teisipäev, 6. oktoober 2015

Ben Lomond, 26.09.2015

Minu esimene Šotimaa Munro vallutatud, kuigi neid vist ainult Šotimaal saabki olla. Ben Lomondile on suvisel ajal üsna lihtne ligi pääseda: sõidad bussiga Tarbetisse, astud kolm sammu järveni ning sõidad praamiga üle Rowardennanisse. Praamisõit kestab umbes 45 minutit ja siis on aeg astuma hakata. Praamid käivad oktoobri lõpuni, edaspidi ühistranspordiga lähedusse ei saa, ent kõige vastupidavamad võivad Ben Lomondit kasutada West Highland Way läbimisel väikse kõrvalepõikena.

Meie olime neljakesi siiski pühendunud ainult ühe tipu vallutamisele ning eesmärgi poole me ka rühkima hakkasime. Esimese hooga kohe mingi viida poole ning peagi taipasime, et olime järsema tee alguses. Kuna me seal juba olime, siis mis muud, kui üles ronima. Ruttu hakkas soe, teekond ei edenenud mühinal, ent oli tore ning vaated olid kaunid. Mina arvutasin  vahemaid joogi/hingetõmbepauside järgi. Kui iga 50 meetri tagant korra seisatada, siis 5.5km mäkke annab 110 peatust. Ma tegelikult ei tea, kas ma sajani jõudsin, aga tunne oli küll selline.

Tipp ise oli uttu mattunud, vaateid anti kaheks sekundiks veerandtunni jooksul ning kuna me sattusime tippu samaaegselt heategevusmatkajatest lastega, siis mägi oli äärmiselt lärmakas ning rahvarohke.

Alla tulime nn turistirada mööda, mis oli tõeliselt tiheda liiklusega, peaaegu nii palju rahvast, et enam ei jõua teregi öelda, rääkimata paari sõna vahetamisest. Tee ise võis olla lihtsamini läbitav, aga vaateid oli palju vähem. Lõpp oli porimülgastes nii et mul on hea meel, et me hommikul valisime kaunima tee.

Aega võttis umbes 12km matk meil 6 tundi. Rajakirjeldus väitis, et see on 4.5-5.5h matk, ent küllap meie lõuna-, joogi-, hingetõmbe-, fotopausid jne olid lisaajana.

Buss viis kenasti ka tagasi Glasgowsse. Seitse Glasgowst ära, seitse tagasi.



Kommentaare ei ole: