Suusareis

31.01
Matemaatikaolümpiaad ei edenenud hästi, ning tulemuseks ka 8. koht ning äärmiselt nigel punktisumma, kuid süüdistada saab nii ennast kui haigust.
Vaevalt tund pärast olümpiaadi startisime Tartust viiekesi Tallinna suunas. Enne oli ülesanne leida üles Steve, keda keegi otsijatest varem näinud ei olnud. Aga oli leitav.
Tallinnasse jõudmine möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta.
Tallinnas käisime söömas ja siis sadamast leidsime ühe sinna saabunud reisiseltsilise juurde. 2 viimast puudujat saabusid juba liikuvasse bussi, kuna nad saabusid paar minutit hiljem, kui nad olid lubanud. Aga laeva sai mindud juba kaheksakesi siis.
Laevas oli üsna tore, kuigi ma jõudsin 2 kajutisse ja show baari ainult:D Aga sellest piisas mulle küll. Laeva showprogramm oli peaaegu vaadatav. Muidugi naistantsijaid oli rohkem, aga vähemalt oli ka neid.
01.02
Välkommen till Sverige.
Algas pika sõidu päev. Tundus, et kõigil eesti numbrimärgiga autodel, mis laevast väljusid olid suusaboksid peal ja nad suundusid Åre poole. Aga teel olles hajusid nad ruttu. Pika sõidu kohta oli üsna lõbus ning söögikohas olid õnnelikumad need, kes tegid head valikud:) Rootsi teed on väga erinevad siinsetest kohalikest teedest. Kõige kummalisem oli minu jaoks teepiire sõiduvööndite vahel. Aga tundus turvalisem küll. Õhtul enne kella 8 kohaliku aja järgi jõudsime kohale. Asukoht oli muidu hea, ainult trepp oli väike miinus, aga see ei olnud väga kõrge ning mina ega Madli ega Aive palju asju üles ei pidanud tassima ka.
02.02
Esimene hommik Åres algas äratusega ning küüslauguleibadega. Ma olin vist ainus, kes kogu reisi jooksul kordagi toorest küüslauku ei söönud:D Pärast hommikusööki, mis sisaldas näiteks üllatuskooki (kook, kuhu on pandud väikeseid üllatusi nagu mandariinitükid, küüslauk, kurk jms, ja pärast kurgitüki leidmist oma koogitükist kadus mul miskipärast edasine söögiisu) oli aeg ennast riidesse panna ning mäele minna. Esimese laskumise läbisime mina ja Madli turvaliselt(kuigi tegelikult ilmselt oli see viis tolle mäe puhul ohtlikum) suusad käes saabastel. Kinnise tõstukikabiini sees oli hea üles sõita. Kuid probleemid tekkisid mäelt ära saamisega. Mägi ei tundunud väga järsk, kuid pidurdamine ja pööramine olid problemaatilised. Eriti pööramine, sest laugetel nõlvadel oli võimalik sõita sahka ning sellega ka pidama saada. Kuid pärast kukkumisi(eriti valusaid pöidlale maandumisi) ning metsa(lihtsalt sügavale kuuse alla lumme) sõitmist oli küll tunne, et see on võimatu ning ma ei taha. Kuid see läks üle, kui nõlvad olid lauged ja kõik pidurdamised ei lõppenud täispikkuses lumes. Aga suuskade funktsioon, et nad tulevad ära jalast, kui maanduda ohtlikult, on väga kasulik ning minu suusad kasutasid seda päris mitu korda. Aivel õnnestus maanduda nii, et pilt lahkus tema juurest mõneks ajaks ning temast suurt lauatajat pärast seda ei olnud. Kaamera jäädvustas seda kukkumist sõitja enese käest. Lõpus on näha ilusat taevast ja muud mitte midagi.
Ankurtõstukiga jõudsin ma peaaegu sõbraks saada. Seni olin sõber, kuni ma koos Madliga sealt maha sadasin, ning tõstuk mul ülahuule veriseks virutas. Väike matk sügavas lumes puude vahel viis meid rajale, mis oli "ainult" punane, kuid me lootsime jõuda sinisele, mis on tunduvalt leebem. Mägi ei tundunudki nii hull, kui seda eemalt ülevalt vaadata. Aga sõites kadus minul lihtsalt ühel hetkel maa jalge alt ning ma maandusin ja lohisesin alla. Siis sain ma üle kogu kere lumiseks ning suusatuju kadus natukeseks ajaks ära. Aga et pääseda majani pidi minema rada mööda, mis oli üsna keeruline ja järsk (otse alla ei saanud tulla). Seni ei olnud kukkumised hullud, kuni tee hargnes. Madli teadis teed, aga mina mitte, aga mina olin eespool. Ma otsustasin keerata vasakule, kuid kuna keeramisega olid lood nagu nad olid, ei tulnud sellest suurt miskit välja ning maandumine oli üle raja serva teisel rajal. Mis tekitas soovi suusad jalast võtta ning lihtsalt alla minna, kuid see ei olnud võimalik, sest ka saapad hakkasid libisema kergelt. Enne viimast laskumist valisime me muidugi järsema raja kahest valikust (puhas teadmatus). Mina ei teadnud, kuhu tuleb minna, aga Madli näitas, et seal on oranžid lipukesed ning sealt vasakule. Lippude juures oli minul vahemaandumine, edasi kelgutasin ma poolistudes oma suuskadel alla. Kumbki meist ei mäletanud maja täpset asukohta. Ja loomulikult läksime me kõige suurema ringiga, mis võimalik, aga lõpuks jõudsime me ka majja.
Pärastlõunal oli hea magada ning süüa õhtust hiljem. Poeskäik kujunes otseteede kasutuse tõttu ohtlikumaks, kui arvestatud, kuid mina oma olematu mustriga tossudega suutsin ronida üles lumega kaetud nõlvadest kordagi kukkumata. Poest sai ostetud film "Notting Hill", millele sai rootsikeelsed subtiitrid alla panna ning siis vaadata. Ja Aigar sai poest 4 hambaharja ning ilusa roosas tuubis sinist värvi lastehambapasta. Lisaks nõudepesuharja, mis pidi olema hambaharja algvariant.
Osa seltskonnast käis ka öösuusatamist nautimas (kuigi Tanel sinika järgi, mille ta sai, tagajärgi nautis vähem kui suusatamist)
03.02
Mulle algas päev valusalt. Eelmise päeva sõitudest olid kõik kohad valusad (kuigi mina ei näinud üldse nii sinine välja kui Madli)ning hommikust süües läks süda ka pahaks. Seega mina hommikul kohe mäele ei läinud. Aga pool kaksteist leidsin ka mina, et kui minna, siis nüüd oleks viimane aeg varsti. Helistasin issile, et ma tahaks mäele minna ning sain teada, et teda viiakse haiglasse lahtise luumurruga. Ja seda, et keegi mulle vastu tuleks sain ma lõpuks oodata u 1,5h. Ja selle pika ootamise järel sõita esimest korda istmel üles, kus oli üsna külm (ilmselt kuna ma olin oodanud nii õues kui sees oli sees tunduvalt soojem tundunud). Üleval hakkasin siis koos Aigari ja Taneliga alla sõitma. Mind julgustati, kui ma seisma jäin ja ootasin neid järgi, et nad jõuavad järgi. Ja järgmine koht, kus nad mulle järgi jõudsid oli koht pärast oranži võrkaeda, millele mina otsa sõitsin, kuna keerata ma ju ei osanud. Maandumine oli valus ning pea ei talu ka nüüd maandumiskohal survet. Mäest alla pidi Aigar mind suurema osa teest vedama, sest muidu oleks ma sinna üles jäänudki. Õhtul valutas mul pea ning siis ma proovisin peaaegu kõik kaasasolevad valuvaigistid ära. Pärast 3. erinevat tabletti läks peavalu ära ka. Issi viidi Östersundi haiglasse ning talle tehti operatsioon, et lahtine luumurd taas kokku saaks. Nüüd on ta Raudmees naeltega jalas. Öösel oli sõit haiglasse, et ära tuua Aive, kes oli issiga kaasas. Enne seda käisid julgemad taas suusatamas.
04.02
Mäele minek lükkus hilisemaks kui muidu, kuid sõitmine hakkas edenema. Ka pööramine hakkas tulema ning lõuna paiku olime Madliga juba nõus sõitma radu, mida enne ei olnud. Kuigi tõstukiga sõites suutis Madli lõpus kinni jääda ja mina kui parempoolsemalt rajalt vasakule keeraja ei saanud temast mööda.
Viimase mäel veedetud päeva üks korralikemaid (kokku oli neid vaid 4) kukkumisi toimus Röde Ormil. Kui ma seda pärast videost vaatasin tundus see nii: sõidab valge kogu sik-sakki, järsku sõidab otse edasi, siis on näha valge liikuv kogu ning siis on kõik taas valge.
Viimase päeva puhul oli mul ilmselge plaan saada endale mõni suveniir. Ja kust mujalt kui raja servast neid saab. Mingi pika-pika tõstuki lõpus oli paremal pool silt: tõstukilt maha minek ning nool näitas vasakule. Mina keerasin paremale otse sildile otsa ja sain siis teada, et need sildid on torgatud vaid lumme. Ma lootsin sildilt leida tuge, et saada välja lumest, kuid silt oli nõrgem ning lõpus oli ta täiesti pikali(kahjuks jäi praktilistel sõidumugavuse kaalutlustel silt mäele).
Viimase lõigu koduni suutsin ma sõita 1 kukkumisega, mis tundus väga võimas tulemus. Kuigi õues ei olnud väga külm, hakkasid mul käed nuuskamise tõttu külmetama ning mina mäe tippu ei läinud.
Õhtul anti Madlile ülesanne teha midagi eriti maitsvat singist, mida meil oli lademes. Kuna Aigar, Aivar ning Tanel läksid taas pimedas sõitma jäime mina, Steve ja Madli süüa tegema. Madli praadis ära 2 sinki sibula ja küüslauguga. Steve keetis makarone (ja pani elektripliidi tagumise augu soojenema ning makaronivee hoopis esimesele augule) ning mina riivisin juustu. Toidu lõpptulemus oli peaaegu söödav. 50% oli sulajuust, 3/8 makaronid ning ülejäänu praesink maitseainetega. Kuna kõik asjad olid soolased, siis oli lõpp-produkt vägagi soolane:D
Telekas oli väga hea meelelahutaja. Mina nägin näiteks ära "Knight Rideri" uusversiooni mingi osa, mida ma kellelegi ei soovita, sest vana versioon oli liiga palju parem. "Simpsoneid" näidati vähemalt 6 osa päevas ning isegi "Hide and Seek" sai ära vaadatud.
05.02
Taas pika sõiduga päev, kuid eelmisel õhtul ilmnenud probleem auto küljeuksega ei olnud sugugi paranenud ning uks püsis kinni hoidmise ja leiutatud kinnituste abil. Niivõrd kuivõrd püsis muidugi. Hommikul käisime ka haiglast läbi. Teel sinna õnnestus meil põdrale teed anda. Tagasiteel Stockholmi oli kõige keerulisem leida mõnusa asend. Mina istusin juhiistme taga keskmises reas, minu kõrval Madli, Aigar oli roolis ning osa teest oli Tanel taga, Steve ees, Aivar keskel ning teise osa Tanel eesm Aivar taga ning Steve uksehoidja ametis. Minu jalad olid põhiliselt kõrvalistuja käetoel. Madli omad ka vahel käetugede ning kui me magada tahtsime, siis olid tema jalad üle minu jalgade juhiistme taha ning ise toetus Stevele. Kui Steve millalgi oma läpaka välja võttis, siis tema muusikavalikut me küll ei kuulanud, kuid mängida ning "Smallville"'i vaadata sai küll. Mingil teeosal muutus Steve elu keeruliseks minu (üllatus-üllatus) tõttu. Mina tahtsin näha filmi, mida tema ei tahtnud näidata. Ning kuigi me enamiku teest suutsime olla (loe: mina suutsin olla) rahumeelsed püüdsin ma Stockholmis Steve sinikate puudumise 'probleemi' juures aidata. Kuigi tema sõnade järgi ei saanud ta ei sinikaid ega haiget, siis hiljem laevas, kui ma talle õlale tahtsin patsutada siis minu puudutuse peale kargas ta ehmatusest üsna kõrgele, seega minu tegevusel oli vähemalt vaimselt talle mingi mõju. Aga laevas lubasin ma korralikult käituda ja enda meelest seda ma ka tegin (aitäh voltimistöö eest, Steve).
Pardakaartidega oli probleeme, kuna kuigi broneering oli muudetud olid maha võetud mind ja Madlit, mitte issit ning Aivet.
Aigar läks asja ajama ning sai kõik õigenimelised kaardid.
Aga kummaline osa oli kohtade jaotus. Kui koos on broneeringul 6 inimest, 2 N ja 4M ning 1N on alaealine, siis kuidas jagada need 6 inimest 2 neljakohalise kajuti vahel? Tallink oli jaganud mind kokku Steve, Taneli ja Aigariga ning Madli kokku Aivariga. Aga me miskipärast vahetasime kohti.
Käisime kaptenisilla ekskursioonil ning pärast sai oldud laeva WiFis. Või ideeliselt sai vähemalt. Mina sain umbes tunniga käidud 3 lehel ning lõpus võis juba rahulikult ka pilte vaadata:D Kuid senini oli kiirus olnud meeliülendavalt aeglane.
Kajutisse esimest korda tagasi minnes suutsin ma kajutid sassi ajada. Ma jätsin meelde kaks viimast numbrit, aga selgus, et samas koridoris oli veel samade viimaste numbritega kajuteid. Kui ma koputasin ning mulle uks lahti tehti, siis ma ütlesin oih ja vabandasin rootsi keeles, kuigi ma tean, et nad olid eestlased, kuna ta küsis midagi eesti keeles mult. Aga esmareaktsioon vabadusele oli rootsikeelne:P
Õhtusöögi söömisel jaotus seltskond 2 rühma - kallis söök ning 2,5h aega süüa versus odav kiirtoit. Madli ja mina valisime kiirtoidu. Pärast seda käisime üsna põhjalikult lõhnapoes ning ka tax free poes.
Õhtune showprogramm oli uus ning isegi tantsijad olid uued - ilmselt tänu uuele kuule oli tööl uus vahetus, kes tegi teisi kavu. Kuigi kavad olid paremad kui minnes oli esireast väga hästi näha ka vigu, mida tantsijad tegid. Ja õhtul julges Steve juba ka minu kõrval istuda rahulikult ilma pideva hirmuta.
06.02
Hommikusöögita asusime teele ning viisime Taneli kuhugi pärapõrgusse mingile koolitusele. Tema müts jäi igal juhul meile...Koseni hoidis ust Steve, pärast seda Tartuni mina. Ma mõtlesin praktiliselt - keskmise rea keskmiselt kohalt saab jalaga ust kinni hoida. Põhimõtteliselt toimis, kuid ringteedel ja möödasõitudel läks jalg väga pingesse. Steve lubas mul peaaegu kogu tee, mil ma ust hoidsin arvutiga mängida. Kahjuks läks üks parimaid mänge telefonikõne pärast metsa, sest kuigi mäng pandi pausi algas uuesti mäng ainult otsast peale.
Natuke enne kahte jõudsime linna ning siis jagati kõik kodudesse laiali ning pärast mõningast autotühjendust võis lugeda reisi lõppenuks.

ei saa me läbi Lätita

uuel aastal hooga või hoota?

Öeldaks, et uuel aastal uue hooga, kuid kui hoogu ja motivatsiooni on hoopis vähem kui varem, mis siis tuleb teha? Ei leidu just palju lapsi, kes lähevad rõõmuga pärast vaheaega kooli. Võib-olla pärast suvevaheaega esimesel korral küll, aga üldiselt mitte hea meelega. Ma tean, et 9. klass on üks väga oluline klass ning eriti kevadel tuleb pingutada. Aga siis tuleb leida motivaator, mida minul hetkel ei ole. Ma ei kavatse nüüd miskit oma elus muuta, kuid aastal 2009 peab minul ka tekkima visioon, miks ma asju teen. Äkki see aitab.
Vaheaeg saab kahjuks alati liiga valel ajal läbi. Ei ole veel nautida jõudnudki koolivaba elu, kui järgmised 10 nädalat seisavad juba ees.
Kuigi täna tuli ka hea uudis - 4 vaba päeva veebruaris järjest:D Justkui hingetõmbepaus veel vaheaegade vahel. Aga mina tean inglise keeles peaaegu kõiki maailma riike (peaaegu selle pärast, et kui ma tean neid 200+, siis kõik ei ole päris iseseisvad riigid, vaid mingi riigi valdused, millel on suuremad õigused)
Aga aasta 2009 tulek oli midagi üdini positiivset- nii uhkeid rakette minul varem pole olnud:D Aitäh, issi:)

Moulin Rouge

Jõulupidu 08. from Juuli Puusepp on Vimeo.

eilsest jõulupeost

venekeelne meedia on vägagi kasulik

Ma sain teada, et Brainstormil tuleb välja uus DVD ning et Läti president oskab laulda.
uudis ise.

kolm venda nüüdsest

Tänasest on mul kolm venda. See on väga lahe, et kõige pisem valis endale sünnipäevaks 11.11:) Ta on hetkel niii väikene veel.

brainstorm tegi oma konstruktori

Nooremale ja keskmisele vanuserühmale keerukaid Lego NXT BrainStorm konstruktoreid jne. :P

Kuradi Glock(ok,ok ta ei olnud tegelt süüdi)

See on nõme!!! Ma hakkasin armastama Vettelit, kui ta sõitis Hamiltonist mööda, aga mingid kuradi kommentaatorid rikkusid ära!!!! Nad lihtsalt unustasid vaadata kas Glock on veel seal või mitte! Vaene Massa. See on nõme... Ja hetkel üks Honda põleb, aga siis näidatakse kuradi Glocki, kes õnnitleb Hamiltoni. MA VIHKAN GLOCKI SELLE EEST! See oli lihtsalt haige. Ühe ringiga suutis ta kõik ära rikkuda. Hamilton sai ainult tänu temale tiitli... Nagu Massa oleks saanud, kui Verrel oleks teinud. Glock ei olnd justkui ise tegelt süüdi kah... Ta ei saand midagi teha eriti, kuid selles jääb minu silmis süüdi ikkagi. Hamilton on nüüd valitsev maailmameister. Massa teine ja Räikkönen kokkuvõttes kolmas. Etapivõitja Massa on täna kõige õnnetum inimene. Ta nuttis, kui ta oli etapivõidu saanud ja juba arvati, et ta on maailmameister ja siis sekunditega muutus kõik...
MM-i lõppseis: 1. Hamilton 98, 2. Massa 97, 3. Kimi Räikkönen 75, 4. Robert Kubica 75, 5. Fernando Alonso 61, 6. Nick Heidfeld 60
Selliste asjade pärast armastavad inimesed vormelit... Ainult kaks spordiala suudavad mind panna nii kaasa elama, et ma ei suuda millelgi muule mõelda. Jalgpall ja vormel. Ainult nende pärast ma olen nutnud ja inimesi vihanud. Selleks hooajaks on vormel läbi. Aga küllap järgmisel hooajal tuleb jälle midagi põnevat.

I still hope You can win.

koolivaheaeg

Kui minna kinno nelja-aastase väikevennaga, tuleb ilmselt juba ette arvestada katastroofiga. Mina ei arvestanud... Aga tegelikult ei olnudki see päris katastroof. Ainult mina olin väga häiritud. Mitte sellest, et ta toolidel ringi ronis. Aga film mulle meeldis. Käisin lausa teise korra veel... Nautimas ilmselt, et väikevendi läheduses pole:P Mulle see film taitsa meeldis:) Eriti sokkide koht.
Nicole on nüüd Marokos:( Aga iga selline asi saab kord läbi, kuid sisimas kestab edasi.
Järgmine nädal tuleb hullumeelne nädal. Lihtsalt ma avasatsin, et mu ajakava on pisut üleküllastunud kõigest, mis toimuma hakkab. Ja kõige keerulisemad ettevalmistused on alles tegemata...Ja head ideed ei tundu enam nii säravad. Aga kuidagi peab selle nädala üle elama, mis tuleb ja siis saab ilmselt natuke rahulikumalt jälle tegutseda.
Koolivaheag on läinud asja ette ja ei ole ka. Nädal on justkui liiga vähe, aga samas piisavalt palju, et midagi korda saata.
Haa...ja õmblusmasin ignoreerib mind. Ma ei tea, mis tal minu vastu on, kuid õmblema ta minu käe all nõus ei ole. Seega õmblemismõtted tuleb realiseerida mujal.
Homme on vormeli hooaja viimane etapp. Ma loodan, et Massa võidab tiitli, kuid kardan teistsugust lahendust. Ma ei tea, miks Lewis Hamilton mulle ei meeldi, kuid ma tean, et ta ei meeldi. Seega on, mida oodata.
Ma hakaksin eile vaatama oma matmaatika ülemastme õppetöö materjale. Üllatus, üllatus, neid ülesandeid, mis seal on, mina ei oska. Aga füüsika õppematerjalis edenavad paremini. 4/6 on vastus või idee olemas.
Eile õhtul viisin ma kirja posti ja juhhuu, kui on vaja kindla päevaga postitemplit, siis ei ole vastava postkasti leidmine sugugi lihtne, ainult kesklinnast viiakse õhtul pärast kuut posti ära.
Autokool edeneb õnneks palju kergemini, kui muud asjad..hmm, teooria vähemalt edeneb. Aga kuna mul on olnud ainult üks õppesõit, siis on lootust, et hakkab ka seal millalgi edenema.