Vaikus ilma tormita

Siia ei jõudnudki torm, aga vähemalt nädal aega on iga päev suure osa ajast vihma sadanud. Sügis on hall hetkel.

Minu arvuti püüdis otsi anda, hetkel on vist kõvaketas enda lõpu leidnud. Küllap ma järgmisel nädalal jahin uue. Sellest tulenevalt ei ole mind ka Skype'is näha, mul ei ole seda lihtsalt hetkel.

Esimene suur kontrolltöö tuleb teisipäeval ning see on suhteliselt hirmuäratav, kuna aega on kõigest 45 minutit, ent on 2 mitmeosalist ning suhteliselt töömahukat ülesannet. Brr. Nädalavahetus tuleb väga kordavalt harjutav.

Täna ma ei jõudnud jälle kuduma. Eelmine nädal jäi ka vahele. Matemaatika kodutööd võtavad lihtsalt tunde. Ja ühe vastuse ma panin ikkagi mööda, kuigi enda meelest sain kõik vead välja. Mine sa tea. Vahel on ka arvuti hindamine mööda, sest mingi vorming on vale ning siis ei saa ühtegi punkti. Inimhindamine on sellega võrreldes ikka väga tulus. Jälle oli nädal, kus oli 4 hindelist matemaatika kodutööd, järgmisel on ka. Teise aasta matemaatika on hoopis teine matemaatika. Nii heas kui halvas mõttes. Mulle ikkagi meeldib matemaatika, aga vahel on liiga palju definitsioone korraga.

Kudumist ma maha jätnud ei ole, aga füüsika kontrolltöö hüvanguks loobusin võimalusest imeilusat salli kududa. Nüüd ma pean endale tõestama, et ma tegin õige valiku. Salli mustri võin ma soovi korral kunagi osta ka ning siis kududa. Siin olles olen seni valmis saanud 1 suure õlasalli, ühe pisema ning kaeluse, mille mustri ma ise välja mõtlesin.

Järgmisel nädalal on parem. Peab olema.

Aga kui mul on hääl ära?

Mina olen tõbine, täna suudan juba natuke rohkem kui magada ja üksiku rea kududa.
Minu kõrval tehti vahepeal Šoti pangaülekannet ja sealne häältuvastus oli seal sama edukas kui järgnevas klipis. Mina ei olekski saanud siin väga ülekannet teha. Häältuvastus ju hääletus režiimis ei tööta.

Šotimaal kondamas

Udune hommik

Inveraray kindlus

Inveraray

Glen Coe

Fort William

Ben Nevis tagaplaanil

Glennfinnani viadukt

Glenfinnani viadukt Sigatüüka ekspressiga

Loch Shiel

Tegusalt tegutsemine

Kummaline, et on olemas puhkepäevad (bank holiday), mis ongi pika nädalavahetuse pärast. Füüsikud peavad neist korralikult kinni, matemaatikud mitte. Seega on homme ikkagi koolipäev, lihtsalt umbes tund loengus ja tund kõndides.

Eile ma proovisin ma midagi uut ja väga huvitavat, üsna kindlalt tahan seda ka edaspidi teha. Täna oli kudumisõhtu nii tuugalt täis, et istekohti jäi puudu. Homme lähen ma sõbrannale külla ning laupäeval paljude rahvusvaheliste üliõpilastega Šotimaad avastama. Reisi originaalpealkiri on "Highlands: Harry Potter Bridge & Glen Coe Day Trip".

Ma pole vist kunagi nädalaga nii palju kõndinud, kui siin.

Ja minu tänaval on hommikul "pulgakommiga" neoonkollane tegelane, kes aitab lapsi turvaliselt üle tee. Ülekäiguradu siin foorideta ei kohta ning väikesel ringteel foori just ei ole.

Sattusin kogemata "Müürilehte" lugema. Leidsin sealt tükikese Eestit: http://www.muurileht.ee/visand-minu-eestist/

Rohujuuretasandi füüsika

Või rohuliblefüüsika pigem. Mitu rohuliblet on Ühendkuningriigis? Lihtne, kõigepealt hindad Eesti pindala järgi siinse pindala, siis arvad, et muru on kõikjal (või noh, 70% kanti igatahes), mõtled tiheduse ka välja ning ongi käes. Ja väga haritult arvatud. Mitte, et keegi sellega midagi peale oskaks hakata. Koduseks tööks on välja arvutada, mitu klaverihäälestajat on Glasgows. Kahjuks või õnneks saavad sellega ka niisugused kodutööd läbi.

Suvest sügisesse

Suvi sai kuidagi järsku läbi, alles ma plaanisin, kuidas kirjutada sellest, et paaritunnise etteteatamisega tulebki Krakowisse minna või et Pärnut saab suvel mitu korda külastada. Ja Hiiumaal üle väga pika aja käia, sõpradega väga toredalt aega veeta, pisikestele sugulastele suurt jaanituld näidata, unustatud mõisaid külastada, bussikesele nime otsida, Virumaal hipibussiga mere äärde ööbima minna, Nunnuga öösel Annelinnas tupikparklas üle muru ringi keerata, öölaulupeolaadsel asjal käidud ja paljugi veel. Asjalik sai proovitud olla, aga teadmised jäid ootustest maha ning lõpuks tegi aeg tünga. Kodukokaks sai natuke harjutatud, kui kõik teised kooli ja tööle põgenesid, kilode kaupa õunu söödud ning küpsetatud, suve jooksul sai isegi biskviittordi tegemist õpitud, lõpus hakkas juba täitsa hästi välja tulema. Mahu järgi ja natuke küpsetuspulbri "sohiga" ju töötabki. Oli suvi, mis ta oli, aga läbi ta sai jällegi.

Nüüd olen ma tagasi Šotimaal, uues elukohas, samas linnas. Seekord, pole meil päris oma korter, jagame veel ühe tudengiga. Kõik on kena, tore ja korras. Voodiriided tellisin siia ette, et kohale tulles ootas hunnik pakke: nüüd on suur kuninglikes mõõtmetes tekk, mis lõpuks ometi mahutab ära nii varbad kui soovi korral ka nina. Kodu asub üsna rahulikus piirkonnas (kui mitte pöörata tähelepanu sellele, et täna soovis politsei meie majja sisenemiseks uks avada) ning vahepealsed politseisireenid on ju täitsa harjumuspärased. Väga lähedal on kanal, natuke kaugemal ka jõgi. Maja taga on aed, kus ei ole midagi erilist, aga mille taga natuke kaugemal on väga suured metallkonstruktsioonid. Muidu on rohelus ja taamal paistab küngas.

Kanali kohalt vaadatuna

Kodutänavalt, mitte päris maja juurest

Kooliteed saab valida vastavalt ajale ja meeleolule. Tunni ajaga jõuab kooli, kui jalutada mööda veeäärseid radu ja parke. Kui olla kiire ning kannatamatu, saab kooli 35 minutiga.

Pikem tee

On vahel kitsas ja ka porine

Otsema teega neid muresid ei ole

Kool on korralikult pihta hakanud, kodused tööd ilmusid juba enne semestri algust. Kui unustatud asjad meelde tulevad, on juba täitsa lootust ülesannetest jagu saada. Uued asjad tulevad küll kohe peale, seega võimalikult ruttu peab kõik endise taas pähe saama (kõik tuleb väga tuttav ette, ent kui mingi nõks on meelest läinud, siis ilma meelde tuletamata see tagasi ei ilmu), et seda kasutada ja arendada.

Lootused ja tegevusplaanid on olemas, nüüd tuleb vaid tegutseda, et vähemalt mõned ka tööle hakkaksid.

See ongi ju suvi

Sellest on juba mitu nädalat, kui me tarisime kogu oma elu takso ja rongi abil lennujaama. Minu elu on raskem, kui sobilik, seega umbes kaks kilo esemeid, mida ma oleks tahtnud ikkagi kaasa võtta, jäid maha. Ilmselt minu "praktilisus" oli mul paar päeva varem lasknud oma tossud täiesti ära lõhkuda. Neid ei pidanud vähemalt enam transportima. Aga masinas ei julge ma enam kunagi oma jalanõusid ilmselt pesta.

Kunagi oli suvepäev, mil ma sulasin köögis ning olid hädas želatiini, sulava vahukoore, ebaühtlase biskviidi ning muude asjadega. Põhimõtteliselt elasin üle ning kõik ei olnud lootusetu. Eurovisioni asemel oli igatahes saun.

Noorteteatrid võivad olla väga toredad, ent isegi kui õhtu on veel soe, siis öösel on külm ning sääsed. Pärast muidugi ka kurguvalu... Õnneks läks lõpuks siiski ära, muidu tundus küll väga halb suveplaan. Lauamängud on samuti lahedad. Isegi kui ma keldrisse lõksu jään. Jutustamise oma oli eriti jabur, aga nii ei saanud ju kunagi öelda, sellega kaotaks kohe mängu.

Meremuuseumis võib täitsa käia, mõnel koosolekul ka, kus vaikselt kuulata, vahel sosinal naabrile kommenteerida ning kududa. Vahel võib ka lihtsalt Tallinnasse sõita, et tagasi sõita.

Kui sõbrad Tartus külas käivad, võib igasuguseid asju juhtuda. Hommikul hämaras toas unelaulu isegi otsida, ärgata selle peale, et unes toimunud sportvõimlemine mõjus ühele klaasile surmavalt. Mänguasjamuuseum ei lase mai viimasel reedel tasuta külla minna, sest 1. juunil on see tasuta. Nad oleks võinud ju olla nii vastutulelikud, aga seekord jäi vaatamata.

Uma Pido oli täitsa tore, vahel läksid vahepalad veidraks, mõnikord oli kaunis laul arusaamatus saates, vahel lauldi üliväheste sõnadega laulu 4 poolkorduse ning 4 kordusega. Või midagi umbkaudu säärast. Pühapäeval Maanteemuuseum ning ratturite poolt pantvangis. Mitte päris tegelikult. Tartu suund oli igatahes kaua kinni. Autosse jäänud poolkuivanud piparmündi lehed meenutasid mitme tunni pärast hoopis teed. Kuid sellega seiklused rattarajal ei lõppenud. Kuni Tatra oruni sain ma üsna ratturitevabalt liigelda, ent siis kattus taas teekond. Ja ma saabusin täpselt siis, kui palju rattureid tuli. Politsei reguleeris seal liiklust, mõne aja pärast tuli ja andis juhised kohe pärast märguannet tegutseda. Kahe grupi vahel ma saingi oma märguande ja läksin. Olin ratturite järel, mis on kena, aga kiiremate ees, mis on ohtlik. Üsna pea tuli politseimootorratas, kust paluti mul paremasse serva võtta. Kui see vaid nii lihtne oleks. Kunagi tuli bussipeatus, pikk ootamine, taas natuke sõitu, siis ootamine, kuni tuli pikk autode rivi, kuhu passis ka minul lõppu ronida. Väsitav sõit.

Selle varasuvega õppisin ma kampsunit kuduma ja sain teada, et mulle ei meeldi aja peale kududa. Tähtajad on vaenlased, kuna ma ei saa nautida, mida ma teen. Ma koon, sest ma tunnen end süüdi, et ma lubasin ning isegi jään 2-3 päeva hiljaks oma lõpetamisega. Õnneks ei pahandatud. Ei kiidetud ka, aga vägagi eluline õppetund, et kui kahtled, ära võta endale nii suuri kohustusi, mille puhul ei saa poole pealt leida, et tegelikult on algus ikkagi kole, ma harutan üles ning teen 4 aasta pärast uuesti.

Ma pean ennast kokku võtma ning leidma konkreetsed juhised, mida mina saan teha, et kasulik olla. Mul on väga üldine ettekujutus, mis võib osutuda ebapiisavaks. Ma loodan, et sellest tuleb siiski asja.

Eesti on ikka ilus. Tõeline suvi, kuigi natuke liiga palav ja sääskede-parmude rohke. Looklevad teed metsa vahel, rohelus, sinised veekogud ning muidugi maamaja. Hommikul päikesetõusul on tiigi kohal udu ning toast tulnud inimesed auravad. Me oleme tõesti maailmaparandajad, kuid lõpuks jõudsime ikkagi samasse kohta tagasi, kust me alustasime. Võib-olla me lihtsalt teame nüüd, kus me käisime.

Tahan eesti keeles vaikida

Kuidas seletada sulle oma keelt

nüüdsama

kuuvalgel

allika kaldal

Istun sinu 

ilusa indoeuroopa mehega

suurel sammaldunud soomeugri kivil

ajan sinuga poolpaljast

ööhaljast juttu

Tahan sulle öelda

kuidas lõhnavad minu keeles männid

ja võhumõõgad

kuidas minu keeles vesi üle raudkivide vuliseb

ja kuidas ritsikad võtavad oma viiulitest viimast

Selle asemel vaikime

kinnisilmi

ja paotame vahetevahel suud

mõneks poolpaljaks ööhaljaks sõnaks

ei kummagi keeles

Kristiina Ehin

"Viimane monogaamlane" 2011

Ja ongi läbi!

Täna hommikul oli viimane eksam, mis läks üldiselt hästi, mõne veaga ilmselt, aga enesetunne seda tehes oli hea, aega ei jäänud puudu ning teoorias ei tekkinud ka suuremaid tõrkeid. Nüüd saab vaid juuni keskpaika oodata, et tulemused teada saaks.
Pärast läksime mõne muu füüsikuga QMU baari ning kell 11 hommikul oli vaja tähistada eksamite lõppu.

Nüüd ei pea ma ennast tagasi hoidma, et koristada ja pakkida ei sobi veel. Sellega hakkavad tüüpilised probleemid tekkima muidugi. Miks mul nii palju asju on? Kuhu ma need kõik mahutan? Kohver on täis, aga ma pole kõiki asju veel ära pakkinud, sest ega ma kohe ei lähe. Kilode kaupa paberit sai ära visatud, sest ma ei hoia alles prinditud konspekte, mida ma saaks ise igal ajal välja printida uuesti. Kõige keerukam on jalanõudega, sest need võtavad alati ruumi, aga mitut paari jalga ei pane. Võib-olla peaks proovima?

Tuba on nii veider, kui fotosid enam kõikjal ei ole.

Eelmisel esmaspäeval oli siin suvi. 20 kraadi sooja ja päike, õhtul oli õhukese jakiga palav jalutada. Täna on kõike peale lume taevast alla tulnud, aga on ka päikest ja sinist taevast, kuid temperatuur on alla 10 kraadi.

Varsti on reede!

Eksamipaanika reaalsus

Ma sattusin eksamil paanikasse.
Ma vormistasin töö valesti.
Mul jäi aega puudu.
Kõik läks nii, nagu ei tohi minna.

10 päeva pärast peab paremini tegema, siis on teine pool füüsikast.

Keep calm and write down your answerspanic.