Teiste sõnadega

Lõpetamine 22.06.2012

Let's dance in style, lets dance for a while
Heaven can wait we're only watching the skies
Hoping for the best but expecting the worst
Are you going to drop the bomb or not?
Let us die young or let us live forever
We don't have the power but we never say never
Sitting in a sandpit, life is a short trip

Some are like water, some are like the heat
Some are a melody and some are the beat
Sooner or later they all will be gone
Why don't they stay young
It's so hard to get old without a cause
I don't want to perish like a fading horse
Youth is like diamonds in the sun
And diamonds are forever
So many adventures couldn't happen today
So many songs we forgot to play
So many dreams are swinging out of the blue
We let them come true

(Alphaville - Forever young) 

Jaanipäev 23.06-24.06.2012

What a day, what a day is invented
Sorry days like these can't be rented
What a chance, what a chance is given
And I would be a fool
If I didn't try

Oh, it's alright, it's alright, it's sunday
We'll go out taking pictures
We can put them in frames to remember
Of how life seems such a funny game
Still the water turn into wine
I can tell - you won't listen to my words
To my words
I'm saying

What a day, what a day is invented
Sorry days like these can't be rented

(Brainstorm - Sunday morning)

Klassireis Palangasse 25.06-27.06.2012

Sõbrad tulge ja istume maha,
mul on vein ja ilmatum aeg
sellel hetkel just teiega tahan
olla koos ja teha üks naer

Leidkem aega, et kohale tulla
Pole tarvis teil pruukida suud
võime lihtsalt üksteise jaoks olla
Kui on öö, näiteks vaatame kuud

Mul on alati olnud üks komme:
igatseda, kui ma teid ei näe
Ja kui mitte täna, siis homme
küsin kindlalt, et kuidas teil läeb

 (Mari Pokinen - Sõpradele)

Aitäh, A9 ja teised!

Haridussüsteemist Metsaülikoolile

Aprilli lõpul sai kirjutatud Metsaülikooli esseekonkursi raames essee, mille kirjutamise käigus ma otsustasin, et mulle ei meeldi seda kirjutada enam, aga kuidagi sai lõpetatud ja ära saadetud. Nüüd selgus, et selle eest anti 3. koht. Minu kokkuvõte esseele on "see ei ole hea", ent jagamine võib-olla suudab asja arendada. Ja pealkiri ei ole üleliia originaalne, üsna sügisene.

Keskpäraselt keskpärasele

“I've never let my school interfere with my education.” (Mark Twain)

Koolis õppimine on igav. Algkoolis, põhikoolis, isegi gümnaasiumis. Õppimine ise on tohutult põnev: terve maailm ootab avastamist ning kunagi ei jõua kõigele jälile. Enamasti nenditakse, et kool suutis uudishimust võitu saada ning igasugune huvi kadus. Haridussüsteem näib keskpärane ning suunatud ideaalsele keskpärasele, keda ei leidu ei hariduses ega rõivakauplustes. Miks üldharidus ei ole köitev üheski vanuseastmes ega kellegi jaoks?

Haridus näib Eestis (ja pea kõigis teistes riikides) olevat suunatud väga konkreetselt ühiskonna hüvanguks, mis on mõistetav, sest teadmisteta ei suuda toimida ükski riik. Selle mõistmisega tuli haridus, mida varem jagati vaid vähestele priviligeeritutele, kõigini. Vaieldamatult oli kohustuslik üldharidus samm, mis muutis maailma, kuid vaieldav on see, kas just kindlasti paremaks. Kvaliteet langes, sest massiharidus ei suuda eales küündida hea eraõppeni, kuid kvantiteet pidi seda kompenseerima. Eraõpe on muutunud nii haruldaseks, et sellest ei tasu isegi unistada, leppima peab pakutavaga ning ise võimalusel juurde otsima asju. Üldsus on alati mingil määral keskmine, sest statistiliselt peab leiduma keskmine. Inimesed on kõik erinevad – leierdatud lause, mis hariduses jääb siiski märkamatuks. Erinevad nii heas kui halvas mõttes, ebamugav mõlemat moodi. Erinevus halvema suunas näib olevat suurem probleem: see on probleem, kui kõik ei saa hakkama ning mahajäämus ja väljalangevus ei luba kõigil soovitud ametini jõuda. Vastupidist ei vaadelda enamasti probleemina, kuid mulle näib see palju suurema väljakutsena Eesti haridussüsteemis.

Väljakutse on muuta haridus põnevaks neile, kes teavad juba materjali, ei soovi õppida kõike, kui on leidnud endale sobiva ala või ei pinguta, sest see ei ole vajalik. Haridussüsteemis jäävad tähelepanuta need, keda pole vaja abistada. Järeleaitamine on muutunud normaalseks, erinevaid võimalusi pakutakse isegi õppe pikendamiseks, ent õppe lühendamine on raske, sageli ebapraktiline sotsiaalse poole pealt, kuid koolides leidub alati neid, kes sooviksid teha palju enamat ning ülihea õpetajata raisatakse keskkoolis aega. Liigne kordamine, selgitamine ning arutamine piiravad kiirust; mõni õpetaja leiab, et ülesandele tuleks kohe anda ka lahenduse idee, kuigi tegelikult peaks olema võimalus leida oma idee ning seda täiesti iseseisvalt; kõigile sobiliku lahenduse leidmisel lähtutakse keskmisest, mis ei paku uudsust ega loomingulisust. Kõigis on potentsiaali, aga Eestis tekib iga aastaga aina enam raisatud annet, sest kool ei nõua pingutust: õpetajad lepivad olemasolevate teadmistega ega sunni noori end arendama. Edukama tuleviku võti on aga võime areneda ja õppida, ent see nõuab tohutut tahet ning pingutust, et ise õppides leida kõik võimalused ja teadmised. Esimene tuhin ja entusiasm võivad raugeda, kuid kui puudub oskus järjepidevalt teadmisi hankida, siis see jätab mitmed noored paljudest võimalustest ilma. Haridustee pole üksi käimiseks mõeldud.

Kõigil on õigus püüelda tähtede poole, aga kui tähti näidatakse ainult all, siis on raske leida põhjust kõrgele hüppamiseks. Enesemotivatsiooni arendamisele peaks pöörama enam tähelepanu ning õpetajad ei ole küll jumalad, ent alati on meeldiv, kui nad leiavad mõne ülesande, mis paneb inimesed huviga kaasa töötama. Hetkel tapetakse uudishimu vaikuse ja korra nõudmise ning järjekindla jutustava õppestiiliga enamasti varakult, aga kõigile sobivad erinevad õppemeetodid. Tuleks toetada, kui keegi soovib õppida raamatukogus või teha ülesanded kiiremas korras ning veeta aega lugedes või mõnda muud ainet õppides. Optimaalne ajakasutus ning rohkem teadmisi ja heal juhul ka motivatsioon pingutamaks. Kui esimeses klassis käiv noormees leiab, et kool on igav ning ta parem loeks kodus raamatut vulkaanidest, siis teadmisi soovib ta koguda, aga tema meetod ei kattu kooli arvamusega, enamasti võidab tugevam ehk kool. Võidu hind võib olla kõrgem, kui soovitud: huvitavad teadmised jäävad kättesaamatuks ning tüüplahendused saadakse selgeks. Uudishimu ja unistamine, mis viivad edasi maailma, keelatakse. Kõik ei ole akadeemilistelt võimetelt võrdsed, seega nõrgad aidatakse keskmisele tasemele lähedale, aga et keskmine liialt kõrgele ei roniks, tõmmatakse tugevamad madalamale, näiteks rakendatakse isegi põhikoolis meetodit, kus materjali valdav õpilane selgitab neile, kes ei mõista. Selgitamine on küll hea võimalus materjali kinnistada, ent see ei võimalda kõigil võrdsel määral areneda. Investeeritakse keskmise taseme säilitamisesse, ent arengut ei toimu. Noored on haridussüsteemi pantvangid.

Eliitkoole võib teha maha või armastada, aga nad täidavad siiski ühiskonnas oma kohta: motiveeritud ja heade teadmistega noored motiveerivad võistlusmomentide kaudu igapäevases koolielus neid, kellel on võimed, ent kes pole pidanud varem pingutama, et olla parim. Võistlus ei ole hariduse eesmärk, aga see on vahend tegeliku eesmärgi saavutamiseks ning selle tähtsust ei tohi alahinnata. Teadmiste võrdlemine ei ole sama, mis naabrist parema auto hankimine: teadmisterohkuse korral võidavad kõik ning võimalusi ja valdkondi on nii palju, et kõigil on võimalik leida erinev suund ning teada teistest rohkem kas või Teise maailmasõja käigust Gröönimaal. Neid infokilde jagades ja võrreldes arenevad õpilased palju rohkem kui aastast aastasse õpetaja monoloogi kuulates, mis on õpikus samuti olemas. Teadmisterallil ei ole tähtis võit, tähtsad on protsess ning osavõtt.

Koolisüsteem teeb liiga statistilisest keskmisest tugevamatele, sest neid pole vaja aidata hariduse haljale oksale, pigem võetakse sabast kinni, et ladvast lendu ei tõuseks. Nii mustvalge ja nukker pilt ei ole, ent kõige olulisem on leida võimalus, kus haridus ei segaks haritust ning kool suudaks pakkuda mõlemat, seda ka neile, kellel on koolihariduse tase juba käes.

Seigeldes Otepääl ja Tallinnas

Kui esmaspäeval kallab kui oavarrest, siis kas on ikka hea plaan teisipäeval minna seiklusparki? Muidugi on, sest teisipäeval on juba ilus ilm. Kool nõudis hommiku, start lükkus natuke edasi, aga kaheksakesi me Tartust minema saime. Otepää seikluspark ei hakanud leidmisele vastu ning peatselt saime endale turvavarustuse ja õpetussõnad ning võisime rajale ronida.
Ronimise osad olid alguses lihtsad. Lõpulennud olid toredad, isegi kui kõhuli laastude sisse maanduda. Kolmandal rajal oli üks koht trikikam: hüpe ühelt platvormilt teisele, vahe piisavalt suur, et üle astuda ei saa. Võib-olla oleks isegi saanud, aga ma võtsin ennast korralikult kokku ja hooga hüppasin... vastu puud. Vasak õlg mäletab seda veel ning punane plekk, mis võib-olla läheb millalgi siniseks, meenutab seda. Neljanda rajani olid täiesti läbitavad ning midagi eriliselt rasket ei olnud, kindad olid hea idee muidugi. Muidu oleks trossid kätele ilmselt liiga hakanud tegema.
Viiendal rajal läks asi keerulisemaks. Esiteks tuli ronida püstloodis köisredelist üles, see on väsitav, eriti kui turvaköied kinni jäävad ja siis peab natuke alla tagasi ronima, et aidata. Võrgus ronimine ei ole ka kõige kergem, aga täiesti tehtav. Üksikute rippuvate aasade peal mina ronida ei suutnud. Jalad jäid kinni ning pärast 2. sammu ronisin selg ees tagasi. Eelviimane osa rajast oli köiega kiikumine võrku. Puu otsast üsna kaugele võrku kiikumine ei pruugi näida hea ideena ning puu kallistamine oli enne seda osa eriti moes. Aga see ei olnud hull, vaid tore.
Kõige viimane rada koosnes kahest pikast õhusõidust ning nendevahelisest mäkketõusust, sest kõrguste vahet saab tekitada kahel jalal trepist üles ronides.
Ja saidki rajad läbi ning selle tähistamiseks oli vaja jäätist minna sööma. Demokraatiat ei rakendata autojuhtide osas. Tartus sai natuke juttu ajada ning siis iga roju oma koju, bussiga Tartust eemale või jooksuga koju jalgpalli vaatama.
Koju ei tasu sattuda, kui eemal elada paar päeva. Tööle rakendatakse kohe. Tõstvaks autojuhiks. Koristamast keeldusin. Ootamatud külalised ning natuke jalgpalli. Jalutada sööma, kuigi rammestus ja väsimus on ründamas. Jalgpall siiski on imerelv ja seda jaksab vaadata, järgnevat filmi enam ei jõua.

Suvine päikseline päev, et jalutada koju ning Tallinnasse sõita. Jäätisepeatuses sain ma EMi võtmehoidja, ilma oleks mõeldamatu olnud. Tallinnas saime oma valdusesse korteri ning kuna me ise võtsime kaasa arvuti ning Interneti, olid kõik mugavused sees. Poest toidupoolist ning natuke keetmist-küpsetamist ning toit oli ka olemas. (Ma hakkasin meenutama, kas piim sai külmkapist ära võetud ikka. Ja ma ei ole kindel. Ma loodan, et sai. Ja loodan, et midagi pika aja jooksul ei juhtu ka, kui ei saanud. Mäluprobleemid.) Jalgpalli saab vaadata, kuigi pilt natuke hangub vahel. Teise mängu esimene poolaeg seisab rohkem, õnneks teine töötab korralikult. Pärast jalgpalli oodata veel, et film ära tõmbaks ning siis 2,5h filmi vaadata. Ja ei saa väita, et väga unine seis oleks siis, kui saab magama minna. Parasjagu. Mõnusalt soojalt uimane. Hommikul oli haruldane hetk, mil ärgata üles ning leppida, et nüüd peab voodist välja ronima, ent avastada, et kell on alles 8 ning vähemalt 2 tundi on veel ärkamiseni aega.
Hommikune unisus ning ebaõnnestunud katsed, kuid õigeks ajaks saame asjad kokku ja võtme ära antud. 2 bussiga umbkaudu 45 min loksuda ühest linna servas teise, soovitatavast ajast jõudsime hiljem, aga enne algust olime kohal ja leidsime kohad. Kõne, raamitud kiituste(!) jagamine, kõned. Väsitav oli, üks lektor lubas magada, aga toolid ei olnud selleks liiga sobilikud ning kellegi peale magama jääda oleks vastuvõtul veider. Lõpuks lubati sööma, algul oli tunne, et kõik saab kohe otsa, mingil hetkel selgus, et varusid täiendatakse ka ikka. Pärast sööki seigelda tagasi kesklinna ning jalutada läbi vanalinna raudteejaama poole, pargipingil aega parajaks teha ning rongisõit maha magada. Jalgpalli vaadata, kodus söömas ja juttu ajamas käia ning taas jalgpalli vaadata. Pärast tegeleda tähevaatlusega, mis on valguse tõttu märkimisväärselt raskendatud, aga midagi on siiski näha. Ning taevas on kaunist värvi, algul päikeseloojangust, siis tõusust.

Viimane nädal gümnasistina läks käima. Veider. Pärast kõiki vastuvõtte ja lõpetamist on ilmselt veel veidram.

Lünklikkus

Mulle meeldib isegi see suvi, mis ei ole veel suvi, vaid kuhu ronivad vahele näiteks kool ja külm ilm. Vahel pole ka oluline mäletada, mida ma tegin, kuid mõned asjad veel meenuvad.

Vahel ei ole oluline jõuda hommikul kooli, mõned asjad on tähtsamad. Esimest (ja ka viimast) korda puudutud terve päev (see tähendab 2 tundi) ilma mõistliku (jah, kõik välisreisid on automaatselt head ja mõistlikud) põhjuseta. Konn on armas loom, sõbralik, kuigi istmete mugavuse üle võib natuke nuriseda. Mitte eriti muidugi, detailid. Piknik autos, sest väljas on sääsed ning mugavuse ja tervise huvides on auto paradiis. Auto looduskaunis kohas.

Õhtud filmidega on toredad, keldris jahe, üleval soe, mõnusad. Ma varsti ei saagi enam väita, et ma ei ole ühtegi filmi näinud. Ja enne eksameid ma ei ole kordagi jõudnud enne kella 2 magama. Üks võimalus veel proovida.

Kolmapäeval, 6. juunil toimus Veenuse üleminek Päikesest. Seda oli kindlasti vaja jälgida, seega sai vaadata filme, et üleval püsida, sest ärkamine kell 4 hommikul tundus liiga varajane. Uneuimaseks saab kiiresti, magamist ei mäleta, ent ilmselt oli see olemas, sest muidu ei saa üles ärgata. Kella nelja paiku sai siiski üles ning Konnaga Toomemäele, et kiriku põhjatornist ajaloolist sündmust jälgida. Läbi filtri algul palja silmaga. Mina palja silmaga ei näe. Projektsioonil näen, teleskoobist ka, siis läheb pilve. Selginemise märke ei ole, juttu saab ajada päikesetõusujärgsel hommikutunnil. Kuna selgust ei näi lähenevat, siis tuleb minna hommikust sööma. Eesti on nii pisike, et info levib ning lõuna pool pidavat selgem olema. Läksime? Läksime. Kambjani, seal vaatasime natuke, siis õnnestus teada saada, et Savernas saab teleskoobiga vaadata. Ja saigi, väga hästi sai. Päike säras uhkelt, korralik must täpp peal. Nähtud. Ei pea 105 aastat ootama, Hommikune jäätis ning paar tundi und, et kool ei ründaks. Ründas ikka, sest ärkamine on see raskem osa.
 
Asjad saavad metsa minna, aga kurb saab õnneks ära olla, pärast on toredam. Kui paber jääb kinni või kui happeline hüdrolüüs ei toimi, on kurb. Tänaval äärekivil istudes oodata on veider, kui inimesed hakkavad uurima, kas ollakse eksinud. Kriitidega tänavatele kirjutada on põnevam. Hommikune muretsemine on põhjendatud, aga tegevusvõimetus rikub võimalused midagi muuta. Meel avaldatud. Jäätis söödud, auto seest kuumutatud, tuba koristatud, rabarberid koogistatud. Elu on taas ilusam.

we are not asking for
give me less, give me more
that’s why butterflies are for – to fly over

nature’s one night painters
i’ll explain you later
 Brainstorm - Tonight we'll dance

Meenutused tulevikuks, sest Wikipediast tulemuste vaatamine oleks liiga tavaline, kui midagi ununeb:
Kreeka - Poola 1:1 (või 10:10, kui lugeda lõpus mängijad kokku, kreekapoola maadlus)
Venemaa - Tšehhi 4:1 (Venemaa seljatas Cechi)
Taani - Holland 1:0 (Holland kardab ilmselt väravaid, nii vastaste kui ka enda oma siis)
Saksamaa : Portugal 1:0 (Värav ja väravavaht päästsid Saksamaa)

Otsustamatus

https://xkcd.com/1052/

Kodune jutuajamine.
Kolmeaastane kodanik(KK) vaatab aknast välja.
KK: "Ma näen midagi!"
Mina: "Mida sa näed?"
KK: "Valgust."

Ja kõik on hästi, aga varsti saab veelgi paremaks lihtsalt. Mitte otsuste osas võib-olla, ent läheb paremaks.

Suveöised kevadööd

Kui soovid on selged ja sihid on siirad
vaadake ometi
suurepärane värv
on mõtted nii selged ei jooksegi liiva
sellisel hommikul veel on niidu pääl märg
ja veel on niidu pääl märg
ja see järv või tiik me ees
veel uduloori sees
meil ei olegi külm
meil on tulisust küll
kui hommik kuldab taeva
ootame teisi kes virguvad peagi

Kaks ööd ning Ilmatsalu rada ja torn ning Emajõe-Suursoo laudtee, kiik, eratee, langenud torni katus, tähed, lõke, pimeduse puudumine, suvetunne, varahommik.

mu soovid on selged ja sihid on siirad
vaadake ometi milline värv
on mõtted nii helged ei paati vea kiiva
sellisel hommikul nii tüüne on järv
kuula kuula
kuula hoolega kallis kuis kohiseb laas
muudame muutmised
suudame suuta kui hommikul kaste on maas 

Dagö - Kuula kuula

Mina? Rattaga?

Kui neljakümnene tiir tundub mõistlik, aga ka kümnene paadisillal ajaveetmine, siis miks ma satun pikkadele sõitudele? Teisipäeval oli inglise keele eksam ning eelneval õhtul ma küll läksin rattaga välja, kuid protestide tõttu jõudsin juba veerand kaheks koju. Õhtupoolikul olin nõus sõitma: Luunja-Aovere ring, umbkaudu 50km. Korra suutsin auto kaugtuledest pimestatuna koperdada rattaga ning vastu pedaale lennata säärtega, õnneks sinikad ei jää väga hästi näha.
Järgmisel õhtul ma olin väsinud, uimane ning lootsin kerge ja aeglase ringi peale. Mitte päris.
Vooremäe ring. Minule! Tahtmatu piinamine, kuigi oleks ju võinud teada, ma ei varja, et mäed ja rattad ja mina ei moodusta head kooslust.
Kui tõuse ja laskumisi sõites oli tunne, et sinna ma jäängi ja enam sealt ei liigu, siis võlusõna "kodu" aitab alati ning tagasitee oli kiirem(!) kui tulek. Ja uskumatu, aga vähemalt pärast Luunjat isegi kergem.
Ratast piidlen siiski natuke kahtlustavalt veel.
Sel aastal kokku läbitud umbkaudu 400 km.

Muud juttu: inimesed on empaatiavõimetud, kui kaht tütarlast ei võeta külma ja tuulise ilmaga peale. Ja nii pool tundi või kauem. Tartu-Tallinn ja ka vastupidine tee tuleb läbida 2 jupis, aga vähemalt saab läbitud.
Ma tean, milleks on vaatetornid. Ja ma olen kannatlik ning ronin ringi, kui teisiti ei saa. Pealegi, ainult kaasa mängides on asjad lõbusad!

Lõpukirjand maailmavaatest

See on minu 30.aprillil kirjutatud kirjand ning kindlasti ei ole see midagi säravat või maailma muutvat, ent loodetavasti piisav, et näidata keskhariduse omandamist. Parandatud on üks kirjaviga, filosoofidele lisatud eesnimede esitähed ning loetavuse huvides lõikude vahele tühjad read. Muid korrektuure võrreldes puhtandiga tehtud ei ole, kuigi võib-olla oleks vaja.

„Pole olemas fakte, on vaid tõlgendused.“ (F. Nietzsche)

Me kõik sünnime maailma eeldustega kasvada, areneda, mõista ja suhelda, kuid võimaluste realiseerumine sõltub suuresti ümbritevast keskkonnast ja inimestest. Igaüks näeb ja tunnetab maailma erinevalt. Kuidas saavad kogetust hinnangud ning kas neid on võimalik teistega jagada?

Esimesed muljed ei ole sõnalised, vaid tunnetuslikud. Kogemused on meeldivad või ebameeldivad ning rohkemaid hinnanguid pole vaja. Kasvades laieneb määratluste võimalus, kuid põhineb enamasti usaldusel, mitte varasematel arvamustel. Laps ei kahtle vanemate väidetes, isegi kui talle öeldakse koera olevat kassi, sest puudub süsteem, milles tekiksid vastuolud. Maailmavaade ongi süsteem, milles talletatakse kogemused ja hinnangud ning mille abil tullakse toime uute olukordade tõlgendamisega. Selle pearaamistik, kord juba välja kujunenud, püsib sageli noorukieast surmani, kuid ümbritsev osa muutub iga uue olukorra ning ideega. Pidevalt sobitatakse juurde teavet ning luuakse seoseid – maailmavaade on dünaamiliselt arenev.

Igat olukorda saab mitmeti tõlgendada, ühe võit on sageli teise kaotus. Ühest tõde ei leidu, ent see ei takista neid, kes usuvad end tõemonopoli omanikeks olevat. Maailmavaadet kujundatakse minevikusündmuste abil – olevikku alles hinnatakse ning tulevik saabumata –, seega tuleb aateliste konfliktide põhjuseid otsida ajaloo tõlgendustest. Sama sündmust mõistavad erinevalt vallutaja ja vallutatav, võitja ning kaotaja. Uhkusega meenutatakse edukaid lahinguid, kuid ühepoolseid sõdu ei esine, keegi kannab alati ränki kaotusi. Kogu tõlgendamise juures jäävad alati eriarvamused, kuid see ei tohiks takistada püüdlusi mõista.

Mõistmise eelduseks on suhtlus, sest inimese mõtted ei pääse kõneta peast välja. Kõike ei suudeta saavutada isegi ideid jagades, sest nagu kirjutas saami luuletaja Nils-Aslak Valkeapää: „Saab siis rääkida / tarkusi / kui juba ühte sõnagi / mõistetakse / suvaliselt.“ Keel väljendusvahendina piirab suhtlust ning takistab arusaamist, sest sõnade kokkulepitud tähendus ei pruugi kattuda ideedega, mida need peaksid väljendama. Oma maailmavaate ning –tunnetuse jagamine ei ole kerge ülesanne, sest hinnangud sõltuvad eelnevatest kogemustest ja seostest, mis on kõigil unikaalsed.

Igast erinevast arvamusest või tõlgendusest ei pea tekkima konflikt. Mitmekesisus ning arutelud võivad aidata kaasa mõistva suhtumise kujunemisele, ent ei tohi unustada, et tõde ei otsustata rahvahääletusel. Kõigil on olemas mõttevabadus, mida ei piirata, kuid igaüks võiks teada, et sõnavabadus ei tähenda täpselt sedasama. Arvamuste kujundamisel tuleb ideede rohkus kasuks, ent sõnadel on suur mõjuvõim: liiga sageli põhjustavad need tülisid või teevad haiget.

Maailmavaade on kui maal, mille lõuendile tõmmatakse aina uusi jooni, kuid mis ei saa iialgi lõplikult valmis. Seda pilti võib proovida teistelegi näidata, aga ei tohi pettuda, kui sealt leitakse hoopis teistsuguseid sümboleid. Kõike ei ole võimalik jagada ning võib-olla tuleks noil hetkedel meenutada L. Wittgensteini, kes ütles: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“

Maailmailu

Kirjandit ei sobi vist alustada lausega: "Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida." Lõpetada ju tohib? 
Maailmavaade. Ühe otsingu kirjeldus või kirjeldamatus?
Enne kirjandit tuleb kindlasti käia enam kui 50kilomeetrisel rattatiirul, et pool kaks öösel koju jõuda.
Pärast tuleb aga vaadata ära kõik "Sõrmuste isanda" filmid. Pikemad versioonid loomulikult. 12h paigal istuda ei ole lihtne, ent mõnus oli ikkagi (ja pärast kange, aga see ei ole oluline).
Hommikul magama minna ongi tore.
Ja maailm on ilus! Inimesed ka.

Now that we have done this where else do we go?
Are you scared of the waves love or is it the snow?
"Oh, what was it all worth" the hours affirm
You take down the curtains and still see no sun

And I thought "If anyone, it would be you."
And my guess was right

Ewert and the Two Dragons  - Road to the Hill

Lõplikkuse lähenemine

 Laupäevane lingvistikaolümpiaad oli nagu olümpiaad ikka, ent pärast õhtusööki vaatasime raketti, õnnitlesime võitjat ning proovisime BigBenis edutult Dixitit mängida. Seal on lauamängud keelatud. Kuuekesi liikusime siis mujale mängima ning kuigi alguses ei saanud mina vähemalt vedama, siis lõpus viimane ma kindlasti ei olnud. Öösel tuleb täiesti selge ilma korral aga muidugi minna, tuleb minna jalutama Toomele, Supilinna poristele tänavatele, jõe äärde ning rannani välja. Õhukestes riietes, sest päeval oli olnud suhteliselt soe. Kolmveerand kaks enam nii soe ei olnud, aga mina jõudsin natuke enam kui poole tunniga koju. Kõik nii kiirelt ei jõudnud. Ja need, kes teise serva pidid jalutama, ei säranud ka just hommikul kõige siiramalt alati.

Pühapäeval säras päike taevas ning ametlikult oli väljas T-särgiilm. Vähemalt mina kasutasin seda nii ja vedasin oma auhinnatassi ja diplomi koju. Peagi startisime kolmekesi Riia suunas. Väike kasemahla joomise peatus teel ning edasi naabritele külla. Šokolaadijäätise suutsin mina endale peale määrida, vähemalt osaliselt. Kõige ilusam ilm Eestis läks üle väga vihmaseks Lätiks, kus teed ujusid ning kanuu oleks tundnud palju praktilisem kui madalapõhjaline auto. Kõik teed said siiski läbitud(mõned tasuliselt), õhtusöök söödud ning kesklinnas seigeldud nii, et üle keskplatsi, mis on jalakäijate ja ratturite ala, sõitsime me ka autoga. Kui tundus, et raskem osa on läbi, siis asusin mina rooli ning öömaja otsima. GPS on küll väga kasulik, ent päris lõpuni teda mõista on keeruline. Võib-olla ta teadis, aga meie ei mõistnud. Me otsisime maja nr 16, auto jätsime maja nr 12 lähedusse, natuke kõndimist ei ole ju paha. Samal tänavapoolel me leidsime majad 2, 13, 6B, 14, 10, 12. Umbes sellises järjekorras. Väga arusaamatus järjekorras. Küsisime teed lausa, ega ei teatud päris täpselt, aga lõpuks leidsime õige maja ka üles. Meie võõrustaja oli matemaatikadoktorant, kes elas üksi üsna eripärase plaaniga korteris. Me saime oma toa ning madratsi ja voodi. Ajasime juttu ning leidsime, et Eesti ja Läti on ikka väga sarnased murede ja probleemide poolest.

Esmaspäev algas jahedalt, aga temperatuur tõusis tohutu kiirusega ning mingil hetkel oli taevas täiesti sinine ja päike säras. Ilmaennustus oli lubanud pilvisust. Liiga palju riideid kaasa veetud ning päris mitu asja kokkuvõttes juurde hangitud, suundusime parki istuma ja lugema. Meie kõrvalpingile tulid 2 meest ja naine lapsevankriga, kõik väga šokolaadikarva. Naersid, poseerisid, tegid pilte. Siis näitas üks meestest, et pilti teha. Arusaamatuks jäi, kas meist pilti või meie neist pilti. Nad tahtsid ühe kaupa tulla meie vahele istuma ja siis pilti saada. Vaatamisväärsused Läti moodi. Jalutasime mööda jõe äärt tagasi ning võtsime auto, et minna avastama suuremat poodi. Sealt sai piduliku pluusi ning kõik muu sinna juurde kuuluva, mida seni ei olnud. Väsitav päev, hea oli tagasi jõuda ning asjad kokku lükata.

Teisipäevahommikune ebaõnnestunud poeotsing, mille käigus me leidsime 1,5h kohta siis tervelt... Rimi. Parem kui mitte midagi. Söögipaus enne pikka sõitu ning suund Eestile oligi võetud. Tee oli pikk, aga ükskord sai see siiski läbi, lennujaamas kiire peatus ning siis veel kord peatus, et telefon järele viia, aga tunnike poeorienteerumist, kust lõppkokkuvõttes midagi vaja ei läinudki, TTÜ ja päikesepaistelise pingi peal tehtud telefonikõne, füüsikute saabumine, mis tähendas siis valmidust liikuda NO99 juurde.
Stephen Kingi "Misery" adaptsioon kõige tagumisest reast ning mõlemast nurgast. Aga mõjus etendus oli, raamatu põhjal, mida ma kunagi olen ka lugenud, hästi mängitud ning eks me kõik ole vahel tuppa lukustatud. Tankimine ja poolöine istumine Solarise Hesburgeris, sest sealt sai kakaod ning süüa. Algas teekond koju. Piisavalt pikk tee, täielik siili tunne vahel udustes kohtades, kus nähtavus ei küündinud 30 meetrini, aga Tartu tuli ning see sõit lõppes. Järgmine, väga palju lühem, algas, mille lõpp tuli liiga vara, aga peagi hakkas hommik ka valgeks minema.

Kolmapäeval oli koolis titepäev. Kaasa võtta suur Ferrari puldiauto ning 5 pisemat mänguautot, mängida natuke keksu, ajada juttu ning käia raekoja platsis ilma nautimas ning püüda selgeks teha, et ujumine ega veesõda ei ole plaanis. Üks tund koolis ka ikka, kus mängida ei lastud, aga vihikusse sai 5 trükitähtedes märksõna kirjutatud, mida kunagi võiks oskama hakata.
Õhtul oli öölaulupidu. Kiirustades tangitud ning kellaajaliselt rihitud õigesti, ent siis tuli rong ja kõik läks natuke nihkesse. Otsida orienteerumisvõimetuid ning leida väga kaldus pind, kus istuda, siis valida koht, mis peagi ümber piirati ehk kuhu ei lubatud jääda ning lõpuks leida natuke sobilikum kallak, kus istuda. Neljakesi kahe laulikuga peaks saama väga hästi hakkama, aga meil oli ainult üks lamp. Kuidagi sai siiski ka sellega hakkama ning laulud said lauldud. Kui kallak hakkas gravitatsiooniga liialt koostööd tegema, siis sai võetud seisukoht. Väga soe õhtu oli ning koduni saadeti mind ka.

Neljapäeval olin jõudnud pea ära pesta, kui selgus, et pukseerimist oleks vaja korraldada. Ma ei olnud seda mitte kunagi varem teinud. Nüüd korra olen, kuigi palju sujuvamalt peaks sõitma, kaared veel suuremalt tegema ning kiirust ühtlasena hoidma. Loodetavasti ei tule liiga varsti uuest proovida. Kiirelt natuke süüa ning siis mina koju, auto läks edasi tutiaktusele. Kell oli piisavalt, et kooli minna, ilm õnneks nii soe, et midagi peale vaja panna ei olnud, lühikeste varrukatega pluus oli täiesti piisav. Natuke juttu ajada, paar pilti teha, kuulata õpetaja sõnu ning meenutada Genialistide laulu "Õpetaja".
Kus oled sa?
Kus oled minu õpetaja hea?
Miks sa ei õpetan'd mind elama?
Miks läbi ei löö naeratusega?
Miks ma ei saa vaid naeratusega?
Aktusele lubati sisse esimesena, aga viimasena lubati välja. Kõned, veel kõnesid. Muusikaline etteaste. Kõik oli kuidagi sama idee peale. Hetked, mis lähevad, on igavesti kadunud. Ühtegi ei saa tagasi, tulevikku ei saa laenata. Goethelik "Oh kaunis hetk sa viibi veel!" ning siis lõppeb kõik. Lõpualbumid ja lõpumärgid. Nii lõplik. Lennupilt on muidugi omaette vaatamisväärsus, kus poisid on nii kõrgel, et on oht, et lambid varjavad inimesi. Seista kokkupressitult pingil, kus iga liikumine tekitab tunde, et tasakaal kaob. Aga tehtud see pilt sai. Loodetavasti on kõik näha. Klassiga veel pilt ning siis juba edasi sööma. Peaaegu kella seitsmeni läks välja.
Õhtune tegevusplaan nõudis kauni sooja ilma tõttu ka rattasõitu ning pool üksteist algas raekoja platsist ring, mis viis Kõrveküla kaudu Lähtele ja Kärkna kaudu tagasi Tartusse. 40+ kilomeetrit. 

Täna oli viimane korralik hinnete korjamine ning mänguasjamuuseumi ja botaanikaaia külastus. Kevad on kõikjal: lilled õitsevad, pusa ei ole vaja kaasa vedada, puud on rohekad, jõgi on silla all kõrgele roninud.