Silmad avanevad järsult. Telefon karjub ja väriseb. Kogenud liigutus võtab alarmi maha. Hommikud on alati 5 min liiga vara alanud. Püsti ajades käib pilk üle kogu ruumi. Kõik tundub nagu tavaliselt- akna taga on märgata sinakamaid triipe, lumi ulatub üle aknaserva, hämarus konutab veel toas. Aeglaselt otsitakse riided kokku ning aetakse selga. Uimasus on olemas, kuigi ei peaks. Juuksed patsidesse seatud järgnevad tavalised hommikuprotseduurid. Vaikselt liikudes pimedasse koridori, sealt äratama üht, siis teist. Kõik tõusevad, kuigi kell tundub olevat liiga vähe. Samas on poole tunni pärast väljas juba valge ning karges talveõhus tundub päev juba kaua kestnud olevat.
Tegelikult ei olnud see ümbrus oluline. Oluline oli kusagil kaugemal - kaugemal mõtetes. Küsimused ei saa kunagi vastuseid. Õigemini, vastuseid ei tule küsimata küsimustele. Mõnikord isegi tuleb, kuid mitte siis, kui neid oleks vaja.
Tegelikult ei olegi vaja, sest kõik on korras. Midagi ei ole halvasti, mõned asjad on tohutult hästi, kuid alati jäävad mingid asjad vaevama. Nad tulevad otse, tulevad ringiga, kui kõndides tabab soojuslaine ideega ning justkui säraks korra kusagil päike. Hetk möödub ning tunne kaob.
Hommikud on hämmastavad nagu õhtudki. Päev on kellelegi teisele, öö on liiga endale. Hommik ja õhtu tasakaalustavad kõik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar