kolmapäev, 3. veebruar 2010

Du måste vara blind!

Ma ei saa endast aru. Ma ei saa teistest ka aru vahel, aga seda ma võin öelda välja ja see ei tundu kummaline, aga kui keegi ei saa endast aru, on midagi äkki valesti. Midagi ei ole tegelikult valesti. Rajad lihtsalt on lumes ning ma ronin radade vahelises lumekuhjas ringi. Mõnikord ma saan rohutult palju nalja sellega, aga põhiliselt on see väsitav. Hetkel on kõik väsitav, aga magamine ei mahu päevaplaani nii suurel hulgal, kui ma seda sooviksin. Öeldakse, et magamine on nõrkadele. Ongi, seni kuni silmad lihtsalt vajuvad kinni ning elus oleku kasutegur langeb alla endaga rahulolu piiri. Seni on kõik korras, aga kui piir kätte tuleb, on jama.
Ma tahaks, et ma saaks minna keset ööd metsa sisse lagendikule, visata pikali ning vaadata tähti ja rääkida kellegagi kõigest. Loomulikult ma ei taha kõigest rääkida, aga rääkida kõigest sellest, millest mujal keskkonnas ei saa rääkida. Asjad, mis ei sobi kuhugi.
Ma ei ütle paljusid asju välja. Lihtne põhjendus - ma olen ju eestlane. See ei oleks minulik, kui ma kõigile ütleks välja asju, mida ma tahaks öelda, aga äkki vahel peaks olulised asjad siiski välja ütlema?
Inimesed on naljakad. Mina olen ka naljakas endale. Ma käitun enamjaolt läbimõeldult, aga kui ma käitun nii nagu ma tegelikult tahan, on tulemus mitte päris katastroofiline, aga võib-olla üsna hull. Selle pärast ma ei lasegi ennast vabaks - ma tean, et sellega kaasnevad asjad, millega ma ei oska toime tulla ja kuigi ma vahel tahaks tohutult eemaldada piirid ning tunda ennast vabalt, siis ma tean, et ma ei tahaks samal ajal kõike sellega kaasnevat. Põhjus ja tagajärg.
Ma ei ole kunagi see, kes ma suudaks olla, aga ma võin hakata selleks, kes ma tahan olla.
Jag har lurat mig själv
för många gånger nu
jag trodde kärlek som din
var lätt att fånga nu.


H
åkan Hellström - En vän med bil

2 kommentaari:

Murmel ütles ...

Põhjendada enda vaoshoitust eestlaseks olemine, on küll väga ettekäänelik viis. Mina olen ka eestlane, ometi vahel lähen täiesti napakaks kätte, kui ülemeelikushoog peale tuleb. Muidugi saan sinust aru, mida öelda tahad, eks mul on ju ka praegu nii, et tihti vaikin, sest miskipärast ei julge öelda. Me just peaksime suud tihedamini avama, et välja pääseksid ilusad sõnad või meie teadmised, mis õiges kohas kasutamise korral võivad kujundada arvamuse meist hoopis positiivsemaks ja haritumaks. Nii käitudes ka koheldaks meid paremini, ehk suurema austusegagi.

Ja muide, mõte tähisest ööst looduses võib küll tunduda ahvatlev, aga olen seda suvel proovinud - lõpuks on ikkagi maha pandud tekk liiga väike ja rohi selle kõrval liiga märg ja tekk peal liiga õhuke ning peaalune liiga kõva, et saada nautida meeldivat sügavamõttelist vestlust. Eespoolkirjeldatu on vaid ideaal, kui kõigele lisaks juhtuvad veel samblal ronivad sitikad ja pidevalt pinisevad ja purevad sääsed, on olukord ideaalist juba miilide kaugusel.

Pikk kommentaar tuli nüüd, äkki on kasu ka midagi mu mõtetest. :P

tjaden ütles ...

Ka mina võin sattuda hoogu ning siis mul ei ole neid samu piire, kuid väga tihti ma hoian ennast kinni - nii teadlikul kui alateadlikul tasandil. Kuna ma olen suutnud selle üles leida, siis ma saan sellega tegeleda.
Ütlemistega on tegelikult keerukad lood. Sa võid eeldada, et sulle öeldakse midagi, aga vaikus on tihti kõige turvalisem ja vaikuses saadakse äkki vähem haiget? Kuigi ma pole kindel. Sõprade puhul võib vaikimine lihtsalt olla seepärast, et nad ju teavad mind ning suudavad loodetavasti mõista, mida ütlemata jäänud sõnad ja laused tähendavad. Aga ma püüan oma tegudega öelda välja ka need asjad, mida ma kunagi sõnadesse ei pane.
Loodus kui selline on mu mõtetes mõeldudki kui ideaalsus ja metafoor osaliselt. Ma ei eelda, et seda juhtuks, aga selline tunne peaks olema ikkagi sees, nagu oleks kõik see ideaalne su ümber.
PS Talvel on vähem sääski ka:)