neljapäev, 25. veebruar 2016

Inverlochlarigi orus, 13.02.2016 ja 21.02.2016

Uued saapad on igatahes veekindlad: kogu sisse liikunud vesi püsis kenasti sees. Veeämbrisse astumise tunne igal sammul. Viimasel korral valasin mitu korda saapaid veest tühjaks, väänasin sokke, vahetasin sokke, kuivatasin sokke, tagurpidi saltosid ei visanud, aga olukorda väga parandada ka ei õnnestunud. Nii märg pole mul ammu olnud. Kihiline riietus on kuivalt väga asjalik, ent iga märg kiht, mida ära ei saa võtta, muudab päeva aina pikemaks ja külmemaks.

13. veebruaril õnnestus mul läbi lume ojja kukkuda. Ära kunagi tõtta tasasele valgele väljale. Seal all ei pruugi üldse nii tasane ega kuiv olla. Ma kukkusin lumme küll puusadeni, aga vesi oli ainult saapa sääreni. Kuivad sokid aitasid tol korral märgatavalt. 21. aga hiilis vesi nii vaikselt ligi, et ma ei kujuta ette, kust ma kogu selle vee saabastesse suutsin korjata.

Minu jaoks on soo 'tasane maa, mida künda ei saa', aga siinne soo ei ole teps mitte tasane ning lume all on täiesti soo, sest maa ei olnud ära külmunud. Üle ojade hüppamise ja ronimise ma olen üsna selgeks saanud, sest muidu seisaks ma 30 korda päevas ojakese veerel. Iga sammuga on võimalus vajuda ootamatult pisut natuke rohkem sisse. Pokud ja muud mättad aitavad, kivid ka.



Lumepiiri erinevus umbes nädalaga on orus selgelt nähtav, kuigi pildid on pisut erinevates kohtades samas orus. 

Kommentaare ei ole: