Kui pea ei jaga, siis jalad jagavad, oli selgitus, miks ma jõudsin talendile kohale hilja, aga ma jõudsin varem, kui õhtujuht või üks žüriiliikmetest, seega midagi totaalselt valesti ei olnud. Talendivõistlus igaljuhul läbi ei kukkunud, kuigi hiilgav see ka ei olnud.
Mulle meeldisid Kalle ja Kristajani etteasted küll rohkem, aga objektiivsus viis tantsutrupi võidule. Mulle meeldis, kuidas Kalle rääkis, et ta tahab veel laval olla ning et ta oli ka noodipuldina veel laval. Parim osa oli tegelikult vist Rasmus. Rasmus oli väga isikupärane ning tegi kogu hingest laulu tuumasõjast ja pilvelõhkujatest. Pärast talendi lõppu koristasime laga ära ning laulsime natuke. Selline rahulik olustik oli. Kes kardina taga (kardistab kallinaid), kes aknalaual, kes laual.
Edasi viis tee Kapriisi. Vähemalt minu, Reelika, Kalle ja Kristjani tee. Süüa ja juua ning juttu ajada. Kui me tahtsime Reelikat bussi peale saata selgus, et seda bussi, millele me teda saadame laupäeviti ei käigi. Saatsime siis hoopis Kalle sillani ning läksime Taskusse trepi peale kitarri mängima. Poole tunni pärast pidin ma minema hakkama ning õhtune jalutuskäik ning autosõit olid ees ning mõnusad. Mul tuli jälle meelde, miks ma tegin load. Sest ma armastan sõita ning ma olen liiga korralik, et lubadeta sõita.
Te olete nii tohutult lahedad ja armsad! Aitäh teile:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar