Ett lik, många roliga fester.
En fest, många vackra döttrar.
/Üks surnukeha - palju lõbusaid pidusid.
Üks pidu, palju ilusaid tütreid/
reede, 19. november 2010
teisipäev, 16. november 2010
Tuuline Maa
5.11.2010
Õhtul hilist magamaminekud saab kompenseerida varajase ülestõusuga, seega kell 4 oli start pealinna. Lennujaam oli samasugune nagu ikka, inimesed ärkasid alles ning lennuk sätiti ka valmis.
Selgus, et kuigi meie sithpunkt oli Oslo, maandus lennuk ka Stockolmis ning lasi enamiku reisijatest sinna, seega 45min oli määratud kohal ning siis kolisin ma koos Oma Sõbraga varuväljapääsu juurde laia jalaruumi ning mõnusa vestlusega. Lend läks üllatavalt ruttu. Oslo lennujaama jõudes oli meil aega kuhjaga, esimene tiir peale tehtud, poed külastatud, natuke uudistatud lehti, keerasin mina magama ning sain päris korralikult magada.
Teine osa lennust Keflavikini oli pikem - 2,5h aga kõigil olid oma ekraanid, millest oli vähe tolku, sest kõrvaklappe nad ei andnud ja filmi ilma hääleta on tuim vaadata.
Islandil ootas meid voldikuhunnik, rahavahetus ninga autorent, kuid peagi asusime Blue Lagooni poole teele. Islandi üks kuulsamaid kohti, mis on väga mõnus ning tõesliselt ideaalne pimedal sügisõhtul nagu praegu need on.
Pikem retk kõrvale kosmeetikapoodi ning suund pealinna. Leidsime oma ööbimise üles, saime ühe toa üsna väikese ruumiga, aga köök oli suurem ja wifi oli ka olemas. Kodustatud islandlane käis ka külas.
6.11.2010
Hommikul startisime põhja päikesetõusu ajal. Sihtpunktiks oli Snaefellsnesi poolsaar. Läksime ühe liustiku sildi äärest mäkke ning üsna pea jätsime auto seisma ning tatsasime edasi, vastu tulid kaks relvastatud inimest. Liustikku me ei näinud - kõik oli lumine ju. Aga ilus oli - vaade ookeanile, mäed, nõlva peal ronimine. Selle poolsaare peal asub ka rahvuspark, millest me sõitsime põhiliselt läbi, aga lõunapeatuse tegime parimas võimalikus kohas. Ranniku ääres, kus on kaljupank - selline, nagu on Moheri kalju Iirimaal, aga Islandi moodi.
Edasi ookeani äärt mööda minnes jõudsime kohta, kus käed-jalad pidi vette kastma. Seega kalpsasime õhukestes riietes õue, sest kaua ookeani vaatamine ikka saab aega võtta - tunduvalt kauem, kui plaanitud igatahes. Ranna juures olid roostetanud autoosad - neid oli palju ja osad olid kivide sees kinni. Ookean oli koutavalt ilus - lained, värv, kivid, vesi - kõik oli nii nagu peab. Aega kulus tunduvalt kauem, kui T-särgiga tuules oleks tahtnud viibida muus kohas, aga sellise vaate nimel kasvõi topeltaeg.
Ja siis see algas -Islandi teed. Pimenemine pimeduseni, libedus, külgtuul, mäed, katteta teed, lumetorm, vihm, lörts, kehvad pidurid, järsud pöörded, kitsad sillad.Väga palju oli pimedani ilusaid vaateid, aga veel rohkem võis neid olla siis, kui tee oli kõige hullem, aga väljas kõige pimedam. Öömajja jõudsime kella 10 paiku õhtul.
Tee ning soe dušš ja hea uni.
7.11.2010
Uuel hommikul suured plaanid - hommikune sünnipäevalaul ja kingitseremoonia tehtud, käisime surnuaias jalutamas tiiru, vanimad dateeringud pärinesid 19.saj esimesest kümnendist. Pannkoogid söödud pakkisime asjad kokku, viisime perenaisele šokolaadi ja saime teada, et külas elab eestlasi, Käisime korraks ukse taga ning sellest kujunes välja väga suur sündmus - pilti oli vaja teha, rääkida ning näidati ära ka kohalik vaatamisväärsus viikingilaeva näol, mis on eestlase poolt ehitatud.
Uus suund mööda rannikut viis meid paljudesse fjordidesse, väikeste kosekeste juurde, lambaid jälitama, kivide otsa ronima, vihmas ja tuules autos mõnusat lõunat pidama ning linna autoga ekskursiooni tegema. Autost välja minnes pidi olema ettevaatlik, et tuul sind kaasa ei viiks ning et hingata saaks. Ühe fjordi serval kõndisin mina selgees, et tuul näkku ei puhuks. Teeolud muutusid kiiresti ning lumetorm tuli ka, üks auto oli meie ees kraavi sõitnud - me jõudsime sinna, kui autojuht välja hakkas ronima. Inglise ega rootsi keelt ta ei rääkinud ning meie abi ilmselt ei vajanud, sest välja me teda kraavist ei oleks saanud. Loodetavasti sai ta ilusti peagi välja, sest edasi läks tee paremaks. Kella 5 paiku jõudsime Holmaviki, kus otsisime pikalt öömaja kuhugi mujale, aga lõpuks jäime ikka samasse kohta. GPS juhatas teed külalistemajani ning välja minnes tundus olevat selline hele ilus korralik maja. Astume sisse, tundub nagu oleks mingi haigla sarnane, jalutame veel edasi, ühele uksele koputades saime teada, et tegu on vanadekoduga. Arutledes, kas vanadekodu peab ka külalistemaja helistasime ning leidsime kõrvalmajast inimese, kes ei rääkinud inglise keelt, aga kes leidis telefoni teel võimaluse kontakteeruda. Välja nägi see nii - A - öömaja omanik, B-omaniku tütar, G-eestlasest maailmarändur.AG-AB-BG-AB-BG-AB-BG-AB. Ja kõik sai aetud, öömaja olemas, köök on hubane, küünlavalgel blogi kirjutada. Wifi on olemas ning ülakorrusel elab inglane, kes rääkis päris pikalt meiega ning on elanud siin augustist alates.
8.11.2010
Inglane lubas õhtul lahkelt, et muuseum nõia- ja võlukunstist on Holmavikis lahti. Hommikul olime seal ukse taga ning ma läksin koos Sõbraga muuseumisse. Väga põnev ja põhjalik oli, ilus kampsun osteti ka ära. Pärast seda sõitsime, vaatasime fjorde, käisime tanklas uudistamas. Hvammstangi tankalst hankisin mina võtmehoidjad, noormehelt leti taga saime teejuhatusi ja sügavkülmutatud saia. Hvammstangi jäime ka ööseks. Külalistemaja asus väikese tänava ääres õue peal. Väga hubane ning kena koht oli, isegi internet oli olemas. Ujumas käisime ka - tähtede all basseinis ning kuumaveevannis.
9.11.2010
Ring poolsaare peal ei anna otsitud hülgeid, aga näeme mitmeid muid ilusaid vaateid. Vaatasime kaljut vees, mis säras päiksetõusus, hobuseid, kes kondasid sõiduteel. Ringiga peale saanud käisime taas tuttavast tanklast läbi. Suund lõunasse, sihtpunkt Laugarvatn. Suunda on hea lihtne valida, sisestad gps'i ja läheb. Teel soovisime vaadata veel vaatamisväärsusi, seega tegime natuke ringe. Kõige pikem kosk, mida mina näinud olen üldse - Barnafoss (tegelikult oli seal 2 kõrvuti koske, aga teise nime ma ei mäleta). Igaljuhul Barnafoss on väga pikk järsk langus veele. Barnafossi otsides sattusime korra valele teele ka - tee lõppes veega. Taas õigel teel uskusime jälle gepsu ning seekord viis tee läbi korraliku jõe. Meie valisime ringiga mineku läbi Thingvelliri rahvuspargi. Ilus tähine öö, tühjad teed. Viimased 17km otseteed olid suletud hoiatussildiga. See ei olnud piisav, et meid tagasipöörduma sundida, seega jätkasime oma teed ning läbimatuid kohti ei olnud. Hostel oli mittemidagiütlev, üsna tühi. Wifi't me ei saanud, kuigi parooli küsisin kahe sealt elava noormehe käest küll. Kuumaveebassein oli vett täis lastud ning seal ligunesime ning ajasime tähtede all juttu.
10.11.2010
Nn kohustusliku programmiga päev. Thingvelliri rahvuspargi ala, kus on laamade eraldumise jäljed näha, kuulsad geisrid (Geyser ja Strokkur), Gulfoss. Gulfoss oli väga ilus - vikerkaar, jäätunud osad, pahisev vesi, ebatasane kivipind. Gulfossi juurest läks edasi tee, mille juures oli silt, et 27km pärast on tee suletud. Hakkasime mööda teed minema, et leida mõnda head kohta lõunatamiseks. Sõitsime üle 30km ja tee oli üsna olemas. Me jõudsime tee lõppu. Edasine tee oli lumeväljal, mille järel u kilomeetri pärast algas liustik. Lõunatatud, matkatud lumeväljale, tuulepööramistorn ehitatud, maastureid jälgitud, hakkasime tagaiteele sättima end, kui nägime üht väljasõitnud autot, mida tõmmati august välja. Välja tõmmati. See oli teine kraavi sõitnud auto, mida ma Islandil nägin. Öömajale läksime külalistemajja, mis ideeliselt on selline talumajutus, aga meil oli väga korralik maja igatahes ja loomi ei olnud. Õhtul ujumine ning tähtede imetlemine taas.
Loodetavasti täieneb peagi ka juhtumistega 11-14.11;)
16.12
Ilmselgelt täielikku ülevaadet siia ei jõuagi, aga üks hetk Vikist küll.
Kella 8 paiku tulevad meelde asjad, mida on poest vaja. Mina ja Sõber läksime õue, et jalutada ja poes käia. Pood oli kinni, tankla pood ka. Tankla juures asus üks käsitööpood, aga ka see oli kinni. Vaatasime kaarti siis ja rääkisime üle, kus me olime käinud päeva jooksul. Mingi uks käib. Tankla ette on saabunud auto, ühtegi inimest ei ole näha - tankla uks on ikka lukus. Kuid keegi on tanklas sees! Kui ukse poole vaadatakse, on lehvitus ning me saame sisse ning ostame vajalikud asjad ära. Mina pillan hunniku münte maha ning hakkan neid otsima, selle peale pannakse ka tuli põlema.
Selliseid asju juhtub ainult saarel.
Õhtul hilist magamaminekud saab kompenseerida varajase ülestõusuga, seega kell 4 oli start pealinna. Lennujaam oli samasugune nagu ikka, inimesed ärkasid alles ning lennuk sätiti ka valmis.
Selgus, et kuigi meie sithpunkt oli Oslo, maandus lennuk ka Stockolmis ning lasi enamiku reisijatest sinna, seega 45min oli määratud kohal ning siis kolisin ma koos Oma Sõbraga varuväljapääsu juurde laia jalaruumi ning mõnusa vestlusega. Lend läks üllatavalt ruttu. Oslo lennujaama jõudes oli meil aega kuhjaga, esimene tiir peale tehtud, poed külastatud, natuke uudistatud lehti, keerasin mina magama ning sain päris korralikult magada.
Teine osa lennust Keflavikini oli pikem - 2,5h aga kõigil olid oma ekraanid, millest oli vähe tolku, sest kõrvaklappe nad ei andnud ja filmi ilma hääleta on tuim vaadata.
Islandil ootas meid voldikuhunnik, rahavahetus ninga autorent, kuid peagi asusime Blue Lagooni poole teele. Islandi üks kuulsamaid kohti, mis on väga mõnus ning tõesliselt ideaalne pimedal sügisõhtul nagu praegu need on.
Pikem retk kõrvale kosmeetikapoodi ning suund pealinna. Leidsime oma ööbimise üles, saime ühe toa üsna väikese ruumiga, aga köök oli suurem ja wifi oli ka olemas. Kodustatud islandlane käis ka külas.
6.11.2010
Hommikul startisime põhja päikesetõusu ajal. Sihtpunktiks oli Snaefellsnesi poolsaar. Läksime ühe liustiku sildi äärest mäkke ning üsna pea jätsime auto seisma ning tatsasime edasi, vastu tulid kaks relvastatud inimest. Liustikku me ei näinud - kõik oli lumine ju. Aga ilus oli - vaade ookeanile, mäed, nõlva peal ronimine. Selle poolsaare peal asub ka rahvuspark, millest me sõitsime põhiliselt läbi, aga lõunapeatuse tegime parimas võimalikus kohas. Ranniku ääres, kus on kaljupank - selline, nagu on Moheri kalju Iirimaal, aga Islandi moodi.
Edasi ookeani äärt mööda minnes jõudsime kohta, kus käed-jalad pidi vette kastma. Seega kalpsasime õhukestes riietes õue, sest kaua ookeani vaatamine ikka saab aega võtta - tunduvalt kauem, kui plaanitud igatahes. Ranna juures olid roostetanud autoosad - neid oli palju ja osad olid kivide sees kinni. Ookean oli koutavalt ilus - lained, värv, kivid, vesi - kõik oli nii nagu peab. Aega kulus tunduvalt kauem, kui T-särgiga tuules oleks tahtnud viibida muus kohas, aga sellise vaate nimel kasvõi topeltaeg.
Ja siis see algas -Islandi teed. Pimenemine pimeduseni, libedus, külgtuul, mäed, katteta teed, lumetorm, vihm, lörts, kehvad pidurid, järsud pöörded, kitsad sillad.Väga palju oli pimedani ilusaid vaateid, aga veel rohkem võis neid olla siis, kui tee oli kõige hullem, aga väljas kõige pimedam. Öömajja jõudsime kella 10 paiku õhtul.
Tee ning soe dušš ja hea uni.
7.11.2010
Uuel hommikul suured plaanid - hommikune sünnipäevalaul ja kingitseremoonia tehtud, käisime surnuaias jalutamas tiiru, vanimad dateeringud pärinesid 19.saj esimesest kümnendist. Pannkoogid söödud pakkisime asjad kokku, viisime perenaisele šokolaadi ja saime teada, et külas elab eestlasi, Käisime korraks ukse taga ning sellest kujunes välja väga suur sündmus - pilti oli vaja teha, rääkida ning näidati ära ka kohalik vaatamisväärsus viikingilaeva näol, mis on eestlase poolt ehitatud.
Uus suund mööda rannikut viis meid paljudesse fjordidesse, väikeste kosekeste juurde, lambaid jälitama, kivide otsa ronima, vihmas ja tuules autos mõnusat lõunat pidama ning linna autoga ekskursiooni tegema. Autost välja minnes pidi olema ettevaatlik, et tuul sind kaasa ei viiks ning et hingata saaks. Ühe fjordi serval kõndisin mina selgees, et tuul näkku ei puhuks. Teeolud muutusid kiiresti ning lumetorm tuli ka, üks auto oli meie ees kraavi sõitnud - me jõudsime sinna, kui autojuht välja hakkas ronima. Inglise ega rootsi keelt ta ei rääkinud ning meie abi ilmselt ei vajanud, sest välja me teda kraavist ei oleks saanud. Loodetavasti sai ta ilusti peagi välja, sest edasi läks tee paremaks. Kella 5 paiku jõudsime Holmaviki, kus otsisime pikalt öömaja kuhugi mujale, aga lõpuks jäime ikka samasse kohta. GPS juhatas teed külalistemajani ning välja minnes tundus olevat selline hele ilus korralik maja. Astume sisse, tundub nagu oleks mingi haigla sarnane, jalutame veel edasi, ühele uksele koputades saime teada, et tegu on vanadekoduga. Arutledes, kas vanadekodu peab ka külalistemaja helistasime ning leidsime kõrvalmajast inimese, kes ei rääkinud inglise keelt, aga kes leidis telefoni teel võimaluse kontakteeruda. Välja nägi see nii - A - öömaja omanik, B-omaniku tütar, G-eestlasest maailmarändur.AG-AB-BG-AB-BG-AB-BG-AB. Ja kõik sai aetud, öömaja olemas, köök on hubane, küünlavalgel blogi kirjutada. Wifi on olemas ning ülakorrusel elab inglane, kes rääkis päris pikalt meiega ning on elanud siin augustist alates.
8.11.2010
Inglane lubas õhtul lahkelt, et muuseum nõia- ja võlukunstist on Holmavikis lahti. Hommikul olime seal ukse taga ning ma läksin koos Sõbraga muuseumisse. Väga põnev ja põhjalik oli, ilus kampsun osteti ka ära. Pärast seda sõitsime, vaatasime fjorde, käisime tanklas uudistamas. Hvammstangi tankalst hankisin mina võtmehoidjad, noormehelt leti taga saime teejuhatusi ja sügavkülmutatud saia. Hvammstangi jäime ka ööseks. Külalistemaja asus väikese tänava ääres õue peal. Väga hubane ning kena koht oli, isegi internet oli olemas. Ujumas käisime ka - tähtede all basseinis ning kuumaveevannis.
9.11.2010
Ring poolsaare peal ei anna otsitud hülgeid, aga näeme mitmeid muid ilusaid vaateid. Vaatasime kaljut vees, mis säras päiksetõusus, hobuseid, kes kondasid sõiduteel. Ringiga peale saanud käisime taas tuttavast tanklast läbi. Suund lõunasse, sihtpunkt Laugarvatn. Suunda on hea lihtne valida, sisestad gps'i ja läheb. Teel soovisime vaadata veel vaatamisväärsusi, seega tegime natuke ringe. Kõige pikem kosk, mida mina näinud olen üldse - Barnafoss (tegelikult oli seal 2 kõrvuti koske, aga teise nime ma ei mäleta). Igaljuhul Barnafoss on väga pikk järsk langus veele. Barnafossi otsides sattusime korra valele teele ka - tee lõppes veega. Taas õigel teel uskusime jälle gepsu ning seekord viis tee läbi korraliku jõe. Meie valisime ringiga mineku läbi Thingvelliri rahvuspargi. Ilus tähine öö, tühjad teed. Viimased 17km otseteed olid suletud hoiatussildiga. See ei olnud piisav, et meid tagasipöörduma sundida, seega jätkasime oma teed ning läbimatuid kohti ei olnud. Hostel oli mittemidagiütlev, üsna tühi. Wifi't me ei saanud, kuigi parooli küsisin kahe sealt elava noormehe käest küll. Kuumaveebassein oli vett täis lastud ning seal ligunesime ning ajasime tähtede all juttu.
10.11.2010
Nn kohustusliku programmiga päev. Thingvelliri rahvuspargi ala, kus on laamade eraldumise jäljed näha, kuulsad geisrid (Geyser ja Strokkur), Gulfoss. Gulfoss oli väga ilus - vikerkaar, jäätunud osad, pahisev vesi, ebatasane kivipind. Gulfossi juurest läks edasi tee, mille juures oli silt, et 27km pärast on tee suletud. Hakkasime mööda teed minema, et leida mõnda head kohta lõunatamiseks. Sõitsime üle 30km ja tee oli üsna olemas. Me jõudsime tee lõppu. Edasine tee oli lumeväljal, mille järel u kilomeetri pärast algas liustik. Lõunatatud, matkatud lumeväljale, tuulepööramistorn ehitatud, maastureid jälgitud, hakkasime tagaiteele sättima end, kui nägime üht väljasõitnud autot, mida tõmmati august välja. Välja tõmmati. See oli teine kraavi sõitnud auto, mida ma Islandil nägin. Öömajale läksime külalistemajja, mis ideeliselt on selline talumajutus, aga meil oli väga korralik maja igatahes ja loomi ei olnud. Õhtul ujumine ning tähtede imetlemine taas.
Loodetavasti täieneb peagi ka juhtumistega 11-14.11;)
16.12
Ilmselgelt täielikku ülevaadet siia ei jõuagi, aga üks hetk Vikist küll.
Kella 8 paiku tulevad meelde asjad, mida on poest vaja. Mina ja Sõber läksime õue, et jalutada ja poes käia. Pood oli kinni, tankla pood ka. Tankla juures asus üks käsitööpood, aga ka see oli kinni. Vaatasime kaarti siis ja rääkisime üle, kus me olime käinud päeva jooksul. Mingi uks käib. Tankla ette on saabunud auto, ühtegi inimest ei ole näha - tankla uks on ikka lukus. Kuid keegi on tanklas sees! Kui ukse poole vaadatakse, on lehvitus ning me saame sisse ning ostame vajalikud asjad ära. Mina pillan hunniku münte maha ning hakkan neid otsima, selle peale pannakse ka tuli põlema.
Selliseid asju juhtub ainult saarel.
laupäev, 30. oktoober 2010
Hey, I'm an active european!
Laager sai läbi, kuidagi vaikne ja rahulik on ilma grusiinideta, kurb ka natuke.
Pikki jutte ma kirjutada ei oska, aga paar märksõna:
Öised mängud
Grigori ja muu komplekt
Elena laul
Naermised
Tõlked
4-keelne keskkond
Lollitavad fotod
Üliaktiivsed grusiinid
Palju-palju uusi väga olulisi inimesi!
Teised minust (valikuline):
Soovin sulle suurt edu Jaanuse ja Grigoriga.Võtsin Sinu pärast, raisk, ei tea Jaanus mitte ühtegi tüdruku teise tüdruku nime!
Usu mind ta ei karda sind.
good girl :)
Pikkade patsidega Georgi lemmik.
Jaanus, Grigori? Grigori, Jaanus? Elu on valikuid täis.
Selgitus: Ei mingit teemat nende poistega, kui välja arvata see, et üks neist jooksis mind nähes minema.
Ja lisaks veel nüüd parimad palad...
Viimase õhtuga ning natuke üldse ka tuleb meelde üks laul.
What's somebody like you doin' in a place like this?
Say, did you come alone or did you bring all your friends?
I'll never be the same if we ever meet again.
Pikki jutte ma kirjutada ei oska, aga paar märksõna:
Öised mängud
Grigori ja muu komplekt
Elena laul
Naermised
Tõlked
4-keelne keskkond
Lollitavad fotod
Üliaktiivsed grusiinid
Palju-palju uusi väga olulisi inimesi!
Teised minust (valikuline):
Soovin sulle suurt edu Jaanuse ja Grigoriga.
Usu mind ta ei karda sind.
good girl :)
Pikkade patsidega Georgi lemmik.
Jaanus, Grigori? Grigori, Jaanus? Elu on valikuid täis.
Selgitus: Ei mingit teemat nende poistega, kui välja arvata see, et üks neist jooksis mind nähes minema.
Viimase õhtuga ning natuke üldse ka tuleb meelde üks laul.
What's somebody like you doin' in a place like this?
Say, did you come alone or did you bring all your friends?
I'll never be the same if we ever meet again.
teisipäev, 19. oktoober 2010
Üks periood taas läbi
Kuigi neljapäeval on veel viimane arvestus, siis ametlikult on üks periood lõppenud.
Palju õppisime ja jõudsime, aga uued ained tulevad peale. Mul saab reedeti olema 8(!)keeletundi. Kõik keeled, mis mul vähegi on on kokku pandud ühele päevale. Elagu!
Eestlaste sõnaahtruse tõttu plaanib Eesti Keele Instituut kasutusele jätta vaid viis käänet - mõnitav, ihaldav, omastav, äraütlev ja mittemidagiütlev. Lisaks kaalutakse, kas mitte lülitada grammatikasse ka umbusaldavat kõneviisi ja mõningad ringkonnad tunnevad puudust järeleminevast käändest. See vastaks küsimusele: kes läheb järele?
(aitäh, Ihv)
Täna käisime Härmas, veits ei mõnitata .treffneristid pühal murul või kus ma siis olema peaks? mingis Treffneris või?
Loodetavasti kusagil läbi ei kuku ning kõige hullemad elamused jäävadki vene keele juurde.
Reedel mängisin ma korralikku last ning tahtsin issi töö juurde minna, sinna ma ka jõudsin, aga tema kabinetis ma ei olnud. Olin hoopis mujal ning suutsin hullult asjalik olla ning väga palju ära teha. Süüa ja naerda jõudsin ka lisaks sellele!
Uisutama olen jõudnud kolmel korral, mis on päris edukas.
Ma loodan, et mind ei ignoreerita enam inglise keele pärast, sest ma ei ole sinu peale kuri ju, sa tead seda. Ma lihtsalt tahan, et sa nii ei teeks või leiaksid parema lahenduse!
Palju õppisime ja jõudsime, aga uued ained tulevad peale. Mul saab reedeti olema 8(!)keeletundi. Kõik keeled, mis mul vähegi on on kokku pandud ühele päevale. Elagu!
Eestlaste sõnaahtruse tõttu plaanib Eesti Keele Instituut kasutusele jätta vaid viis käänet - mõnitav, ihaldav, omastav, äraütlev ja mittemidagiütlev. Lisaks kaalutakse, kas mitte lülitada grammatikasse ka umbusaldavat kõneviisi ja mõningad ringkonnad tunnevad puudust järeleminevast käändest. See vastaks küsimusele: kes läheb järele?
(aitäh, Ihv)
Täna käisime Härmas, veits ei mõnitata .treffneristid pühal murul või kus ma siis olema peaks? mingis Treffneris või?
Loodetavasti kusagil läbi ei kuku ning kõige hullemad elamused jäävadki vene keele juurde.
Reedel mängisin ma korralikku last ning tahtsin issi töö juurde minna, sinna ma ka jõudsin, aga tema kabinetis ma ei olnud. Olin hoopis mujal ning suutsin hullult asjalik olla ning väga palju ära teha. Süüa ja naerda jõudsin ka lisaks sellele!
Uisutama olen jõudnud kolmel korral, mis on päris edukas.
Ma loodan, et mind ei ignoreerita enam inglise keele pärast, sest ma ei ole sinu peale kuri ju, sa tead seda. Ma lihtsalt tahan, et sa nii ei teeks või leiaksid parema lahenduse!
pühapäev, 10. oktoober 2010
Seiklused Poolamaal
Kolmapäev, 6.oktoober See, et ma olen Leedus olnud, ei tähenda, et ma oleks midagi näinud.
Kella kuue paiku on minu jaoks start, korjatakse Tartu pealt 8 inimest kokku ning esimene sihtpunkt on Valga. Alaealine autojuht vahetatakse Valgas välja ning teekond jätkub. Lätit ma veel mäletan jupiti, aga esimene Leedus viibimine on täielik mäluauk, sest ma magasin selle maha. See oligi kogu minu magamisaeg tol ööl. Ma olin sageli ees, sest kuigi ma ei sõitnud, siis ma magada ka rohkem ei tahtnud ning pigem lõbustasin ennast ja teisi.
Neljapäev, 7. oktoober Ma olen jumal, tõesta, et ma ei ole
Neljapäeval jõudsime me Poolani. Rekkad ja sagedad asulad on esimesed märksõnad Poola kohta. Varssavis olime me ummiku ajal, umbes 6.30-7.45 ning nägime päiksetõusu ära. See oli väga-väga ilus. Suur punane kera, kerkib silmapiiri tagant välja, vahel kaob, kui sõidame viaduktidest üle. Väljas on karge ning kõik on punakas. Varssavi ise muljet ei jätnud. Kuigi ühe mulje siiski saime - McDonaldsis ei ole juustuburgerit. Tee Krakowisse jätkus ning lõuna paiku olime kohal. Kogu aja oli olnud juttu, norimist, muusikat ning kohtade sättimist autos.
Hostel asus kohe raekoja platsi juures, aga autole koha leidmine ei olnud üldse nii kerge ülesanne. Tasuta alale, paar km kesklinnast eemal, sai pargitud ka meie sõiduk. Hostel asus 4. korrusel, treppe oli palju. 12-kohalises toas saime 8 kohta. Kuigi väsimus oli sees, ei saanud ju magama minna. Lõunasöök söödud läksid vapramad 6 linna avastama ning jalutama. Soe just ei olnud, aga päike paistis ning mõnus oli. Põnevaid kohti nägime, mingis jazzi-pubis tegime ka pikema peatuse. Ma läksin leti äärde tellima kõige viimasena, sest ma kahtlesin endas. Kui ma otsustasin ära, mida ma teen, siis algul pakuti mulle 2 pakki suitsu, siis 0,5 l õlut ning lõpuks sain selle, mida ma palusin. Hakkama ma ei saanud, aga ma proovisin. 2 sõrme jagu oli minu parim, rohkem ei olnud ette nähtud. Õnneks on inimestel olemas sõbrad. Seega said kõik hakkama ning kondasime edasi. Uurisime tatoosid, vaatasime pubisid, jalutasime tagasi hostelisse.
Õhtu hakkas kätte jõudma, käisime söömas ning siis algas meelelahutusosa. Jõudsime käi kohas, kus anti kuni kella 9ni Warkat 4zl eest (kurss on 4). Klaasid said neil vahepeal otsa, toodi muudes klaasides juurde, laud oli lookas. Kell 9 paiku ilmus sinna mingi DJ, kes ei olnud sobilik ning seega algas kohavahetus. Jalutasime tagasi keskplatsi poole, kui üks meist langes. Jala väljaväänamine oli diagnoos, kohe paistes ning restoranist küsiti jääd, et autoteel istudes seda jala ümber hoida. Politsei järgi joostud tehti protokoll ning kutsuti kiirabi. Kaasa läks Jumal hoopis ning ülejäänud läksid taksoga. Traumapunkti sadas seega sisse 8 eestlast, kes naersid kogu aja, tagasihoidlikud just ei olnud ning laagri panid püsti söögiautomaatide ette. Haiglad ei ole tavaliselt tuntud oma kiiruse poolest, seega poole tunni möödudes selgus, et läheb veel aega, seega pole mõtet kõigil oodata. Ma jäin haiglasse, kärutasin ratastooli, käisin röntgeni ukse taga, pildistasin ust, suhtlesin vene keeles, sattusin eksides haigla kabelisse ning ootasin ära Noormehe, kes tõi vahetuspüksid. Jooksuga lausa ning jõudis ülitäpselt kohale. Kips peal, pidime liikuma edasi, takso tellimine võttis uued pöörded, kui esimese kõne peale küsiti, kas me oleme Ameerikas ning teise kõne tegi kiirabiarst, aga me saime takso, mille juht ei rääkinud ei inglise ega vene keelt, aga meil oli navi kaasas õnneks. Punaste pükste kohas natuke istutud liikusime edasi Torni. Kukil kandmine oli tänuväärne töö, mida Noormees tegi.
Tower asus ise keldris, aga oli üsna mõnus, kõrval käis algul küll karaoke, kus kõik laulsid poola keelt erineva kõrguse ja viisiga, aga muidu oli kena. Juttu hakkas voolama ning tekkis Jumala arutelu. See on kummaline, et nii kerge on midagi väita ning sellest mitte loobuda. Põnevus püsis ning näitlikkus seisnes pakkide ja klaaside ühtsuses. Mulle meeldis Jumala taktika, isegi kui ma ise nii ei arva (esimese väite puhul siis põhiliselt), pani ta asjad sellesse perspektiivi, et sa pead teadma liiga palju, et vastupidist tõestada. Kui üldse saab tõestada midagi, kui võtta esimeseks tõeseks väiteks tõestamata väide ning kogu kaitse põhineb ühel lausel. Aga Jumal tegi seda, mida talle meeldis ning eks seegi tõestab midagi, kuigi mina jõudsin üsna ruttu järelduseni, et tegelikult on mul kama, kas mind mõjutatakse, kui õlleklaasiteooria ei aidanud.
Aeg liikus, arutelu maailma ära ei määratlenud, joogid kadusid, järjest mindi ära. Kohal oli vell 5 inimest, kui Noormees teatas, et nii, kohe on minek. Teistel läks aega, sinised shotid jäid lauda, ukse juurde jõudes ei olnud Noormeest enam kusagil. Ootasime, küsisime, otsisime. Ei midagi. Kell oli veerand viis ning hostelisse oli vaja ka jõuda. Õnneks ei olnud see kaugel, aga siiski. Jumal kandis kotte, aga mina kandsin haavatuid, mis võib-olla ei olnud kõige optimaalsem, aga see oli kiirem. Trepist üles mina kanda ei jõudnud, siis tuli Jumal mängu ja aitas. Noormees oli aga ikka puudu. Üks tualett oli lukus. Ma muuksin (loe: avasin võtme tagumise küljega) ukse lahti ning seal ta oligi. Kööki saime ta istuma, edasi ilmnesid tahte puudus ja väsimus. Kandsin koos Jumalaga Noormehe magama. Siis sain ka ise magama. Kell ei olnud veel 5.
Reede, 8. oktoober Mida ei mäleta, seda pole olnud
Hommik algas kell 10, mis tundus kohutavalt vara meile kõigile. Mälestused õhtust olid erinevad, mõnel väga selgepiirilised, teised leidsid, et teleport oli ainus lahendus, õnneks kedagi puudu ei olnud. Söömas käidud tehti plaan jalutuskäiguks ja uneks. Mina valisin esimese. Neljakesi käisime vaatamas kindlust, jõge, juudi linnaosa. Ma sõin ennast šokolaadiks - suur koogitükk ning päris kuum šokolaad, ma ei tahtnud juba poole peal seda enam näha. Jalutada oli mõnus, näha sai ka asju. Tagasi jõudses toimus plaanivahetus, need kes magasid läksid enamuses ujuma, teised lihtsalt kuhugi. Kondasime (loe: hüppasime ja lonkisime) kesklinna ümbruses ning päris mitme ajaühiku pärast jõudsime tagasi, kus sain mina lõunauinakut teha korraks.
Õhtusöögiks välja, üsna hea söök oli. Tagasi hostelisse "Sabatööri" mängima (ma ei saanud just päris õigesti pihta, tegutsesin enda vastu), õnnitlesime mingit sakslast, kellel oli sünnipäev, samas hostelis oli ka üks pulmaseltskond. Edasi uude kohta, et mitte tulla tuttav ette. Koht asus veel sügavamal keldris, seal oli lauajalka, tantsupõrnad, lett ja laud. Me olime ühes nurgas, ajasime juttu, olime lihtsalt ning palju muud. Juba kella 3 paiku hakkasime tagasi minema. Julged kandjad ning 6 allesjäänud rändajast tekkisid 3 gruppi, millest 2 said kokku neiuga, kes küsis, mis on õhtul plaanis. Õnneks ei olnud plaan minna Hard Candy'sse (loe: väljapääsutasuga kohta). Kõik jõudsid kohale ning uni oli magus.
Laupäev, 9. oktoober Viini hommikusöök Frankfurdi vorstikestega hõlmab tervet kaussi sinepit
Kell 10 oli julmalt vara minna duši järjekorda, mis oli üsna pikk, õnneks sain kohta, kus oli šampoon olemas, sest mina enda oma kaasa ei olnud võtnud. Asjad pakitud lahkusime 10.57, sest 11 oli hiliseim väljakirjutusaeg. Hommikusöök oli samas kohas, kus õhtusöök, aga palju kehvem. Kommipoes käisime ära, seal tehti käsitsi komme. Ma töötasin valuutavahetusena kolmele inimesele, aga tänu sellel jäi mul ainult 20 zl üle. Pargis ootasime bussi, mu kinnast prooviti suudelda, aga õnneks mul on head reaktsioonid. Kesklinnas seigeldud keelualadega jõudsime suurde kaubamajja, kust mina sain endale saapad. See oli liiga suur ning väga paljude kalliste poodidega. Kõigi lahedate asjade hinnad algasid 300zl suurusjärgust. Söömisest ma suurt ei pidanud, maasikajook oli isegi eneseületus. Autosse tagasi ning linnast välja. Paarikümne km pärast vahetasime kohti ning suure poe juures tegime põhjaliku peatuse. Eestlase tüüppakett (väga suur enamus): paar kasti õlut ning paar šokolaadi.
Pühapäev, 10. oktoober Kuna ma muidu silmi lahti ei suuda hoida, ma olen roolis
Sõites ma istusin põhiliselt ees, natuke juttu, aga ei midagi erilist. Kui igav oli arvutasin Poola, Eesti ja Läti numbrimärkide võimalusi, kuigi ma ei ole Läti ja Poola süsteemis päris kindel, siis suurusjärgud sain kätte. Ühe tunni sain ma magada ka istmete vahel, siis tagasi ette. Lätis olid mul mäluaugud, kuigi ma ei maganud. Keelumärgi alt sõitsime läbi ning Poola lõpust Eestini oli paks udu.
Valgas oli konkurents juhi kohale, aga ma läksin ise. Väikese ringiga koju ning kiirus ülikorralikult hoitud - ma ei taha ületada kiirust. Raadioteater, mille vastu mina protestisin, aga mida kõik tahtsid kuulata, lambireklaamiga sama moodi. Demonstratiivne small-talk kukkus ka läbi. Aga koju me jõudsime. Roolis oli palju kergem ärkvel püsida, kõik sain koju viidud, ennast kaasaarvatud. Kerge koristus ning siis veidi muljeid jagada ja magama. Kui ma 11.20 magama läksin kavatsesin ma magada umbes kella kaheni, et siis õppida. Kui ma kell 5 silmad avasin, siis olid plaanid muutunud. Uni on veel tohutu, aga enam ei saa magada, tegutseda on ka vaja.
Kella kuue paiku on minu jaoks start, korjatakse Tartu pealt 8 inimest kokku ning esimene sihtpunkt on Valga. Alaealine autojuht vahetatakse Valgas välja ning teekond jätkub. Lätit ma veel mäletan jupiti, aga esimene Leedus viibimine on täielik mäluauk, sest ma magasin selle maha. See oligi kogu minu magamisaeg tol ööl. Ma olin sageli ees, sest kuigi ma ei sõitnud, siis ma magada ka rohkem ei tahtnud ning pigem lõbustasin ennast ja teisi.
Neljapäev, 7. oktoober Ma olen jumal, tõesta, et ma ei ole
Neljapäeval jõudsime me Poolani. Rekkad ja sagedad asulad on esimesed märksõnad Poola kohta. Varssavis olime me ummiku ajal, umbes 6.30-7.45 ning nägime päiksetõusu ära. See oli väga-väga ilus. Suur punane kera, kerkib silmapiiri tagant välja, vahel kaob, kui sõidame viaduktidest üle. Väljas on karge ning kõik on punakas. Varssavi ise muljet ei jätnud. Kuigi ühe mulje siiski saime - McDonaldsis ei ole juustuburgerit. Tee Krakowisse jätkus ning lõuna paiku olime kohal. Kogu aja oli olnud juttu, norimist, muusikat ning kohtade sättimist autos.
Hostel asus kohe raekoja platsi juures, aga autole koha leidmine ei olnud üldse nii kerge ülesanne. Tasuta alale, paar km kesklinnast eemal, sai pargitud ka meie sõiduk. Hostel asus 4. korrusel, treppe oli palju. 12-kohalises toas saime 8 kohta. Kuigi väsimus oli sees, ei saanud ju magama minna. Lõunasöök söödud läksid vapramad 6 linna avastama ning jalutama. Soe just ei olnud, aga päike paistis ning mõnus oli. Põnevaid kohti nägime, mingis jazzi-pubis tegime ka pikema peatuse. Ma läksin leti äärde tellima kõige viimasena, sest ma kahtlesin endas. Kui ma otsustasin ära, mida ma teen, siis algul pakuti mulle 2 pakki suitsu, siis 0,5 l õlut ning lõpuks sain selle, mida ma palusin. Hakkama ma ei saanud, aga ma proovisin. 2 sõrme jagu oli minu parim, rohkem ei olnud ette nähtud. Õnneks on inimestel olemas sõbrad. Seega said kõik hakkama ning kondasime edasi. Uurisime tatoosid, vaatasime pubisid, jalutasime tagasi hostelisse.
Õhtu hakkas kätte jõudma, käisime söömas ning siis algas meelelahutusosa. Jõudsime käi kohas, kus anti kuni kella 9ni Warkat 4zl eest (kurss on 4). Klaasid said neil vahepeal otsa, toodi muudes klaasides juurde, laud oli lookas. Kell 9 paiku ilmus sinna mingi DJ, kes ei olnud sobilik ning seega algas kohavahetus. Jalutasime tagasi keskplatsi poole, kui üks meist langes. Jala väljaväänamine oli diagnoos, kohe paistes ning restoranist küsiti jääd, et autoteel istudes seda jala ümber hoida. Politsei järgi joostud tehti protokoll ning kutsuti kiirabi. Kaasa läks Jumal hoopis ning ülejäänud läksid taksoga. Traumapunkti sadas seega sisse 8 eestlast, kes naersid kogu aja, tagasihoidlikud just ei olnud ning laagri panid püsti söögiautomaatide ette. Haiglad ei ole tavaliselt tuntud oma kiiruse poolest, seega poole tunni möödudes selgus, et läheb veel aega, seega pole mõtet kõigil oodata. Ma jäin haiglasse, kärutasin ratastooli, käisin röntgeni ukse taga, pildistasin ust, suhtlesin vene keeles, sattusin eksides haigla kabelisse ning ootasin ära Noormehe, kes tõi vahetuspüksid. Jooksuga lausa ning jõudis ülitäpselt kohale. Kips peal, pidime liikuma edasi, takso tellimine võttis uued pöörded, kui esimese kõne peale küsiti, kas me oleme Ameerikas ning teise kõne tegi kiirabiarst, aga me saime takso, mille juht ei rääkinud ei inglise ega vene keelt, aga meil oli navi kaasas õnneks. Punaste pükste kohas natuke istutud liikusime edasi Torni. Kukil kandmine oli tänuväärne töö, mida Noormees tegi.
Tower asus ise keldris, aga oli üsna mõnus, kõrval käis algul küll karaoke, kus kõik laulsid poola keelt erineva kõrguse ja viisiga, aga muidu oli kena. Juttu hakkas voolama ning tekkis Jumala arutelu. See on kummaline, et nii kerge on midagi väita ning sellest mitte loobuda. Põnevus püsis ning näitlikkus seisnes pakkide ja klaaside ühtsuses. Mulle meeldis Jumala taktika, isegi kui ma ise nii ei arva (esimese väite puhul siis põhiliselt), pani ta asjad sellesse perspektiivi, et sa pead teadma liiga palju, et vastupidist tõestada. Kui üldse saab tõestada midagi, kui võtta esimeseks tõeseks väiteks tõestamata väide ning kogu kaitse põhineb ühel lausel. Aga Jumal tegi seda, mida talle meeldis ning eks seegi tõestab midagi, kuigi mina jõudsin üsna ruttu järelduseni, et tegelikult on mul kama, kas mind mõjutatakse, kui õlleklaasiteooria ei aidanud.
Aeg liikus, arutelu maailma ära ei määratlenud, joogid kadusid, järjest mindi ära. Kohal oli vell 5 inimest, kui Noormees teatas, et nii, kohe on minek. Teistel läks aega, sinised shotid jäid lauda, ukse juurde jõudes ei olnud Noormeest enam kusagil. Ootasime, küsisime, otsisime. Ei midagi. Kell oli veerand viis ning hostelisse oli vaja ka jõuda. Õnneks ei olnud see kaugel, aga siiski. Jumal kandis kotte, aga mina kandsin haavatuid, mis võib-olla ei olnud kõige optimaalsem, aga see oli kiirem. Trepist üles mina kanda ei jõudnud, siis tuli Jumal mängu ja aitas. Noormees oli aga ikka puudu. Üks tualett oli lukus. Ma muuksin (loe: avasin võtme tagumise küljega) ukse lahti ning seal ta oligi. Kööki saime ta istuma, edasi ilmnesid tahte puudus ja väsimus. Kandsin koos Jumalaga Noormehe magama. Siis sain ka ise magama. Kell ei olnud veel 5.
Reede, 8. oktoober Mida ei mäleta, seda pole olnud
Hommik algas kell 10, mis tundus kohutavalt vara meile kõigile. Mälestused õhtust olid erinevad, mõnel väga selgepiirilised, teised leidsid, et teleport oli ainus lahendus, õnneks kedagi puudu ei olnud. Söömas käidud tehti plaan jalutuskäiguks ja uneks. Mina valisin esimese. Neljakesi käisime vaatamas kindlust, jõge, juudi linnaosa. Ma sõin ennast šokolaadiks - suur koogitükk ning päris kuum šokolaad, ma ei tahtnud juba poole peal seda enam näha. Jalutada oli mõnus, näha sai ka asju. Tagasi jõudses toimus plaanivahetus, need kes magasid läksid enamuses ujuma, teised lihtsalt kuhugi. Kondasime (loe: hüppasime ja lonkisime) kesklinna ümbruses ning päris mitme ajaühiku pärast jõudsime tagasi, kus sain mina lõunauinakut teha korraks.
Õhtusöögiks välja, üsna hea söök oli. Tagasi hostelisse "Sabatööri" mängima (ma ei saanud just päris õigesti pihta, tegutsesin enda vastu), õnnitlesime mingit sakslast, kellel oli sünnipäev, samas hostelis oli ka üks pulmaseltskond. Edasi uude kohta, et mitte tulla tuttav ette. Koht asus veel sügavamal keldris, seal oli lauajalka, tantsupõrnad, lett ja laud. Me olime ühes nurgas, ajasime juttu, olime lihtsalt ning palju muud. Juba kella 3 paiku hakkasime tagasi minema. Julged kandjad ning 6 allesjäänud rändajast tekkisid 3 gruppi, millest 2 said kokku neiuga, kes küsis, mis on õhtul plaanis. Õnneks ei olnud plaan minna Hard Candy'sse (loe: väljapääsutasuga kohta). Kõik jõudsid kohale ning uni oli magus.
Laupäev, 9. oktoober Viini hommikusöök Frankfurdi vorstikestega hõlmab tervet kaussi sinepit
Kell 10 oli julmalt vara minna duši järjekorda, mis oli üsna pikk, õnneks sain kohta, kus oli šampoon olemas, sest mina enda oma kaasa ei olnud võtnud. Asjad pakitud lahkusime 10.57, sest 11 oli hiliseim väljakirjutusaeg. Hommikusöök oli samas kohas, kus õhtusöök, aga palju kehvem. Kommipoes käisime ära, seal tehti käsitsi komme. Ma töötasin valuutavahetusena kolmele inimesele, aga tänu sellel jäi mul ainult 20 zl üle. Pargis ootasime bussi, mu kinnast prooviti suudelda, aga õnneks mul on head reaktsioonid. Kesklinnas seigeldud keelualadega jõudsime suurde kaubamajja, kust mina sain endale saapad. See oli liiga suur ning väga paljude kalliste poodidega. Kõigi lahedate asjade hinnad algasid 300zl suurusjärgust. Söömisest ma suurt ei pidanud, maasikajook oli isegi eneseületus. Autosse tagasi ning linnast välja. Paarikümne km pärast vahetasime kohti ning suure poe juures tegime põhjaliku peatuse. Eestlase tüüppakett (väga suur enamus): paar kasti õlut ning paar šokolaadi.
Pühapäev, 10. oktoober Kuna ma muidu silmi lahti ei suuda hoida, ma olen roolis
Sõites ma istusin põhiliselt ees, natuke juttu, aga ei midagi erilist. Kui igav oli arvutasin Poola, Eesti ja Läti numbrimärkide võimalusi, kuigi ma ei ole Läti ja Poola süsteemis päris kindel, siis suurusjärgud sain kätte. Ühe tunni sain ma magada ka istmete vahel, siis tagasi ette. Lätis olid mul mäluaugud, kuigi ma ei maganud. Keelumärgi alt sõitsime läbi ning Poola lõpust Eestini oli paks udu.
Valgas oli konkurents juhi kohale, aga ma läksin ise. Väikese ringiga koju ning kiirus ülikorralikult hoitud - ma ei taha ületada kiirust. Raadioteater, mille vastu mina protestisin, aga mida kõik tahtsid kuulata, lambireklaamiga sama moodi. Demonstratiivne small-talk kukkus ka läbi. Aga koju me jõudsime. Roolis oli palju kergem ärkvel püsida, kõik sain koju viidud, ennast kaasaarvatud. Kerge koristus ning siis veidi muljeid jagada ja magama. Kui ma 11.20 magama läksin kavatsesin ma magada umbes kella kaheni, et siis õppida. Kui ma kell 5 silmad avasin, siis olid plaanid muutunud. Uni on veel tohutu, aga enam ei saa magada, tegutseda on ka vaja.
reede, 24. september 2010
Rebased retsitud
23.09.2010
6.40 on äratus, uni on läinud, esimene ärevus on sees. Riietus on välja otsitud, aga selgapanek võtab aega: mustad sukad, seelik, sokid, topp, t-särk, jakk. Vöö peale ning müts pähe ja ongi nagu päris retsija.
7.30 algab koolis tegevus. Liiga usinad rebased saavad kohe asju proovida, suuvärskendaja neile muljet ei avalda. Joonistada, määrida, suud lahti kamandada ning muidugi nende üle natuke naerda ja neid õpetada, kuidas tervitada (halvad õppijad)
8.10 algab esimene tund, peaaegu korralik õppetöö. Natuke varem minema, et rebaseid "aidata".
Esimene vahetund möödub kiirelt. Kirjanduses on kasvatuse võrdlus ning kõik on nõus, et elavad oma lapsepõlve traumad välja.
Pikk vahetund on paljutõotav, esimene klass keldrisse, ülejäänud sööma või mängima. Mina söödan neid. Koirohi on kõige mõjusam, taruvaik ja suuvärskendaja on ka kaasas. Rebased vinguvad, kirtsutavad nina, jooksevad eest ära, aga paljud söövad oma annuse ära ka. Keegi oksendama ei hakka selle peale - väike kogus õnneks. Mina olen mõlema vahetunni ajal väga kardetud, kiiremad pagevad korruste vahel. Pommirünnakud ning keldri söömised (ka potist ning kondenspiimast kalatükke) on pikade vahetundide märksõnad. 2. pikal vahetunnil tegime C klassile tunni lõpus veel pommirünnaku klassis, matemaatika kodutöö ajaks ronisid nad laua alt taas välja. Sööklas andsin ma kahele inimsele pulgad söömiseks. Kuidagi said hakkama, kuigi mitte väga vaimustatult.
Matemaatikat ei toimunud, läksin jalutama, rootsi keel oli korralik.
Raekoja platsis sõin ning vaatasin teadusteatrit, üsna varsti hakkasid tulema ka klasside kaupa rebased. Mina saatsin D klassi, väga raske oli tegelikult.
17.16 hakkasime kooli juurest minema, 5 minuti ja ühe pommirünnaku pärast raekoja platsil. Fotograaf on kaudunud, tuleb joostes järgi. Võimlevad usinalt, spagaat, tantsukavad, pommirünnak. Edasi Ingli silla juurde, arad on, vett ja mune kardava, imevad aeglaselt. Laulavad ja marsivad, üle peab neist karjuma, kui midagi öelda vaja on. Väga hull ei ole, vile aitab. ERMi juures saavad hakkama, edasi teevad marssi ning lebavad ümber auto. Tõmblevad kuju juures ning saavad Kassitoomel joosta ning paraja rünnaku. Lennukolledži rebased mängivad kõrval seapeaga Ameerika jalgpalli. Ka edasi minnes rünnatakse, Üks tüdruk jääb pidevalt maha. Väga raske on teda motiveerida jooksma. Joovad oma joogid, jooksevad, teevad limbot ja kätekõverdusi. Pommirünnaku ajal veerevad pigem jõkke, kui viskavad end pori sisse, kuid sundimise peale on nad ka seal. Vande loevad püüdlikult järgi ning raekoja platsis on veel üks suur klassi grupikalli. Kooli juures ühispilt ning viktoriinile. D klass on oma ringi ära teinud.
Koolis on natuke paus, plaani pidamine ja tee joomine. Kooki süüa ning tantsukavu vaadata jõuab ka veel. Õpetajate viktoriin on lahe.
Tantsukavad olid oodatavad, B klassil oli parim.
Riietekett lõi TOHUTULT üle eelmise aasta meie rekordi..2 koridoriga.
Koogid olid liiga magusad või imelikud, aga otsa nad said muude klasside abiga.
Tulemuste teatamine, võitis B ja oligi koristamine.
22.30 sai läbi koolipäev.
Reedel puudusid väga paljud, ülejäänud magasid tundides.
6.40 on äratus, uni on läinud, esimene ärevus on sees. Riietus on välja otsitud, aga selgapanek võtab aega: mustad sukad, seelik, sokid, topp, t-särk, jakk. Vöö peale ning müts pähe ja ongi nagu päris retsija.
7.30 algab koolis tegevus. Liiga usinad rebased saavad kohe asju proovida, suuvärskendaja neile muljet ei avalda. Joonistada, määrida, suud lahti kamandada ning muidugi nende üle natuke naerda ja neid õpetada, kuidas tervitada (halvad õppijad)
8.10 algab esimene tund, peaaegu korralik õppetöö. Natuke varem minema, et rebaseid "aidata".
Esimene vahetund möödub kiirelt. Kirjanduses on kasvatuse võrdlus ning kõik on nõus, et elavad oma lapsepõlve traumad välja.
Pikk vahetund on paljutõotav, esimene klass keldrisse, ülejäänud sööma või mängima. Mina söödan neid. Koirohi on kõige mõjusam, taruvaik ja suuvärskendaja on ka kaasas. Rebased vinguvad, kirtsutavad nina, jooksevad eest ära, aga paljud söövad oma annuse ära ka. Keegi oksendama ei hakka selle peale - väike kogus õnneks. Mina olen mõlema vahetunni ajal väga kardetud, kiiremad pagevad korruste vahel. Pommirünnakud ning keldri söömised (ka potist ning kondenspiimast kalatükke) on pikade vahetundide märksõnad. 2. pikal vahetunnil tegime C klassile tunni lõpus veel pommirünnaku klassis, matemaatika kodutöö ajaks ronisid nad laua alt taas välja. Sööklas andsin ma kahele inimsele pulgad söömiseks. Kuidagi said hakkama, kuigi mitte väga vaimustatult.
Matemaatikat ei toimunud, läksin jalutama, rootsi keel oli korralik.
Raekoja platsis sõin ning vaatasin teadusteatrit, üsna varsti hakkasid tulema ka klasside kaupa rebased. Mina saatsin D klassi, väga raske oli tegelikult.
17.16 hakkasime kooli juurest minema, 5 minuti ja ühe pommirünnaku pärast raekoja platsil. Fotograaf on kaudunud, tuleb joostes järgi. Võimlevad usinalt, spagaat, tantsukavad, pommirünnak. Edasi Ingli silla juurde, arad on, vett ja mune kardava, imevad aeglaselt. Laulavad ja marsivad, üle peab neist karjuma, kui midagi öelda vaja on. Väga hull ei ole, vile aitab. ERMi juures saavad hakkama, edasi teevad marssi ning lebavad ümber auto. Tõmblevad kuju juures ning saavad Kassitoomel joosta ning paraja rünnaku. Lennukolledži rebased mängivad kõrval seapeaga Ameerika jalgpalli. Ka edasi minnes rünnatakse, Üks tüdruk jääb pidevalt maha. Väga raske on teda motiveerida jooksma. Joovad oma joogid, jooksevad, teevad limbot ja kätekõverdusi. Pommirünnaku ajal veerevad pigem jõkke, kui viskavad end pori sisse, kuid sundimise peale on nad ka seal. Vande loevad püüdlikult järgi ning raekoja platsis on veel üks suur klassi grupikalli. Kooli juures ühispilt ning viktoriinile. D klass on oma ringi ära teinud.
Koolis on natuke paus, plaani pidamine ja tee joomine. Kooki süüa ning tantsukavu vaadata jõuab ka veel. Õpetajate viktoriin on lahe.
Tantsukavad olid oodatavad, B klassil oli parim.
Riietekett lõi TOHUTULT üle eelmise aasta meie rekordi..2 koridoriga.
Koogid olid liiga magusad või imelikud, aga otsa nad said muude klasside abiga.
Tulemuste teatamine, võitis B ja oligi koristamine.
22.30 sai läbi koolipäev.
Reedel puudusid väga paljud, ülejäänud magasid tundides.
pühapäev, 19. september 2010
Poolelteelsinna
Sa tormad läbi oma elu, heal juhul sa peatud vahel ning vaatad ringi.
Sa teed palju vigu, ükskõik, kuidas sa ka ei prooviks.
See ei ole halb. See on mälestustega elu.
Vihma sajab, Kuu kasvab, sügis on siin.
Maal on kõik teisiti - seal on pime.
Pimedus - ma astun õue ning ma ei näe mitte midagi, kottpimeduses kõndida, loota, et ma ei jaluta puudele vastu, astuda ning siis vaadata mingis suunas teadmata kuhu.
Puid maha võtta ei ole üldse lihtne, vahel kukuvad need katusele, vahel lihtsalt ohtlikult.
Lauludele tuleb uusi sõnu kirjutada keeles, mida sa ei valda, sest see jääb kummitama.
Vad tycker du nu om mig?
Kas siin on üldse lootust?
Kas ma peaks uskuma?
Midagi ikka pean. Ma olen piisavalt tugev, et leida palju põnevaid asju siin maailmas.
Kas postiga võib šnitsleid saata?
Värskeltpestud juuksed on nii teistsugused kui muidu.
Naermine aitab nii paljude murede vastu.
Tore on, kui keegi saab hakkama millegi suurega, millesse ta ise ei uskunud alati.
Ma tean, ma vastutan, aga ma teen ikkagi nii.
this is the way we do things
spontaneous exciting
i wish the world was always this inviting
Sa teed palju vigu, ükskõik, kuidas sa ka ei prooviks.
See ei ole halb. See on mälestustega elu.
Vihma sajab, Kuu kasvab, sügis on siin.
Maal on kõik teisiti - seal on pime.
Pimedus - ma astun õue ning ma ei näe mitte midagi, kottpimeduses kõndida, loota, et ma ei jaluta puudele vastu, astuda ning siis vaadata mingis suunas teadmata kuhu.
Puid maha võtta ei ole üldse lihtne, vahel kukuvad need katusele, vahel lihtsalt ohtlikult.
Lauludele tuleb uusi sõnu kirjutada keeles, mida sa ei valda, sest see jääb kummitama.
Vad tycker du nu om mig?
Kas siin on üldse lootust?
Kas ma peaks uskuma?
Midagi ikka pean. Ma olen piisavalt tugev, et leida palju põnevaid asju siin maailmas.
Kas postiga võib šnitsleid saata?
Värskeltpestud juuksed on nii teistsugused kui muidu.
Naermine aitab nii paljude murede vastu.
Tore on, kui keegi saab hakkama millegi suurega, millesse ta ise ei uskunud alati.
Ma tean, ma vastutan, aga ma teen ikkagi nii.
this is the way we do things
spontaneous exciting
i wish the world was always this inviting
The Summer Obsession - Melt The Sugar
teisipäev, 7. september 2010
Segadused kõikjal
Esimene koolinädal saab varsti täis, juhtunud on palju, aga samas ka nii vähe.
Meie vahetusõpilane on kohal ja on siin pea kaks kuud.
Aktus oli..halvastikuuldav, klassijuhatajatund kiire, tegevusi 1. septembris liiga palju, tõstvat, meisterdavat, juhendavat. Lõpuks sain ka puhata, aga koju oli hea jõuda.
Kool algas järsku, justkui ei oleks vaheaega mõne õpetaja meelest olnudki. Harjumine võtab veel aega. Klassis on uus tüdruk, minu inglise keele pinginaaber, kes oli aasta Austraalias ja nüüd on tagasi.
Tunnid on mõistlikud, aga igavad enamasti kahjuks. Vene keeles istun ma ees. Enam ei ole nii hull, kui 1. tunnis, aga ma võib-olla vahetan kohta.
Füüsika on parem, kui eelmisel aastal, aga ma pean järje peale saama, mul tekivad mingid arusaamatused ning neid on algul vaja lahendada,et asi taas sujuma hakkaks. Praktikumid tõotavad lihtsamad tulla, sest meile antakse juhend ning väga põhjalik kirjeldus, mida teha. Varasemad olid üks lause, milles väljendus heal juhul see, mida oli vaja saavutada.
Tundi ei jõua püssihoonest õigel ajal tagasi. Igaljuhul poest läbi käies ei jõua. Aga ega õpetaja kannata oodata uue materjaliga, seega segadust on palju.
Homme on esimene kehaline, mis on ainus tund, mida ma ei oota üldse, aga ma loodan, et see ei ole nii hull, kui ma kardan.
Laupäeval käisin linnas Oliviaga jalutamas, pühapäeval käisime tuba värvimas ning hiljem jalutasime. Jalutasime minu poole, tee peal meiega liituti, kolmekesi olime aias, ploomid lendasid. Jalutasime Salvesti juurde ning kahekesi tagasi minu majani ning natuke kaugemalegi. Jalad olid väsinud, aga hea oli.
Vesti üks pool on enamvähem valmis. Teine ka nüüd.
The Big Bang Theory kolm hooaega on läbi vaadatud, neljas ei ole veel telekasse jõudnud. Nüüd vist peab pausi tegema.
Meie vahetusõpilane on kohal ja on siin pea kaks kuud.
Aktus oli..halvastikuuldav, klassijuhatajatund kiire, tegevusi 1. septembris liiga palju, tõstvat, meisterdavat, juhendavat. Lõpuks sain ka puhata, aga koju oli hea jõuda.
Kool algas järsku, justkui ei oleks vaheaega mõne õpetaja meelest olnudki. Harjumine võtab veel aega. Klassis on uus tüdruk, minu inglise keele pinginaaber, kes oli aasta Austraalias ja nüüd on tagasi.
Tunnid on mõistlikud, aga igavad enamasti kahjuks. Vene keeles istun ma ees. Enam ei ole nii hull, kui 1. tunnis, aga ma võib-olla vahetan kohta.
Füüsika on parem, kui eelmisel aastal, aga ma pean järje peale saama, mul tekivad mingid arusaamatused ning neid on algul vaja lahendada,et asi taas sujuma hakkaks. Praktikumid tõotavad lihtsamad tulla, sest meile antakse juhend ning väga põhjalik kirjeldus, mida teha. Varasemad olid üks lause, milles väljendus heal juhul see, mida oli vaja saavutada.
Tundi ei jõua püssihoonest õigel ajal tagasi. Igaljuhul poest läbi käies ei jõua. Aga ega õpetaja kannata oodata uue materjaliga, seega segadust on palju.
Homme on esimene kehaline, mis on ainus tund, mida ma ei oota üldse, aga ma loodan, et see ei ole nii hull, kui ma kardan.
Laupäeval käisin linnas Oliviaga jalutamas, pühapäeval käisime tuba värvimas ning hiljem jalutasime. Jalutasime minu poole, tee peal meiega liituti, kolmekesi olime aias, ploomid lendasid. Jalutasime Salvesti juurde ning kahekesi tagasi minu majani ning natuke kaugemalegi. Jalad olid väsinud, aga hea oli.
Vesti üks pool on enamvähem valmis. Teine ka nüüd.
The Big Bang Theory kolm hooaega on läbi vaadatud, neljas ei ole veel telekasse jõudnud. Nüüd vist peab pausi tegema.
esmaspäev, 30. august 2010
Tarkus
"You know me to be a very smart man.
Don't you think that if I were wrong I would know it?"
"Alright, get some rest and drink plenty of fluids."
-"What else would I drink? Solids? Gases? Ionized plasma?"
The Big Bang Theory
Don't you think that if I were wrong I would know it?"
"Alright, get some rest and drink plenty of fluids."
-"What else would I drink? Solids? Gases? Ionized plasma?"
The Big Bang Theory
laupäev, 28. august 2010
Ära püüa tõestada elu!
Elu ei tohi tõestada. Ma ei tohi seada endale ülesandeks midagi tõestada, sest kui selgub, et see on vale, siis millel põhineks elu? Ma ei oska hakkama saada väga paljude asjadega liiga paljudegagi. Muidugi ma olen mõistlik, mõnes mõttes üsna tark, aga mul ei ole olnud väga palju olukordi, kus ma peaks üksi saama hakkama suurte probleemidega. Ma saan hakkama asjadega, mille puhul on teada, kuidas neid saavutada, aga mida teha nendega, mille puhul mul pole aimugi, kuidas on õige, miks on õige ning kas see jääb õigeks? Ilmselt oodata, loota ja proovida. Niikuinii lähevad asjad teisiti, kui plaanitud, aga milleks kurvastada liiga pikalt. Leplikkus on vajalik, kui sul ei ole ülimaid võimeid kõigis valdkondades.
Vaatan hetkel vanu "The Big Bang Theory" osi, mida ma ei ole kunagi näinud ning mõtlen, et kui palju seal pilatavatest asjadest on meie ümber nii, et me ei oska nendega käituda. Ma olen ka natuke sealt, aga ma vähemalt oskan sarkastiline olla, mitte, et see oleks praktiline. Aga mulle meeldib see seeria.
Minu maailm värises täna, kõik jäi terveks, aga emme käis aitas natuke, sest ma ise ei osanud kohe midagi teha. Põhilised tegurid, mis aitasid, olid muidugi aeg ja kaine mõistus, aga neid on nii raske leida äärmuslikes olukordades. Korda ei saanudki asi päris, aga kurb ka enam ei ola samamoodi nagu oli siis. Me ei lähe. Ei ole määratud äkki. Ma ei oska nii võtta seda, ma vajan midagi reaalselt, ühelt poolt sain ma seda liialt palju, teiselt poolt liiga vähe. Tasakaalupõhimõte ei loe.
Ma ei oska lohutada hästi, ma oskan kuulata ja rääkida. Sedagi pigem tuttavate olukordade puhul. Mul on nii hea meel, kui keegi tunneb, et ma sain teda natukenegi aidata. See aitab minu maailma püsti ka.
Kõik ei ole korras. Kaugel sellest. Uued suunad, probleemid, ülesanded ning muidugi varsti ka kool. Ajaliselt ja vaimselt väga väsitav, aga selleks valmistumiseks oligi suvi.
Vaatan hetkel vanu "The Big Bang Theory" osi, mida ma ei ole kunagi näinud ning mõtlen, et kui palju seal pilatavatest asjadest on meie ümber nii, et me ei oska nendega käituda. Ma olen ka natuke sealt, aga ma vähemalt oskan sarkastiline olla, mitte, et see oleks praktiline. Aga mulle meeldib see seeria.
Minu maailm värises täna, kõik jäi terveks, aga emme käis aitas natuke, sest ma ise ei osanud kohe midagi teha. Põhilised tegurid, mis aitasid, olid muidugi aeg ja kaine mõistus, aga neid on nii raske leida äärmuslikes olukordades. Korda ei saanudki asi päris, aga kurb ka enam ei ola samamoodi nagu oli siis. Me ei lähe. Ei ole määratud äkki. Ma ei oska nii võtta seda, ma vajan midagi reaalselt, ühelt poolt sain ma seda liialt palju, teiselt poolt liiga vähe. Tasakaalupõhimõte ei loe.
Ma ei oska lohutada hästi, ma oskan kuulata ja rääkida. Sedagi pigem tuttavate olukordade puhul. Mul on nii hea meel, kui keegi tunneb, et ma sain teda natukenegi aidata. See aitab minu maailma püsti ka.
Kõik ei ole korras. Kaugel sellest. Uued suunad, probleemid, ülesanded ning muidugi varsti ka kool. Ajaliselt ja vaimselt väga väsitav, aga selleks valmistumiseks oligi suvi.
Tellimine:
Postitused (Atom)