Hommikune rongisõit oli päeva kõige külmem osa, sest mingi reisiseltskond otsustas enda kohal aknad lahti teha. Neid see ilmselt väga ei aidanud, aga rida eemal puhus külm hommikune tuul.
Ardlui rongijaamast lahkudes satub kohe autoteele, ent matkarada Ben Vorlichi suunas on vaid 200m eemal. Teelt ära saanuna hakkab rada ilma pikema jututa üles ronima. Seekordne rada oli heinane ja soine. Käimiskeppidest oli kasu lühikestel juppidel, kus oli laiem ning kõvema pinnasega tee. Muul ajal oli tunne, nagu püüaks neid vikatina kasutada.
Tükk aega ronisime üsna otse mööda sood üles. See on veider tunne, kui kõik on vetruv, märg ning mättane ja tugevalt kaldes. Pärast arvestatavat ronimist pidime minema natuke ümber mäe, et jõuda õigele nõlvale, kust üles saada. Sinna minnes leidsime algul pohli, hiljem ka mõned mustikad. Mind on marjadega palju lihtsam mäest üles meelitada kui ilma.
Kogu tee üles olime kahekesi ning ühtegi inimhinge ei kohanud. Küll aga kohtasime kaht hirve ning mitmeid lambaid. Tipus kohtusime ühe paariga ning teel alla veel mõne matkaja ning ühe toreda koeraga, kes jooksis palli taga ajades üles-alla.
Alla minek oli palju astmelisem ning kohati üpris järsk. Madalamale jõudes lisandus kirjelduste nimekirja porine ja libe. Korra kadus maa jalgealt ning maandusin istuli porri. Veekindlad püksid on imelised: varsti pühkisin kuivanud pori maha.
Glen Loini veehoidla juures jõudsime teele ning lõpu umbes 7-8km olid samad, mis eelmisel korralgi. Ilmselge eelis oli varasem aeg ning pikad söögipausid põldmarjade juures. Tund enne rongi Tarbeti raudteejaamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar