Juba kuu aega ei ole mina blogi leidnud või blogi mind leidnud. Ilmselt mõlemat pidi. Eestit on piisavalt olnud, et mitte siiani jõuda. Varsti on see aeg läbi. Reedel taas Šotimaale kooli.
Nii palju on juhtunud, samas kõik need asjad on oma erilisuses nii tavalised ja õiged, et neist on keeruline kirjutada. Kassipoegadest, kellega mängida ning keda paitada kuni seenemetsadeni, sügisesest päikesesärast öiste külmusteni, suitsusaunast ja puude langetamisest kõrvavaluni.
Kõrvavalu on paha tegelane. Eile sain enda omast lahti. Alguse sai ta peaaegu et ei millestki. Oli vaiku kõrvas, ühel hetkel vaik ise ära enam ei tulnud. Samal päeval, kui see tekkis, käisin kõrvaarstil, seal arvati, et nad võivad ära võtta, aga vesinikperoksiidi lahusega peaks 2-3 päeva jooksul ise ära tulema. Alati laske ära võtta... Sest 2-3 päevaga ei läinud midagi paremaks. Mitte midagi. Ja perearsti juures seda kõrva loputati. Brr. Iseenesest see ei tohiks nii kohutav olla, aga see oli valus. Väga valus. Osa vaiku jäi ikka kõrva ning siis tuli juba väga valutava kõrvaga kõrvaarsti juurde minna. Kus nad ikkagi algul loputada üritasid, kuigi saatekirjal oli öeldud, et see ei töötanud. Lõpuks nad võtsid vaakumiga viimase vaigu ära ning sai küll hea. Lihtsalt kõrv valutas natuke edasi, sest teda oli nii palju veepritsiga surgitud.
Nüüd peaks pakkima minema, kuigi juba pakkimata on tunne, et miski ei mahu kaasa. Kuidas ma varem olen oma asjad ära mahutanud? Mul on tunne, et ma ei tahagi väga midagi kaasa võtta, aga isegi see ei mahu ära!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar