laupäev, 18. oktoober 2014

Kontrollimatu kontrollitud lõngapäev

Täna oli GSoY - Glasgow School of Yarn. Mul on 800m vaarikakarva villast, 800m kollast villast ja 500m musta siidlõnga. Lisaks on mul villa! Ma ei suutnud seda ostmata jätta, kuigi kedrata ma ei oska. Õpin ära, kui üle jääb, aga ilmselt ma tahan hoopis ülisooje kindaid proovida kududa. Siin ilmselt ei lähe vaja, aga soojad kindad on toredad!

Sõrmeotsteta sõrmikud on kootud, nüüd tuleb klapid valmis teha. See on kinnaste kudumisest palju raskem! Aga on lootust, et millalgi saavad valmis.

Pettumus maailmas: batoonike "Oravake" ei oma mingit sarnastust kommiga "Oravake". Meenutab hoopis mingit vene jahimehe kommi.

Ja kuna päev otsa lõnga keskel ei olnud piisav, tellisin koju tulles endale vardaid juurde.

esmaspäev, 13. oktoober 2014

Kassid kurgus

Juba üle nädala on mul mingisugune külmetus, mis oskab teha kena nägu, et ta hakkab ära minema ja siis läheb hullemaks. Algus kattub umbes ajaga, kus koju minnes oli tunne, et pangedega valatakse jäis vett kaela.

Kool ja trenn on üsna täies hoos, kuigi unistuse esinemisest matsin ma maha, sest eelmisel nädalal ei olnud ma üldse trennivalmis. Nüüd püüan. Loodetavasti ei lähe hullemaks.

Ühe suure salli kudusin oma haigusega koos. Ilmselt pideva külmatunde tõttu sai see natuke väga suur. Aga ongi hea end salli sisse sooja keerata. Mantli ja saapad ostsin ka. Mantel ei ole täpselt see, millest ma unistasin, aga see on mugav ning tundus soe, seega nüüd on minu oma. Mütsi pean endale tegema, enne kui sellega saan rohkem ringi hakata käima. Saapad on pika säärega. Pean nad veel mingi möksiga üle pritsima.

Sõbrad on siin külas käinud ja ise oleme Aberdeeni külla jõudnud, oktoobris on plaan ka Stirlingisse jõuda.

Midagi erilist tegelikult ei olegi. Siis on, kui pudelipost käib!

pühapäev, 21. september 2014

Kevad vabatahtlikuna Šotimaal algkoolis

Ma kunagi kevadel lubasin endale, et ma panen oma vabatahtlikukogemuse kirja. Nüüd on juba sügis, kohe algab ka kool, viimane aeg eelmise aasta lood ära rääkida!

Kuidas kõik alguse sai

Ülikoolil on vabatahtlike keskus, kus on kindlad projektid, millega tegeletakse pidevalt ning ka muutuvad, mille kohta jagatakse infot ning toetatakse. Ma sattusin juba esimesel aastal lugema, mis variandid seal on ning mul tekkis soov abiõpetajaks minna (classroom support). Ma kutsun seda eesti keeles abiõpetajaks, sest õpetamisel on tähtis osa, aga veel tähtsam on õpetajale abiks olemine. 

Selleks, et programmi saada, tuleb teha avaldus, anda kahe soovitaja kontaktid, kellega nad ise ühendust võtavad, täita mitu lehekülge avaldust, et saada luba lastega töötamiseks ning oodata. Ootamine oli see põhiline osa. Ma hakkasin avaldustega tegelema novembris 2012, paberid sain esitatud jaanuaris, vastuse veebruari lõpus, et ma tohin lastega töötada, kuid siis ei olnud enam võimalik kooli otsida, et vähemalt 10 nädalat nendega koos olla. Lükkus sügisesse. Sügisel selgus, et uuesti tuleb saada luba lastega töötada ning siis saab kooli otsima hakata. Talveks leitigi mulle kohalik algkool ning pärast talvevaheaega saigi minu osa ka selgeks.

Igapäevaelu koolis

Mina käisin abiks kahes klassis, mõlemas ühe hommiku nädalas (u 2.5h hommikuti). Hommikuti kutsub õpetaja lapsed õuest sisse (oodatakse platsil rivis), erandjuhtudel võib ka varem sisse tulla. Kontrollitakse puudujad, puudujate nimekiri viiakse kantseleisse. Keegi ei istu kahestes pinkides ridade kaupa. Rühmade kaupa või suuremate kaartena istumine on igas klassis, tahvli ees on vaibaga ala, kus teatud tegevused ning lugemised ja arutelud läbi viia. Esimene vahetund on umbes 80 minutit pärast koolipäeva algust, aga see ei tähenda, et seni oleks vaid üks teema käsitlemisel olnud. Tundide piire täpselt ei ole, tegeletakse ühe ainega, siis tõmmatakse otsad kokku ning minnakse järgmise asja juurde. Need üleminekud on üllatavalt sujuvad ning kõik jõuavad kenasti mingi etapi lõppu, ilmselt lihtsamini kui kellaga. Kuigi vahetunni teatab kell, siis enne õpetaja luba keegi klassist väljuda ei tohi. Vahetund on 15 minutit, enamik õpilasi sööb selle ajal. Peaaegu alati on toiduks krõpsud, kommid, karastusjook. Vahetunni ajal ei tohi olla koolimajas sees, erandiks väga halva ilmaga päevad. See oli põhiline osa koolipäevast, mida mina neil nägin.

Assembly ja majad

Vähemalt korra nädalas on umbes pooltel õpilastel korraga assembly. Kogunetakse saali, istutakse mattidel või pinkidel, enamasti läbiviijateks on kaks õpetajat, vahel ka üks. Kogunemine kestab umbes kolmveerand tundi, selle käigus tunnustatakse, räägitakse laiemalt mõnest murest või probleemist, enamasti millestki sellisest, mis on pikemalt (nädal/kuu) vaatluse all, lauldakse palju. Koolis, kus mina käisin (töötasin ei ole ju päris see, ma õppisin sama palju kui lapsed), on majade süsteem. Peaaegu nagu Sigatüükas. Tublide tulemuste, tegude ja abistamisega teenivad nad oma majale punkte (kuldseid münte). Mina ei tea, et neid kaotada saaks, ainult teenida või mitte teenida. Igakuiselt antakse parimale majale auhind ning aasta lõpus graveeritakse parima maja nimi kilbile. Majades on igas vanuses õpilased, õed-vennad pannakse alati kokku. Sõõlamiskübarat ma ei silmanud.

Õpilased ja keel

Klassides on sõltuvalt vanuseastmest maksimaalselt 25-33 last. See ei ole ei väga vähe, ega väga palju, kuid keeleline, kultuuriline ning arenguline mitmekesisus tekitab vahel tunde, et klassis on palju rohkem lapsi. Ma töötasin lastega, kes ei rääkinud peaaegu sõnakestki inglise keelt. Ja see ei olnud üksikjuhtum, selliseid oli ja aasta jooksul tuli juurde. Kõige äärmuslikum variant on tõesti see, et üldse ei räägita inglise keelt, kuid väga palju on vahepealseid variante, kus räägitakse, aga mitte piisavalt, et selles keeles õppida, kui seda keelt väga korralikult juurde ei õpi. Mina tegelesin lastega vanuses 8-10, korra ka päris noortega, kes olid umbes 5, ning kuigi nad pidid kirjutama kolme sõnaga, mis neile meeldib ja mis ei meeldi, siis suur osa ajast kulus ka sõnade õppimisele, mis tekitab suures klassis ühe õpetaja puhul meeletu ajanappuse. Keele tase klassis - ja minu mulje järgi pea igas klassis - on nii erinev, et õpetaja peab iga päev valikuid tegema, et võimalikult paljud midagi õpiks ja teeks. Muidugi neil on eraldi töötajad, kes õpetavad keelt, kuid individuaalseid või väikese rühma keeletunde on väga vähe, ka mina andsin neid, kuna igale õpilasele ei suuda kool tagada keeleõpetajat, kuid vanusejärgses klassis pole ilma arusaamiseta midagi teha. 

Minu algkool oli täiesti tavaline kool, koolivormiga, mis ei olnud eriti range ning millest kinnipidamist ka mõõdulindiga keegi taga ei ajanud, ning lastega, kes olid igasugustest piirkonna peredest ning ka lastega, kellel olid vaimsed või füüsilised tugevad erivajadused. Sealsed õpilased näevad väga varakult erineva kultuuri, keele, nahavärvi, vajadustega inimesi. Ma ei näinud kordagi sellel põhinevat kiusamist. Pigem alati väga hoolitsevat käitumist, kui keegi vajas abi kas selle tõttu, et ta ei saanud midagi aru või selle tõttu, et ta liikus ratastoolis. Õhkkond oli väga sõbralik ja arvestav, kuid paratamatult ei jõua nii mitmekesiste vajadustega üks õpetaja ülipõhjalikult tegeleda. See oli ka üks põhjus, miks minu üle oldi õnnelikud. Mul ei olnud mingit erilist õpet või kogemust, kuid ma oskan lastega töötada ning neil lihtsalt oli vaja inimtunde, isegi mitte kõrgelt kvalifitseeritud inimtunde, lihtsalt inimest, kes toetaks ja aitaks üht õpilast või väikest rühma.

Minu roll

Ma tegin kõike, mida vaja. Ma õpetasin inglise keelt, panin raamatutele kaasi ümber, seletasin matemaatikaülesandeid, arvutasin legoklotside abil, aitasin eksperimente läbi viia ning otsisin j-tähega meeldivaid asju. Ühe klassiga kujunes mul välja üsna selge rutiin, kus ma aitasin 5-6 poissi matemaatikaga. Mis mulle väga meeldis koolimaja juures, olid õpinurgad koridoris ning mujal. Pea iga klassi ukse lähedal oli ümmargune laud mõne tooliga, kus sai rahus teha individuaalset tööd või rühmatööd, kahes kohas trepi kõrval olid suured lauad, kus sai eraldi kedagi segamata tööd teha. Need olid poisid, kes ei suutnud tunnis kuidagi paigal püsida ning ajasid sellega kõigi teiste tegemised ka õigelt rajalt kõrvale või lihtsalt need, kes vajasid lisatähelepanu/kiitust või olid pikalt puudunud. Väikeses rühmas töötasid nad paremini kui klassis, kuigi oleks vale öelda, et nad olid usinad inglid. Ei, vahel oli vaja eelmise õhtu filmi arutada, mitte ülesandeid teha, kuid järjepidevuse, kiituse ning huumoriga õnnestus mul neid töös ja õppimas hoida.

Teises, natuke nooremate õpilastega klassis, olid mu ülesanded vahelduvamad, kuigi need enamasti hõlmasid samu õpilasi, kes vajasid rohkem tähelepanu erinevatel põhjustel. Neil oli väga hea meel selle üle, kuna nad ju kõik püüdsid, lihtsalt kohe ei tulnud välja. Ma aitasin ka paljudel vigade parandusi teha, sest kui vead läbi rääkida, suutsid pea kõik õiged vastused ise välja mõelda, isegi kui alguses oli olnud suur segadus, miks asjad nii on.

Õppesüsteem

Šoti kooliharidus on palju vähem õpikukeskne. Mõnes aines, näiteks matemaatikas, on küll õpikud, kuid väga palju kasutakse internetis olemas olevaid materjale, programme ja mänge. Inglise keel võimaldab neid väga lihtsalt kasutada. Olulisel kohal on katsed. Juba 8-aastased püstitavad küsimuse, hüpoteesi, kirjeldavad etappe ning teevad järeldusi. Uuritakse nii pupillide suurenemist, värvide segamist kui ka lahustumist ja märgumist. 

Mulle väga meeldis nende aruteluring. Vaadatakse paariminutilist videot mõnest sündmusest, tegevusest või probleemist ning siis kogutakse ideid ning arutatakse muutuste, suhtumiste ning võimaluste üle. Väga tore oli ka klassis raamatute hoidmine ning nende aktiivne kasutamine: kui õpetajal läks hommikul natuke aega, lugesid kõik oma raamatut ning kui keegi sai töö varem valmis, siis ta luges vaikselt oma kohal edasi.

Samas nende matemaatika tase oli minu jaoks ehmatavalt madal. 11-aastased, kes olid hädas lahutustehtega, kus arvust võetakse maha 3, ei olnud just minu ettekujutus algkooli lõpetajatest. Suurem, väiksem ja võrdne oli samuti keeruline. Mulle tundus, et toredaid elulisi asju (näiteks diagrammide tüübid õpilaste enda arvamuste ja tegevuste põhjal) oskavad nad teha, kuid järjepidevat põhilist matemaatikat on neil vähe. 


Kokkuvõte

Mulle väga meeldis, kuid ma ei taha kunagi algkooli õpetajaks minna. See on nii kohutavalt raske, sest kõik vajavad tähelepanu, kuid kõigile ei saa seda kunagi piisavalt palju. Inglise keelt peaks olema neil võimalik õppida võõrkeelena intensiivselt, sest kooli tuleb lapsi juurde. Näiteks väike tüdruk, kes isegi ladina tähestikku ei tunne, kuid saadeti vanusejärgsesse klassi, kus ta midagi teha ei oska. Kui kõik räägivad õpetajaga sama keelt, siis saab rääkida alles intensiivsest põhiõppest või muudest tegevustest. Mina õppisin õpetamise ning seletamise kohta igatahes palju juurde, sest kui rääkimine väga ei aita, tuleb igal muul viisil rohkem pingutada.

Märkus:
Kõik koolisüsteemi kohta käiv on minu arvamus ja tähelepanek! See ei ole ülim ülevaade või hinnang šoti koolisüsteemile, see on vaid ühe kooli ja ühe minu koostegemiste ülevaade minu arvamustega.

kolmapäev, 17. september 2014

Kõrvaelu

Juba kuu aega ei ole mina blogi leidnud või blogi mind leidnud. Ilmselt mõlemat pidi. Eestit on piisavalt olnud, et mitte siiani jõuda. Varsti on see aeg läbi. Reedel taas Šotimaale kooli.

Nii palju on juhtunud, samas kõik need asjad on oma erilisuses nii tavalised ja õiged, et neist on keeruline kirjutada. Kassipoegadest, kellega mängida ning keda paitada kuni seenemetsadeni, sügisesest päikesesärast öiste külmusteni, suitsusaunast ja puude langetamisest kõrvavaluni.

Kõrvavalu on paha tegelane. Eile sain enda omast lahti. Alguse sai ta peaaegu et ei millestki. Oli vaiku kõrvas, ühel hetkel vaik ise ära enam ei tulnud. Samal päeval, kui see tekkis, käisin kõrvaarstil, seal arvati, et nad võivad ära võtta, aga vesinikperoksiidi lahusega peaks 2-3 päeva jooksul ise ära tulema. Alati laske ära võtta... Sest 2-3 päevaga ei läinud midagi paremaks. Mitte midagi. Ja perearsti juures seda kõrva loputati. Brr. Iseenesest see ei tohiks nii kohutav olla, aga see oli valus. Väga valus. Osa vaiku jäi ikka kõrva ning siis tuli juba väga valutava kõrvaga kõrvaarsti juurde minna. Kus nad ikkagi algul loputada üritasid, kuigi saatekirjal oli öeldud, et see ei töötanud. Lõpuks nad võtsid vaakumiga viimase vaigu ära ning sai küll hea. Lihtsalt kõrv valutas natuke edasi, sest teda oli nii palju veepritsiga surgitud.

Nüüd peaks pakkima minema, kuigi juba pakkimata on tunne, et miski ei mahu kaasa. Kuidas ma varem olen oma asjad ära mahutanud? Mul on tunne, et ma ei tahagi väga midagi kaasa võtta, aga isegi see ei mahu ära!

pühapäev, 17. august 2014

Töö "tulemuslikkus" ja kindluste uudistamised

Eelmisel laupäeval käisin Sionis kindluseid vaatamas ning maa-aluse järve peal paadiga sõitma. Kindlused nägid eemal kahe künka otsas palju lahedamad välja kui kohale jõudes ringivaatamisel, aga maa-alune järv oli täitsa lahe. Väga selge veega koopajärv.

Eelmisel pühapäeval käisin Genfis jalutamas. Loodusloomuuseumi leidsin kenasti üles, aga teel kunstimuuseumisse eksisin nii põhjalikult ära, et pooleteisttunnise kõndimise järel (pärast kontrollisin, et kahe muuseumi vahemaa on 800m) andsin alla ja hakkasin otsima võimalust linnast ära saada.

Töönädal möödus seekord natuke liiga huvitavalt. Uued kuumutajad jõudsid kohale ning üks anti uurimiseks. Kõik läks mittemidagiütlevalt, kuni kast lahti sai tehtud. Ühelt poolt oli traadi ümbrus üsna must... Hiljem tuli välja, et seda juppi poleks üldse tohtinud eraldi pinge alla pannagi. Igatahes... Uuel nädalal selgub, kas me saame suure 3D jupi, mida uurida või tegeleme katseseadme väljamõtlemisega.

Ma jõudsin käia ka ränisensorite töötoas ning vaatamas, kuidas pisikesi juhtmühendusi tehakse. Reedel nägin ATLASe ka ära.

Eile käisin väga toredal reisil. Alguses šokolaadivabrikusse Cailler, seal tund aega ootamist, et ekskursioonil käia ning piiramatult šokolaadi degusteerida. Kõlab nagu paradiis? Aga miks kõht kohe täis saab? Viimast kaht tükki, mida ma tahtsin proovida ainult näksisin ja viskasin ära. Ja pärast seda istusin tükk aega paigal. Liiga palju šokolaadi. Aga poest ostin natuke kaasa, kuigi ei tahtnud isegi näha seda!
Pärast šokolaadivabrikut läksime La Gruyeresisse. Väike küla, mis on kõige populaarsem keskaegse arhitektuuri vaatamise koht Šveitsis. Kindluses käisime ka ära. Väga kena oli. Ajalooline film oli üsna jabur kahjuks.
Muuseumite jaoks jagunesime kaheks, mina otsustasin tulnukamuuseumi asemel juustumuuseumis käia. Lehm Kirss, rääkis oma elust, inimestest ja juustust. Juustu valmistamist ma ei näinud, tund aega liiga hilja jõudsin kohale, aga filmi sellest ning vahendeid küll. Juustu anti maitsta ka loomulikult. Pärast ostsin muuseumi poest natuke kaasa ka.
Montreux's oli söögipaus, kuigi mul ei läinud ikka veel midagi šokolaadi ja juustu peale, ning jalutuskäik järveäärsel promenaadil.
Veveys vaatasime järve torgatud kahvlit ning Charlie Chaplini kuju. Seal oli ka keset sõiduteed kontsert püsti pandud kogu helitehnika ja komplektidega.
Õhtul toodi mind kenasti hosteli juurde ära, kuna tagasi jõudsime pimedas.

Viimane nädalavahetus saabki tänasega läbi.

129 tundi veel.

neljapäev, 7. august 2014

Jäätisega teadust tegemas

Vahepeal ju juhtub asju, aga need jäävad enamasti hetke ning neist on keeruline kirjutada.

Juulis jõudsin korra isegi ujuma. Järv oli ju täitsa tore, aga lained on siiski arvestavad. Sisemaaga harjunud tegelasele vähemalt. Rand oli umbes 4 kiviastmest allaronimine. Aga natuke sai ujuda. Pärast mängisime pehme lendava taldrikuga (mul on nüüd ka!) ning mul õnnestus ma arvan, et mingile putukale peale astuda. Korraks oli torke tunne ja valus, aga ei midagi erilist.

Midagi erilist tuli natuke hiljem (vanaema, kõik on korras!), kui mõne päevaga talla alla tekkis punane kõvem laik, mis kõndides valutas. CERNi medpunktis öeldi, et nemad ei aita, otsigu ma mõni arst, kes saab rohtu välja kirjutada. Ja siis kokkuvõttes juhtus, et ma sattusin hoopis traumapunkti. Kunagi minuga tegeleti, arstid leidsid, et on huvitav reaktsioon küll, aga mitte midagi väga hullu. Retsepti sain ning rohtu olen peale määrinud. Nüüd on juba täitsa korras, kuigi koht on ikka näha ja rohtu panen ka veel peale.

Vahepeal olen tööd püüdnud teha, SM18 magneteid vaatams käinud, Thoirys grillimas ning loengutes.

Eelmisel laupäeval käisin väikesel reisil ka taas. Sionis küngaste peal asuvaid losse vaatamas ning Euroopa suurimal maa-alusel järvel paadiga sõitmas. Täitsa tore päev oli. Õhtust ilutulestikku ma linna vaatama ei jaksanud minna, aga väga korralik äike oli akna taga nii et valgusmäng oli olemas. Kahjuks lubatakse ka selleks laupäevaks äikest, kus on tund aega ilutulestikku. Ma loodan, et nad otsustavad ümber, muidu on keeruline ju.

Täna on viimane täispikk päev loenguid. Mitte viimased, aga edaspidi on teistsugune ülesehitus. Õhtul ilmselt väike koosistumine-söömine.

Ma ei saa öelda, et tööpäevad ei ole edukad, kuna ma olen ostnud nende vältel nii palju lennupileteid, et number ajab ennast ka juba naerma. Viimasel ajal vean külmkasti jahutatud blokke ning loodan, et temperatuur langeb piisavalt madalale. Seni pole seda veel juhtunud. Aga juhendaja andis üleeile tööl jäätist.

369 tundi veel.

esmaspäev, 28. juuli 2014

Dinosaurustega matkamas

Minu esimene matk on tehtud.
7h, kõrgeim koht 2700m kanti, palju lund, parasjagu vihma, paistes sõrmed, läbimärjad jalanõud, kelgutamised.
Raske oli. Üksi poleks ma seda kunagi teinud, aga õnneks mul olid inimesed, kes mind ära ootasid ning vajadusel natuke innustasid. Tegelikult oli lihtsalt nii külm, et ma ei saanud lõpu lähedal otsustada, et ma päris üles ei roni.
Dinosaurused ringi ei käinud, aga kunagi küll.




reede, 25. juuli 2014

Müüoneid nägid?

Täna käisin Cloud Chamber workshopis. Pilvekamber? Igatahes väga lahe oli! Juhendaja oli tore, ehitamine oli tore ning osakeste radade nägemine oli vee toredam! Nalja sai igatahes pooleteist tunni jooksul väga piisavalt.  Müüonid on nüüd palju suuremad sõbrad.

Eilne ekskursioon ei olnud väga lahe. Palun mitte panna giidiks inimest, kes räägib nii vaikselt, et meetri pealt enam kuulda ei ole. 20 inimest ei saa nii kuulata. Antiprootonid ka tere ei öelnud.

Homme tuleb pikk päev. Ma lähen esimesele matkale siin ning ma üldse ei ülehinda ennast ehk ma lähen raskele rajale, mis on umbes 7h. Aga kui ma hakkama saan, siis on ülilahe! Õnneks lähen inimestega, kes mind mägedesse ära ei unusta, vaid ikka korjavad pärast auto peale ka. Kell 7 tuleb valmis olla CERNi juures.

Täna hommikul tehti suvetudengite pilt. Päike paistis kenasti silma. Ilmselt nad tahtsid õpilasi pisarais näha. Kõik pandi kükitama. Aga pilt sai tehtud!

4 nädalat loenguid on läbi. 2 nädalat veel ning siis on nädala jooksul veel tudengitel võimalus loenguid anda. Kindlasti lähen sinna ka kuulama. Minu loogika on see, et ma pigem lähen igale poole kohale ning kui mingil põhjusel ei taha/suuda kuulata, tegelen taga vaikselt oma asjadega. Natuke nagu hetkel, kus mul soovitati minna kuulama viimast loengut 3-loenguselisest programmist. Ma ju natuke kuulan, aga see on väga spetsiifiline.

Hoidke mulle homseks pöialt!

kolmapäev, 23. juuli 2014

Grill, Annecy ja kudumistööpäev

Reede õhtul seiklesime bussiga Thoirysse poodi ning külla. Väga tore õhtu, lisaks heale seltskonnale ka palju head-paremat süüa. Kõige viimase bussiga, mille piletiostusüsteem oli katki tagasi hostelisse.

Laupäeva hommikul läksime Annecysse. Bussijaama jõudsime kõik isegi õigel ajal kohale ning edasised poolteist tundi oli tunne kodumaad Prantsusmaa eri. See buss käis igas külas. Lõpuks jõudsime kohale, kondasime vanalinnas ringi, vaatasime keset jõge ehitatud vanglat, külastasime lossi ning vaatasime varesenäitust. Kahjuks ühtegi vaatetorni ei olnud, aga platvormilt oli ka täitsa kena vaade punastele viilkatustele, järvele ning taamal asuvatele mägedele. Lõunasöök ning jalutuskäik järve ääres. Järvel nägime paadis ka üht pruutpaari, kus pruudi nägu oli kui täpp kleidivahus. Pea terve paat oli kleiti täis. Tagasi tulles oli bussiga väike segadus, kuid siis saadeti lisabuss, mis sõitis otse Genfi.

Uus töönädal on alanud nii tegevuste kui probleemidega. Kui takistiga sai kontrollitud, et temperatuur muutub, siis eilne päev kulus ainult ootamisele ning kokkuvõttes ei juhtunudki midagi, kui täna juba kell viis õhtul sai hakata uut katset tegema, mis hetkel näib läbikukkuvat. Temperatuur igatahes ei tõuse...

Salli kududes sai 4 rida enne lõppu lõng otsa, eile kudusin 8cm sokki.


Homme antiprootonite aeglustisse.

reede, 18. juuli 2014

Lambad on siin

Üks nädal saab taas peagi läbi. Nädalavahetuseks on ideid, aga mitte plaane. Täna õhtul kõrvalkülla grillima.

Mul on veetorni lähedal kontor, oma lauaarvuti ning... lambad. Lambad küll on natuke eemal, aga väga kuuldavad. Eile oli pikk kontoripäev, kuigi tulemuslikkus oli pea olematu, sest asjad sõltuvad nii mitmest inimesest. Äkki täna saab juba mõõtmisi teha. Mõõtmisaparatuuri kasutusjuhendist oli väga vähe kasu, Wikipedia õpetas õnneks tähtsamad asjad selgeks. Põhiline töö on seni olnud ootamine, mis pole sugugi lihtne.

Ma olen seni kõigidesse loengutesse läinud, kuigi ma kõiki täielikult ei kuula. Väheseid, aga mul tõesti ei ole veel seda tausta, et edasi minna igas suunas kõigi valemitega.Õnneks huvitavaid loenguid jagub, isegi kui saal on jäänud tühjemaks.

Hetkel on kuuum, ilmselt pühapäevani, siis hakkab taas sadama. Ma ei ole kindel, kas laupäeval on mõtet isegi proovida mäkke ronida, sest hetkel on juba 20minuti tasase maaga higi voolamas ning kurk kuiv. Võib-olla on rannailma kasutamise aeg hoopis.

Eile käisin korra ka turistide suveniiripoest läbi. Magnetid on ilmselt liiga lahedad, et neid ostmata jätta, aga muudes ma pole päris kindel.

Ma ei tohi ikka veel CMSi minna. Ma loodan, et peagi tohin!

850 tundi