reede, 15. juuni 2012

Seigeldes Otepääl ja Tallinnas

Kui esmaspäeval kallab kui oavarrest, siis kas on ikka hea plaan teisipäeval minna seiklusparki? Muidugi on, sest teisipäeval on juba ilus ilm. Kool nõudis hommiku, start lükkus natuke edasi, aga kaheksakesi me Tartust minema saime. Otepää seikluspark ei hakanud leidmisele vastu ning peatselt saime endale turvavarustuse ja õpetussõnad ning võisime rajale ronida.
Ronimise osad olid alguses lihtsad. Lõpulennud olid toredad, isegi kui kõhuli laastude sisse maanduda. Kolmandal rajal oli üks koht trikikam: hüpe ühelt platvormilt teisele, vahe piisavalt suur, et üle astuda ei saa. Võib-olla oleks isegi saanud, aga ma võtsin ennast korralikult kokku ja hooga hüppasin... vastu puud. Vasak õlg mäletab seda veel ning punane plekk, mis võib-olla läheb millalgi siniseks, meenutab seda. Neljanda rajani olid täiesti läbitavad ning midagi eriliselt rasket ei olnud, kindad olid hea idee muidugi. Muidu oleks trossid kätele ilmselt liiga hakanud tegema.
Viiendal rajal läks asi keerulisemaks. Esiteks tuli ronida püstloodis köisredelist üles, see on väsitav, eriti kui turvaköied kinni jäävad ja siis peab natuke alla tagasi ronima, et aidata. Võrgus ronimine ei ole ka kõige kergem, aga täiesti tehtav. Üksikute rippuvate aasade peal mina ronida ei suutnud. Jalad jäid kinni ning pärast 2. sammu ronisin selg ees tagasi. Eelviimane osa rajast oli köiega kiikumine võrku. Puu otsast üsna kaugele võrku kiikumine ei pruugi näida hea ideena ning puu kallistamine oli enne seda osa eriti moes. Aga see ei olnud hull, vaid tore.
Kõige viimane rada koosnes kahest pikast õhusõidust ning nendevahelisest mäkketõusust, sest kõrguste vahet saab tekitada kahel jalal trepist üles ronides.
Ja saidki rajad läbi ning selle tähistamiseks oli vaja jäätist minna sööma. Demokraatiat ei rakendata autojuhtide osas. Tartus sai natuke juttu ajada ning siis iga roju oma koju, bussiga Tartust eemale või jooksuga koju jalgpalli vaatama.
Koju ei tasu sattuda, kui eemal elada paar päeva. Tööle rakendatakse kohe. Tõstvaks autojuhiks. Koristamast keeldusin. Ootamatud külalised ning natuke jalgpalli. Jalutada sööma, kuigi rammestus ja väsimus on ründamas. Jalgpall siiski on imerelv ja seda jaksab vaadata, järgnevat filmi enam ei jõua.

Suvine päikseline päev, et jalutada koju ning Tallinnasse sõita. Jäätisepeatuses sain ma EMi võtmehoidja, ilma oleks mõeldamatu olnud. Tallinnas saime oma valdusesse korteri ning kuna me ise võtsime kaasa arvuti ning Interneti, olid kõik mugavused sees. Poest toidupoolist ning natuke keetmist-küpsetamist ning toit oli ka olemas. (Ma hakkasin meenutama, kas piim sai külmkapist ära võetud ikka. Ja ma ei ole kindel. Ma loodan, et sai. Ja loodan, et midagi pika aja jooksul ei juhtu ka, kui ei saanud. Mäluprobleemid.) Jalgpalli saab vaadata, kuigi pilt natuke hangub vahel. Teise mängu esimene poolaeg seisab rohkem, õnneks teine töötab korralikult. Pärast jalgpalli oodata veel, et film ära tõmbaks ning siis 2,5h filmi vaadata. Ja ei saa väita, et väga unine seis oleks siis, kui saab magama minna. Parasjagu. Mõnusalt soojalt uimane. Hommikul oli haruldane hetk, mil ärgata üles ning leppida, et nüüd peab voodist välja ronima, ent avastada, et kell on alles 8 ning vähemalt 2 tundi on veel ärkamiseni aega.
Hommikune unisus ning ebaõnnestunud katsed, kuid õigeks ajaks saame asjad kokku ja võtme ära antud. 2 bussiga umbkaudu 45 min loksuda ühest linna servas teise, soovitatavast ajast jõudsime hiljem, aga enne algust olime kohal ja leidsime kohad. Kõne, raamitud kiituste(!) jagamine, kõned. Väsitav oli, üks lektor lubas magada, aga toolid ei olnud selleks liiga sobilikud ning kellegi peale magama jääda oleks vastuvõtul veider. Lõpuks lubati sööma, algul oli tunne, et kõik saab kohe otsa, mingil hetkel selgus, et varusid täiendatakse ka ikka. Pärast sööki seigelda tagasi kesklinna ning jalutada läbi vanalinna raudteejaama poole, pargipingil aega parajaks teha ning rongisõit maha magada. Jalgpalli vaadata, kodus söömas ja juttu ajamas käia ning taas jalgpalli vaadata. Pärast tegeleda tähevaatlusega, mis on valguse tõttu märkimisväärselt raskendatud, aga midagi on siiski näha. Ning taevas on kaunist värvi, algul päikeseloojangust, siis tõusust.

Viimane nädal gümnasistina läks käima. Veider. Pärast kõiki vastuvõtte ja lõpetamist on ilmselt veel veidram.

Kommentaare ei ole: