kolmapäev, 24. veebruar 2016

Konnadeta kondamised Karulas

Eesti talvevaheaeg oli külm ning üle pika aja lugude talvine. Kuidas sa räägid kudujatest sõpradele, et talved on külmad, kui koju minnes on õues +10? See kukkus ruttu ja madalale, aga inimmälu ei mäleta halba... ega külma. Kui külm on -30? Ega ma enam ei mäleta. Vist nii külm, et paigal ei püsi ning istmesoojenduseta autosse istuda ei sooviks.

Kui külm on -15C või natuke alla? Piisavalt, et olla segane ning öösel matkarajale minna. Karula rahvuspark on ilus, ent külma unustamine tähendab ka õige riietuse unustamist. Nii ma siis uskusin, et panin piisavalt riideid selga. Ammugi mitte. Alguses külmetasid käed, kinnaste vahetus muutis selle seisu pisut paremaks, ent esimese poole lõpuks oli nii külm, et termose lahtikeeramine oli liiga suurt täpsust nõudev tegevus. Teine pool oli palju soojem, sest rohkem riideid aitab alati.

Miks peaks keegi õhtul kell kuus kuhugi auto ära parkima ja kõndima hakkama? Aga kui ilus on öö! Lund ei olnud veel sadanud, ent külmaga oli kogu maa ning puud härmas, järved kaanetatud ning jää laulis. Tähed särasid metsa kohal, rahulikuim paik maailmas. Kuu tõusuga lõi kogu maa särama, lampe polnud ammugi vaja, pikad varjud muutusid lühemaks.

Eesti metsavaheteevaikust ei ole ma Šotimaalt leidnud. Miks? Siin on orgudes uluv tuul, kärestikulised vulisevad ojad ning jõed. Eesti tuulevaikne talveöö ongi tasa. Ei linde, loomi, voolavat vett ega isegi samme ei ole kuulda. 

Kommentaare ei ole: