osa inimesest, selle, mida tuntakse vahel hingena. Internet on hingedest tulvil, varjude maailm, mitte hauatagune, pigem lauatagune. Keha hülgamine on olnud pingutusi nõudev ning liha suretamine hinge valitsuse näitamiseks oluline, ent mitte enam. Diogenes otsis inimesi, leidis ainult rahva, hetkel otsime rahvast, ei leia sedagi. Inimesed, kes seni jõudsid usu kaudu kõrgemale oma füüsilisest eksisteerimisest, puutuvad kehatu tundega kokku igapäevaselt. Liigutused, mis mõjutavad kõike, ent reaalsuses sarnanevad liblika tiivalöökidele. Üks klahvivajutus ja kellegi elu on muutunud, see võttis väikese sõrme liigutamise energia, ent tagajärjed on hoomamatud.
 

Virtuaalne kogudus on kogudus, mida ei ole olemas. Inimesi ei ole, kogudus koosneb inimestest, kui inimesi ei ole, ei saa olla ka kogudust. Ent kogudus on. Tugevam kui kunagi varem, võimsam, väljaspool piiratust, väljaspool inimlikkust, väljaspool reaalsust. Kuid kui mitte inimestele, siis ei ole sellist kogudust kellelegi vaja, alles jääks vaid kogutu kogudus.

Essee on kirjutatud usundiõpetuse olümpiaadi jaoks.

Villervallan

Let's waste time
Chasing cars

Autosid ajada taga Sakku, Tallinnasse, Tartusse, Otepääle. 3 erineva autoga, 3 erineva inimesega. Õnneks päris kätte ühtegi ei saanud. Aja raiskamine on nii suhteline, et ma ei taha liigitada toredat tulemusetut olelust kasutuks. Õige tee on ka suhteline, sest kõik teed viivad sinna, kuhu tarvis, tagasipööre oleks allaandmine, küll kuidagi ikka saab (juhul kui seda oja vaid ees ei oleks).
Konn oli nädal aega minu isiklik lemmikloom. Hommikul vedas kooli, õhtul koju, kooli kõrvale parkida ma ei taha, ametlikult võib, aga see tundub ülbe. Ülbe ma ei suuda olla, kui siis ainult enese(häda)kaitseks. Otsustusvõimetu aga küll. Artiklianalüüs tuleks teha ühest teemast, aga mina tegin kahest ning valik langes alles klassisisese hääletusega. Kolmapäevahommikune SOPA-PIPA lugu, mis on muutunud ainult reaalsemaks pärast mu novembrikuist reaktsiooni "Kas nad päriselt teeksid ka seda?". Riiklik vabadus on hetkel olemas, isikuvabaduste eest peab kümne küünega võitlema. Igav juba siin maailmas ei hakka.
Do not trust anyone over 25 ehk lugege raamatut "Little Brother".

Forget what we're told
Before we get too old

Päikseloojangust päiksetõusuni

Ööd on meil siin pimedad.
Pilves selginemistega, Kuu kondab, tähed vilgatavad, meteoorisadu vaatama ei kipu.
Kell 10 hommikul minna magama, sest kergem on üleval olla, kui üles tõusta.
Milleeniumi sarja raamatud ja rootsi filmid loetud/vaadatud.
Otsustada pool kolm magama minna, kuid kell 4 lahendada keemiaülesandeid, sest siis ei ole parasjagu muid ahvatlusi.
Rääkida, lugeda, rääkida, naerda, vaadata keerutavat koera ja pahandada laamendava kassiga.
Vahe-ajatus, sest aeg ei ole oluline.
Moraalne või muu tugi, kes keeldub tegemast isiksustesti.

imelik, et päevatöö võib kesta terve öö
imelik, et pole und, kui loidab koidutund
imelik, et magada kui tahadki ei saa
unetu nii üksi on, ei saa aidata

kui kuidagi saaks öö ja päeva jaotada
ei saa und ja armastust ära kaotada

Magamine või magamatus, mis vahet seal on. Minu vabadus!

Minu elu elujaatavus

Minu esimene elu

„Ühel ilusal päeval oled niikuinii surnud, ja kas siis pole üks kama kõik, kes sa olid?“ kirjutas Erich Maria Remarque oma teoses „Läänerindel muutuseta“. Inimene võib olla kuitahes ainulaadne, surmaga kohtub ta alati isiklikult. Kas on üldse mõtet elada, kui seda saab teha vaid korra ja teadmata aja jooksul? 

Aeg on inimese poolt välja mõeldud määratlustest kõige geniaalsem: seda ei näe ega tunne, aga kõik püüavad mõista ja noogutavad kaasa tundide ning aastate möödumisele. Öeldakse, et aeg muudab inimesi, kuid tegelikult muudavad nad ennast ja teisi oma tegude ning mõtetega. Staatilisust siin maailmas ei  leidu, pidevas arengus muutuvad inimeste tegude põhjused ja ajendid, isegi kui teod jäävad samaks. Olukorda ei määra mitte ainult hetkesündmus, vaid ka sellele eelnev, järgnev ja samaaegselt toimuv. Iga hetk on kordumatu, parim ja halvim olevik korraga. Näha silmapilke, hetki, minuteid, aastaid – kordumatuse võlu ajendab elama. 

Inimsuhted saavad alguse sünnihetkest, enamasti jäävad esmased suhted väga tähtsaks. Sugulasi ei saa valida, nemad on kingitud sõbrad, keda tuleb hoida, aga mitte otsida. Erinevates kultuurides väärtustatakse perekonda erinevalt, kuid enamasti peetakse seda pühaks. Perekondlikke sidemeid kirjeldab hästi Mario Puzo „Ristiisa“. Lapsendatud pojale laienevad samad õigused ja kohustused, sest kõik kuuluvad samasse perre. Elu vältel luuakse palju suhteid, kõik ei kesta kaua, mõni on tugevam, teine põgus kontakt, kuid need annavad alati võimaluse jagada ja saada. Siiras naeratus võib osta südame ning hinge, tahtmatult anname ennast kellegi valdusesse. Oleme kaisuloomad, parimad sõbrad, lohutajad, sest oluliseks olemise tunne on asendamatu. 

Elamine on väga isekas, isetud ei jää looduslikus ega tehislikus valikus ellu. Kõigil on võim otsustada oma elu, aga mitte alati surma üle. Hukkumine on üksikisiku jaoks kõige lõplikum otsus, kui see valik tehakse teadlikult, ja ilmselt ka tähtsaim. Hetk, mis muudab eelneva tühiseks ning järgneva olematuks, vähemalt ühe inimese jaoks. Julgus surra võib olla argus elada. Elamise puhul peab olema kõigeks valmis, iial ei saa teada kindlalt, mis saab edasi. Kellegi eest suremise puhul tuleb oluliselt mängu ühiskond. Elusid väärtuse järgi järjestada on peaaegu võimatu, aga seda siiski tehakse, enamasti armastusest. Joonatan Lõvisüda armastas oma väikevenda nii tugevalt, et ei hoolinud sellest, et Korbi päästmine nõudis temalt elu. Vahel on vajalik anda endast kõik, ent enamasti on elavatest rohkem kasu, sest surnud on siiski surnud. 

Inimesed ei tee elus vigu, sest ei ole olemas õigeid teid. Iga otsus on kordumatu ning muutmatu. Vältimatud on elus vaid sünd ja surm,  vahepealne osa sõltub tahtest ja juhustest. Surm lõpetab küll elu, aga ei kaota selle jälgi. Esemed, mälestused ja tegude tagajärjed jäävad. Elu ja selle mõju on igaühe enda teha. Mina elan enda esimest elu, oma parimat.

Käesolev tulevik

Kas inimesed sünnivad julmaks? Kas empaatiavõime puudumine ongi julmus? Kes oleme meie, et otsustada teiste saatuse üle? Kui ei saa ennetada, kas siis peaks ootama ja tegelema alles tagajärgedega? Kelle elu on väärtuslikum? Miks? Kuidas? Kuidas määratakse minu elu hind? Kas me vajame jumalat? Kas meie võime olla jumalad/mängida jumalat? Kes mõistab meie endi üle kohut? Kas mõistab? Miks mõistetakse kohut liiga hilja? /mingis ajalootunnis vasaku käega kirja pandud/

Kas saab olla liiga noor, et kogemata vaenlasi hankida? Kas me pole mitte alati vaenlaste hankimiseks liiga noored? Alati saab olla liiga vana, et kogemata kedagi vihastada. Kas inimene vajab vaenlasi, et tõestada millegi saavutamist? /ööst varahommikusse/

Uue kursuse eesmärgid:
2 valikainet (keemia ja filosoofia)
2-3 ringi (käitumisteadused, väitlus, rohelised)
3 ainet VKVl (keemia, füüsika, matemaatika)
4 olümpiaadikursust (keemia, füüsika, matemaatika, lingvistika)
5 erinevat mälumängu (kooli, Härma, linna, TÜMKi, ühiskonna)
7 olümpiaadi (keemia, füüsika, matemaatika, lingvistika, ajalugu, religioon, filosoofia)

Killukesed novembrist

Neljapäeval, 17.11 käisin Tallinnas töövarjutamas välisministrit, kel õnnestus küll enamasti eemal olla, sest kõigega oli väga kiire, aga nõunikku sai küll varjutada ja ekskursiooni valitsuse hoones tegi peaminister kõigile natuke ripakile jäänud varjudele. Pärast varjupäeva käisin reaalkoolis esimest korda elus, Teatri puhvetis ja siis juhatati segaduses (ma oskan väga hästi ennast Tallinnas ära eksitada) tartlasele õige suund ka kätte, et rongile jõuda.

Laupäeva hommikul kell seitse oli "paras" aeg hakata liikuma Pärnu suunas ning juba 3h möödudes jõudsime kohale. Häbematu on see, et tallinlased said tunnikese kauem magada ja ikkagi jõudsid varem kohale! Aga see selleks, oligi vaja leiutada plaan. Väitluse meistrikate avamine, kaasuse parandamine ("Erakondade rahastamise põhimõtteid tuleks muuta") ja esimene eitus. Esimene voor läks mõnes mõttes kõige paremini isegi, võitsime me igatahes ja tagasiside oli positiivne. Teine voor ei olnud enam nii tore, sest tuli jaatus ja kaotus, kuigi enesetunde järgi läks kenasti (ehk mul oli palju parem tunne). Kolmas voor oli impro ("Loomaaiad tuleks keelustada") - kindlasti mitte minu teema,  2. kõnelejana (kahel korral parandasin ennast rääkijast kõnelejaks miskipärast) jäi mul heast kõnest ka üsna palju puudu, kordasin liiga palju 1. kõnet. Kokkuvõttes võit ning päeva võis lugeda täiesti edukaks. Mälumängulaadne üritus oli väga kõmu-uudistel põhinev või siis eelnevaid väitlusüritusi kajastav, koridoris sai mängitud paar ringi "Kontakti". Nüüdsest oskan mina ka või vähemalt saan ideele pihta, isegi kui sõnu ei tea! Pühapäeval veel 2 väitlusvooru ning kokkuvõttes 10. koht võistkonnana, mis pole sugugi halb.

Esmaspäeval klassiga Tallinnas TTÜs ja Von Krahlis "12 Karamazovit".

Teisipäeval, 22.11  esines abiturientidele haridus- ja teadusminister. Mul on kahju, et ma märkmeid ei teinud, seal oli mõtlemisainet küllaga, isegi kui seda ei esitatud alati kõige õigemas vormis. Pärast tunde oli HTMi teiste esindajate kord. Kuulasime "pesasid", allusime reeglile, et käe tõstmine tähendab teema lõpetamist ja küsisime lõpus palju küsimusi.

Esmaspäeval, 28.11 PÖFF ja "Vulkaan", teisipäeval "Me peame Kevinist rääkima". Mõlemad üsna mõjusad ja paljude rääkimata sõnadega filmid. Kolmapäeval hommikul koolis ja pärastlõunast õhtuni Tallinnas. Eksamitemaatika ja närvide rahustuseks paar tundi Solarise Hesburgerit.

Igatsen Tuulist Maad

Täpselt aasta tagasi olin ma Islandil. Igatsen seda ilmselt rohkem kui ühtegi teist kohta, kuhu olen sattunud (kuigi Kaukasus püsib konkurentsis).
Islandist blogi kirjutasin ma kunagi ammu, seda võib meenutada siit, aga nüüd ma otsustasin valida välja paar pilti, et igatsus tooks vähemalt naeratuse näole.